20. augustil tähistame Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Keskerakonnale on laekunud mitmeid meenutusi toonastest pöördelistest sündmustest, mida järjepanu avaldame. Seekord jagab mälestusi kolm kümnendit tagasi Sakalamaa Rahvarinde ridades tegutsenud Valli Veigel.
Jah, aeg läheb – lendab, küsimata ei suurtest ega ka väikestest asjadest-sündmustest. Kasutan siinkohal lubamatut sõna ja ütlen: Uus Eesti 30! Mõtted lendavad ju kergelt ja kaugele, minugi mälus kangastub selle „30“ algus, täpsemini tee selle alguseni.
Eks paljude inimeste peas liiguvad samasisulised mõtted ja meenutused, kusjuures teema kõigil üks, aga värvid ja vormid sageli väga eriilmelised. Levinuim versioon kolmekümne aasta tagustest sündmustest kipub mahtuma ühte lausesse. “Laulsime Eesti vabaks”. Ehk veelgi lühemalt – laulev revolutsioon. Ja nüüd on see koht, kus ma hakkan vaidlema, tundugu see nii ketserlik kui tahes.
Eestit ei lauldud vabaks, ta sai vabaks ainult ja ainult inimeste, sisuliselt kogu Eesti rahva ning tolleaegsete rahvajuhtide visa, julge ja mõtestatud samm-sammulise töö ja võitluse tulemusel. Loomulikult me laulsime, laulsime sageli ja südamest, kuid tol ajal oli laul siiski ainult vahend n.ö. südame ja usu kinnituseks, jõu suurendamiseks.
Ega see ei olnud ka mingi imeavastus. On ju muusika kaunite kunstide hulgas esimene ja võimsaim inimhinge turgutaja aegade algusest saati. Niisiis – töö ja laul käsikäes. Eelmise sajandi lõpukümnendeiks oli järjekordselt saabunud aeg, mil Vene impeerium (ükskõik, mis nime see nähtus läbi sajandite on kandnud) oma olemuses oli läbini pehastunud.
Saatuse sunnil on see maalapike nimega Eesti olnud ja jääb olema tema naabriks ning meil on tulnud sajandeid alluda sellele jõhkrale jõule. Igavene au jääb aga eestlastele selles osas, et kui ei aita jõud, siis aitab nõu. Nii oli see esimese vabariigi sünnil kui ka nüüd 30 aastat tagasi. Riigiks on meid aidanud saada ja jääda vabaduseiha ning tasakaalukas tarkus.
Kõnesoleva tähtpäeva saavutasime küll erinevaid ideoloogilisi radu käies, kuid õnneks jätkus tarkust oma jõud ühendada. Eks vaieldakse väikest viisi tänagi selle üle, et kes ikka oli see kõige-kõige vägevam vabaduse kojutooja jms. Mina ütlen veelkord: “See oli Eesti rahva tahe ja jõupingutus, mis seda võimaldas.” Ja rahva enda keskelt tõusid juhid, kellele kuulub ka rahva tänu – vähemalt nende hulgas, kes osalesid selles ajas ning kannavad seda oma südameis tänaseni.
Võitlusvaimu äratasid ja vedasid mitmed ühiskondlikud kooslused, tekitades vabadusihaluse koldeid siin, seal ja teal, kuid liitis need tulepesad ülemaaliseks leegiks siiski Eestimaa Rahvarinne, mille koosseisus Sakalamaa Rahvarinde ridades oli õnn minulgi osaleda. Ootan rõõmuga oma riigi sünnipäeva, mida teilegi soovin! Söögem, joogem, laulgem – pidutsegem!
Eesti sai vabaks tänu sellistele inimestele nagu on Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel kellede tegevus ponud ohutu. Savisaar oli Rahvarinde looja ja tegutses julgelt. Vabaduse saome ka tänu tolleaegsele Venemaa juhile veretult läbirääkimiste kaudu. On meeles kuidas Venemaal vahetus võim mõneks ajaks ja meile tulid tankid aga õnneks Aga Venemaal saadi neist jagu ja tankid läksid tagasi. Interrindkased tahtsid Savisaarest lahti saada ja olid selgelt vabaduse vaenlased aga Savisaar sai nendesr jagu See mis tehti hiljem Savisaarele meenutas stalinistlikke kuritegusid. See oli nii alatu ja ebaõiglane süüks vaid suur häälesaak ja Tallinn taheti üle võtta. Keegi kirjutas et kuna ta polnud nõus Savisaare vastu tunnistama söödi ta poliitikast välja. parim valitsus oleks olnud Savisaare Keskerakond ja Rahvaliit. Aga nii ei läinud.Ansipi valitsemise ajal vaesus aina kasvas . keskerakond on alati hääli saanud tublidelt inimestelt tubli töö eest seevastu reformierakondlased saavad hääli mõeldes välja valesüüdistusi neile kes on teel ees võimule ja peavoolumeedia on neid toetanud. Meil valitseb ebaõiglus aga topime oma nina teiste riikide siseasjadesse.Tgelegem oma riigis heaolu saavutamisega ja lõpetagem vihavaenu õhutamine pealegi ühest väikeriigist ei olene midagi. Las rikkamad riigid aitavad vaesemaid. Olime õnnelikud kui saime vabaduse aga kas me sellist Eestit tahtsime on teine küsimus.
Oleme jälle liidus ja meil pole isegi oma raha. Presidenti me valida ei saa. Inimeste solvamine, ebaõiglane süüdistamine pole ka demolraatia ilmingud. Kuidas küll taheti Savisaarest lahti saada kasutati ära isegi selleks ta eksnaist kes labasel kombel mustas oma meest ja näe sai Riigikokku. Kas mitte eelmisel korral ei andnud oma koha seal telle Kross tintud Savisaare vihkaja. Isegi maailmakuulus selgeltnägija kirjutas et Vilja parimad aastad olid Edgariga. Aga ega keegi ei julgenu Savisaart kaitsta sest siis sattus ise löögi alla. Me unistus täitus saime vabaduse ja see on väga tähtis ja keskerakondlased on teinud väga palju head meie sisepoliitikas.
paljuski eriarvausel. Ei saanud me oma vabadust jätkata (sest õiguslikult on see meil kestnud 1919.a-st peale kuni 2004.a me ise EL-i astusime) tänu tollastele kommunistidele, vaid NSVL-i kliki vaimsele mandumisele ja majanduslikule käpardlikkusele. NSVL varises kokku just tänu Kremli vanadekodu võimetutele ülalpeetavatele, kes muutusid juba vastikuks nende hooldajatele. Piltlikult väljendudes hooldajad ise lõid oma hoolealused mättasse, et ise hooldekodus pidusid panema hakata.
Mitte keegi ei tulnud Eesti kommunistidelt küsima, kas NSVL tuleks laiali saata ja lasta liiduvabariikidel ise hakkama saada kuni iseseisvumiseni välja. Eesti lihtsalt sattus muutuste voolu ning vaid tänu juhusele ja meie laiskusele visati meid NSVL-ist välja.
Mäletan kui meil iseseisvus välja kuulutati. Järgmistel päevadel Tartus jalutades polnud mingit märki mingitest muutustest, nagu polekski mingit iseseisvust, kõik käis ENSV moodi edasi. Siis aga erksamad kommunistid ja ärikad ärkasid ning parteikoolis saadud teabe tõttu hakkasid nad ärastama majanduslikke hoobi. Ruttu loodi sidemed vanade tuttavate pankuritega, et odavalt kokku osta vajalikud masind ja hooned. Vaja oli ka keegi omadest sokutada ministriks, et sealt oleks tagatud kaitse ja ette teada muudetav suund, et enne teisi saada uutele jahimaadele jaole.
Paljudel see õnnestus ja mõni on seniajani võimul või rahahunniku otsas. Loomult kõlbmatud kommunistid aga kõrbesid, samuti ülepakkunud ärikad.
Mis puutub Edgari ülistamisse, siis tema põdes noorusest peale juhihaigust. Mingit ärivaimu temas aga polnud. Seda on ta ka seni tõestanud. Edgar sattus õigesse voolu ja kasutas seda suuresti ka ära. Tema suurim viga oli enesekesksus, ta ei arvestanud eriti teistega, vaid püüdis nend eseisukohti ümber lükata, et tema oma on parem.
Nii sattus ta paljudega vastuollu ja jäi palju nõrgemate noorematega. Samuti valis ta vale panustamise siinsetele slaavlastele, et ligi 40% oleks alati tema seljataga. Nii ta ise vastandas end eestlaskonnale ja keskbandega käib see venelikkus kaasas siiamaani. Nüüd on osa eestlastest valinud eestimeelsemad ja keskbande toetuspind aheneb. Samuti ei meeldi slaavlastele keskbande praeguste juhtide mannetus ja pederastide pooldamine, mis on slaavlaste seas hukkamõistetud juba sajandeid. Nii on Edgari järglased hävitanud oma suure tüürimehe senise töö igas valdkonnas. Võimul püsitakse veel vaid tänu vähemsitema puudusel.
Rahva jutu järgi oli Savisaare valitsuses Ansip peaminister. Koos juurutati Eestis e-hääletus. Kesknoored püstitasid Tallinnas rohelised telgid, kus õpetati ka vanematele linlastele arvuti kasutamist. Peaminister Ratas läks ajalukku kui Eesti viisakaim valitsusjuht. Nii arvukaid vabandusi pole varem ega hiljem kuuldud. KE on tegus erakond.