Vea tegid ametnikud

Vello Rekkaro,

Õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK), Tallinna linnakomisjoni liige aastatel 2001 – 2010.

Tänavu möödus 30 aastat omandireformi algusest – Omandireformi aluste seadus (ORAS) võeti Toompeal vastu 13. juunil 1991.a. Vastuoluline omandireform ja sealhulgas eriti varade nn tagastamine on aga „kuum teema“ siiani: meenutame kas või Mustpeade maja omandiõiguse  ümber toimuvat afääri.

Möödunud aastal valmis Tallinna ülikoolis prof. Erik Terki juhtimisel tegutsenud töörühmal teadustöö aruanne „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“, mis tuvastas, et Eesti riigi  käitumine omandireformis nn sundüürnike  kui sotsiaalse grupiga oli ebaõiglane. Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud  üürnikke ei koheldud  võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme.  Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud  küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin räägib pikas intervjuus Maalehele (11.03.2021), et Eesti ühiskonda kummitab seisak. Analüüsides Eesti inimarengu aruandeid alates 1995.a. nendib ta, et pärast omandireformi ja erastamist jagunes meie ühiskond võitjateks ja kaotajateks. „Küsimus ebavõrdsusest ongi sotsiaalteadlaste jaoks n-ö nurjatu probleem.“

Milles on probleem?

Tuleb nõustuda, et meie ühiskonda lõhestavaks nurjatuks probleemiks on ebavõrdne kohtlemine, sh omandireformis, kus varade tagastamisel tekitati ebaõiglaselt koheldud elanike grupp – sundüürnikud, sest neilt võeti ära võimalus saada  oma kodu omanikuks üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega. Nad jäid sundüürnikena uue omaniku majja.

Olen ka varem juba korduvalt kirjutanud, et iga probleemi arukaks lahendamiseks on esmalt vaja vaadata, kuidas see probleem on tekkinud ja milles see vastuolu seisneb. Tuletame siis  meelde, et kui alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist-erastamist, lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle tööpanuse hindamiseks võeti kasutusele mõiste Rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02.E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga, mille arvestuslikuks väärtuseks hinnati siis 300 krooni. Kasutusele tulid mõisted erastamisväärtpaber (EVP), aga ka tööosak, ühistatud vara osak ja ennekuulmatu tinglehm.

Seega tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid kokku töötanud 56 aastat, said  oma tööaastate eest 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Milline on selle korteri turuhind täna? Riik ja kohalikud omavalitsused jätsid tagastatud majade üürnikud sellest võimalusest ilma.

Kuidas tekkis probleem?

Elamute osas käivitus erastamine ja sealhulgas nende nn tagastamine peale Eluruumide erastamise seaduse vastuvõtmist 06.05.1993.a. ja jõustumist 29.05.1993.a. Selle seaduse vastuvõtmise poolt anti Riigikogus 44 häält, millest 22 andsid Isamaa, 7 Mõõdukad ja 6 ERSP saadikud, kirjutas koonderakondlane Enno Selirand artiklis „Sundüürnikud aadete ja kodukolde eest“ (Sõnumileht, 20.06.1998) Autor juhib tähelepanu EES sätetele, kus § 3. Erastamise objekti puhul annab lõik (4) Erastamisele kuuluvad: p.1) üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid; (NB! ilma mingi kitsenduseta). Järgmises lõigus (5) Erastamisele ei kuulu: p.4) õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni

Vastavalt 1992.a. rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusele tohib kodanike õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kuna kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida …varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, kirjutab Selirand ja juhib tähelepanu peaminister Mart Siimani juures toimunud nõupidamisel õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli poolt rõhutatule – õigus eluasemele on inimese põhiline õigus. Kuna elamureformi senine käik on tagastatud majade üürnike jaoks toonud kaasa koduõiguse kaotamise, siis peaksid reformi loojad nüüd vabandama asjade sellise kulgemise pärast, arvas õiguskantsler Truuväli juba toona.

Õigustundlike kodanikena on sundüürnikud veendunud, et õigusriiki saab rajada vaid austades inimõigusi, meie Põhiseaduse võrdse kohtlemise ja Omandireformi aluste seaduse deklareeritud eesmärke, sh ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Milles eksisid ametnikud?

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel jätsid KOV ametnikud elamute puhul arvestamata õigusruumi ja seaduste toimet tervikuna, eirates nende sätteid ja asusid omal kombel lahendama „tagastamise küsimust“, andes õigusjärgsetele omanikele üle seni seaduslikele elamispinna kasutajatele (orderi ja üürilepingu alusel) kuuluva korteri (eluruumid). Ametnike omavoli sisu ilmneb Korterite erastamise büroo poolt väljastatud teatise tekstis: „Teie korter on tagastatud omanikule ja seega Teie avaldust antud korteri erastamiseks ei ole võimalik rahuldada.“

Kuna kasutatavate eluruumide erastamine oli üldine õigus (§ 4 p.1), siis ei tohi õigusriigis ametnikud  seaduslikke elamispinna kasutajaid jätta ilma võimalusest erastada nende kasutusse antud eluruume (põhiseaduslik võrdse kohtlemise nõue; ORAS eesmärgiline nõue mitte kahjustada huve ja tekitada uut ülekohut ning EES § 3(4) p1), andes omandiõiguse eelistatult suvalisele isikule (nn õigusjärgsele omanikule).

Riik peab oma elanikke kohtlema võrdsetel alustel ja nii peab see olema ka üürilepingu alusel eluruume kasutanud üürnikega. Võtnud osal elanikkonnast-üürnikest ära võimaluse erastada oma kodu, kinkides selle omandiõiguse juriidilisele fiktsioonile „õigusjärgne omanik“, tekitati  neile üürnikele otsest ainelist ja ränka moraalset kahju ning sotsiaalses plaanis oli see löök kogu ühiskonna eetikale ja sidususele – see lõhestas meie ühiskonna sügavalt. (vt Kask, Peeter 2004 „Surnu abikaasa“ Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas)

Nüüd on viimane aeg astuda Keskerakonnal kui ainsal järjepidevalt läbi aastakümnete oma programmilistes dokumentides seda olukorda tauninud ja sundüürnikele tekitatud kahju heastamist nõudnud poliitilisel liikumisel, praktilisi samme Tallinnas kohalike omavalitsuste valimise eel, olles niimoodi sotsiaalseks majakaks Eesti ühiskonna lõhestatuse vähendamisel ja üksmeele tugevdamisel.

4 kommentaari
  1. Kaua siis käib vaid kaagutamine? 2 nädalat ago
    Reply

    Aeg on tegudeks küps. Või ootate viimase sundkodaniku surma?

  2. See 2 nädalat ago
    Reply

    tõestab vääramatult, et kogu käbi on RAHAS! Ehk AHNUS ja KADEDUS on see, mis ajab surnud tegutsema.

  3. Suurim 2 nädalat ago
    Reply

    käkk oli EVP. Nii said kümned tuhanded muukate pered pea tasuta omale just linnade korterid, mis nüüd hääs hinnas.
    Eramu ehitanu aga pidi kõik oma taskust maksma. Tahtis ta oma väärtusetud EVP maha ärida, et midagi saada, olid kohe pumba juures olnud hännid juures sentide eest ära ostmas. Ja ei mingit tagastamist ega sissetulnute ümberpaigutamist. Mina sellest EVP jamast osa ei võtnudki, sest elasin üüripinnal ja pidasin seda sahkerdamist algusest peale kuirteoks mõistuse vastu.
    Kes olid siis seda jama juhtimas? Laari Mart, Vähja Tiit, Tarandi Andres, Savisaare Edgar, Siimanni Mart, Kalda Siim, kõik pätid ja vargad ei tule meeldegi. Tehti see aga Mere Lennarti nõul ja toel.
    Ning mitte kedagi neist pole karistatud!

  4. Eve 2 nädalat ago
    Reply

    Laari valitsemise ajal tekkisid kodutud. Inimesed aeti tänavale ja korterit vastu ei antud. Tallinnas ehitati mitu maja kodu kaotanud inimestele ja tasuta. Keskerakond on kogu aeg tahtnud aidata aga toetajaid pole olnud. . Meeldiv on kui sõna võtavad teadlased ja neid võiks rohkem olla poliitikas.

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.