Riigikogu vestibüülis on avatud näitus “Põhjatähe all – Eesti vabatahtlikud Narviki lahingus 1940“.
Väljapanek kajastab kaheteistkümne Eesti vabatahtliku tegevust, kes läksid 1940. aasta aprillis koos brittide, prantslaste ja poolakatega norralastele appi kaitsma Norra vabadust ja osalesid Põhja Norras lahingutes Narviki all, kui Saksamaa ründas Norrat.
Riigikogu esimees Jüri Ratas ütles, et see vähe teada olev fakt aastakümnete tagusest ajast vajab siin Toompeal meenutamist, et eestlased on alati olnud valmis võitlema võõrriigi agressiooni vastu.
„Tunnustust väärib ajaloomagister Peep Pillaku akadeemiline uurimus „Norrapoisid. Eesti vabatahtlikud Narviki lahingutes 1940“, mis põhineb arhiividokumentidele, ajaloouurimustele ja mälestustele,“ märkis Ratas. Ta ütles, et lisadena on publitseeritud Gustav Adolf Lepiku sõjakäigu ajal peetud päevik, Arnold Soinla kirjad Soomest ja Norrast kodustele ning August Nirgi kirja pandud mälestused. Kahjuks peame tõdema, et Põhja Norras lahingutes Narviki all langes ka üks Eesti sõduritest – Arnold Soinla – esimese eestlasena II maailmasõjas.
Norra–Eesti ühisnäituse “Põhjatähe all – Eesti vabatahtlikud Narviki lahingus 1940“ norra- ja ingliskeelne versioon avati Narviki Sõja ja Rahu Keskuses 2018 sügisel ning eesti- ja ingliskeelne versioon samal aastal Eesti Sõjamuuseumis, kus toimus ka samal teemal konverents Norra ning Eesti ajaloolaste osavõtul. Näitust on eksponeeritud Tapal 1. jalaväebrigaadis, kus baseeruvad ka NATO liitlasväed, Tartus Balti Kaitsekolledžis ja Tallinnas Kaitseliidu Staabis.
Näitus koosneb 11 stendist ja nendel antakse ülevaade Norrast II maailmasõjas; Poola allveelaevast „Orzel“, millel on seos nii Eesti, Suurbritannia kui ka Norraga II maailmasõjas; Soome Talvesõjast ja seal osalenud vabatahtlikest, keskendudes Eesti vabatahtlikele „Sisu“ väeüksuses; kahetestkümne Eesti vabatahtliku teekonnast Soomest Norrasse pärast Talvesõja lõppu ja nende osalemisest lahingutest Narviki all, eriti rünnakust Lillebalakile, kus hukkuski Arnold Soinla ja kaks meest said haavata. Näitusel saab teada Norras võidelnud Eesti vabatahtlike edasise saatuse kohta.
Näituse on koostanud Hege B. Grundekjøn (Norra Eesti Selts), Ulf Eirik Torgersen ja Gaute Rønnebu (Narviki Sõja ja Rahu Keskus) ning Peep Pillak (Eesti Muinsuskaitse Selts). Näituse üheks eksponaadiks on Norra sõduri sõjaaegses mundris mannekeen, lisaks sinel ja seljakott. Eksponeeritud on ka Gustav Adolf Lepiku peetud päevik Norra sõjakäigust ja Arnold Soinla kirjad kodustele, mille originaalid on Eesti Sõjamuuseumis.
Näituse avamisel osales Norra kaitseminister Bjørn Arild Gram, kes kohtus pärast seda Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmetega.
Näituse korraldas Norra suursaatkond Eestis koostöös riigikogu kantseleiga.
Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart on huvitav inimene. Põhiliselt seetõttu, et ta üritab laulda samal ajal nii eestlastele kui venelastele täiesti erinevat laulu. Laul räägib muidugi 9. maist. Otse loomulikult läheb siis viisijupp sassi, kõlab mingi jube kakofoonia ja tekitab kuulajais paksu verd, arvab kuulehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid.Kahel toolil on korraga teatavasti väga raske istuda. Tundub aga, et linnapea Mihhail Kõlvart pole sellest hästi aru saanud ning muudkui pusib meeleheitlikult. Sama asi kehtib korraga kahe laulu laulmise kohta. Ei ole võimalik mõmiseda samal ajal esimest ja teist häält või – mis veel hullem – üürata üheaegselt kahte erineva sisu ja rütmiga viisijuppi. Või tantsida korraga tangot ning valssi. Ka siinjuhul tuleb Kõlvartit tunnustada meeleheitlike ning täiesti asjatute pingutuste eest.
Laul “võidupühast”
Otse loomulikult räägime me eelseisvast 9. maist, mis on erinevates kultuuriruumides mitte vaid erineva, aga lausa risti vastupidise semantilise tähendusega.
Venemaal ei leia hetkekski kahtlemist: tähistatakse fašistide peksmise ja hävitamise aastapäeva, mil kangelaslik vene rahvas ja veel kangelaslikum nõukogude armee vabastas kogu Euroopa, mille eest need tõprad ei suvatse sugugi piisavalt tänulikkust üles näidata.
Fašistide lõustade ülestagumise bõliinadega Eestis, Lätis ja Leedus, aga nüüd ka Ukrainas, kaugele ei purjeta, täiesti elementaarne.
Venelased kutsuvad Teist maailmasõda “Isamaasõjaks”, see on Joss Stalini välja mõeldud termin, mida ta kasutas rahva patriotismi tõstmiseks 1941. aastal, ajal, mil Venemaal läks sõjas väga nadilt. Samal ajal ja veel vähe hiljem oli Stalin nõus loovutama Saksamaale suuri territooriume (näiteks Ukraina ja Baltimaad), kui nood käbedalt rahu sõlmiks. Aga kuna sakslasi kamandas samasugune napakas, sõge Hitler, selle asjaga edasi ei jõutud.
Puhas leinapäev ja okupatsiooni algus
Eesti riikluse seisukohalt on 9. mai aga täiesti tõupuhas katastroof, ei midagi enamat. Fašistide lõustade ülestagumise bõliinadega Eestis, Lätis ja Leedus, aga nüüd ka Ukrainas, kaugele ei purjeta, täiesti elementaarne. 9. mai sümboliseerib veel hullema ajastu algust, mis kubiseb kuritegudest väikerahvaste vastu.
Kui olukord Euroopas oli veel mõnevõrra rahulikum, kannatasime pronkssõduri jalamile kogunevad, lõõtsa tõmbavad ning viina mekkivad nõukanostalgitsejad välja. Keegi ei saagi eitada, et neil on õigus mälestada oma sõjas hukkunud vanemaid, sugulasi ja sõpru. Paraku käib selle juurde üks “aga”.
Ehtvenelikul kombel ei saa Surematu polgu taadid, koloraadolindikestega vehkivad seltsimehed ja pilotkasid kuklasse lükkavad noorukid sugugi aru, et eesti rahvas nende vaimustust “võidu” üle ei jaga. Ja ei meeldi ka see harjunud vene refrään: eksisteerib ainult üks “õige” ajalugu ja selle on kirjutanud Venemaa. Kõigil ülejäänuil oleks soovitav maani kummardada ning häbelikult “spasibo” pobiseda. Sellesse mina-pilti ei mahu ju kuidagi mingi imelik rahvas, kes näeb antud päevas räige okupatsiooni algust, arvutuid alandusi ning tagakiusamisi.
Jabur laulumees Mihhail
Nüüd aga laulev Kõlvart. Venelastele suunatud pöördumises ajab ta Eesti pealinna linnapea kohta (Jaa, tallinn on Eesti Vabariigi pealinn, mitte vene kultuuriruumi vankumatu osa) uskumatut sokki suust välja.
Nõukogude “kangelased” ei kaitsnud Eestis kedagi, ei vabastanud kedagi, vaid taasorjastasid.
Antud olukord nõuaks tegelikult Keskerakonna vabandust. Aga Keskerakonna esikuna töötav Jüri Ratas veereb vaikselt vurinaga nagu vokk nurgas, nagu ikka, ning tema suust ei kosta ühtki sõna.
Ometi peaks mõistma: praegu on vaja okupatsiooni ja 9. mai suhtes võtta ühene seisukoht. Ja see seisukoht peab toetuma Eesti riiklusele. Meeldigu see või mitte.
Nii et, Jürka, kutsu laulev Mihhail enda juurde korraks kohvile.
Jah, ma tean, et seda ei juhtu, aga unistada võib ikka. Eestis küll mingeid 9. mai pahandusi ei tahaks.