Vello Rekkaro
Sündmused Ukrainas viisid mind mõtisklustesse meie minevikust. Esimene samm oli refereeriv ja meenutav „Sotsiaalne solidaarsus ja riigirahvas. Mõtteid sõja taustal“. https://kesknadal.ee/2022/03/03/sotsiaalne-solidaarsus-ja-riigirahvas-motteid-soja-taustal/
Järgnenud keskvalitsuse-poolsed jõulised toimetamised Narvas 16. augustil mälestusmärkide hävitamisel ja postamendilt tanki teisaldamine Viimsi muuseumi ning selle nimetamine vandalismiks Narva volikogu liikme poolt tekitasid üllatuse, millest kirjutasin loo „Narva memoriaalist“. https://kesknadal.ee/2022/09/08/narva-memoriaalist/
Imekaunil pühapäeval 11. septembril oli vanavanemate päev ja meie noorim tütar korraldas sel puhul väljasõidu meie esivanemate muinaskülla Rõkkalusse kunagisel Lõuna-Harjumaal, praegu siis Raplamaale, kust on pärit meie perenime esmane vorm – Reckarro (Jan Reckarro). Pikniku pidasime Kabala mõisapargis vallamaja taga Vigala jõe veerel. Aitüma sealsele rahvale mõnusa puhkekoha eest!
Eestis jätkuv Teise Maailmasõja mälestusmärkide teisaldamine ja hävitamine kutsub aga meenutama mõningaid hoiatavaid sõnumeid möödanikust, nagu: „Kes ei oska hinnata ajaloo õppetunde, see kordab minevikus tehtud vigu!“ Ja see on hirmutav!
Seoses Narva tanki äravedamisega kirjutasin juba, et võtsin riiulilt Eesti Sõjaajaloo Seltsi väljaandel 2006.a. ilmunud kolleeg Lembo Tanningu koostatud mahuka teadustöö „Euroopa probleem … Teine maailmasõda“ ja sirvisin sealt mõningaid lõike.
Rahva ajaloomälu füüsiline korrigeerimine tänase valitsuse poolt kutsub laiemalt meenutama läänlaste ajaloolisi plaane ida-alade hõivamiseks, kultuuriminister Piret Hartmani aga juhtima meie tähelepanu kaasnevatele ohtudele – ajalugu ei saa ümber kirjutada: „Meie hinnangul antakse kõigi okupatsiooni jälgede kaotamisega avalikust ruumist signaal, justkui midagi ei ole olnud ja keegi ei olegi Eesti rahva, inimeste, perede ja kodude kallal jõhkrutsenud,“ kirjutab Hartman kultuuriministeeriumi vastuses eelnõule. „Ilma märkide ja lugudeta on raske Eesti lugu seletada ja mäletada.“ https://www.delfi.ee/artikkel/120069202/kultuuriminister-punamonumentide-eemaldamisest-ajalugu-ei-saa-umber-kirjutada
Nimetatud uuringu peatükis Kolmas Reich (1933-1945) osundatakse sakslaste eluruumi (Lebensraum) laiendamise teoreetilistele alustele ja propageeritakse vanasaksa ristirüütlite võitlust eluruumi laiendamisel idas. Saksa välispoliitikas muutus eluruumikontseptsioon üheks kesksemaks ideoloogiliseks seisukohaks ja natsionaalsotsialistide territoriaalset kava võib kokku võtta tuntud lausega: Drang nach Osten – tung itta. Ning see kava ei mõjutanud mitte ainult saksa rahva saatust, vaid ka eestlaste ja paljude teiste rahvaste saatusi.
Hitleri lauavestlused (1.august1941 kuni 22. juuli 1942) näitavad, et idaalade hõivamine ja nende osaline sakslastega koloniseerimine oli tema kindel plaan. Venelased ja ukrainlased tuli muuta teisejärgulisteks madala arengutasemega inimesteks, kes pidid töötama sakslaste kui valitsejarahva alluvuses. Midagi taolist, nagu eesti talupojad elasid saksa mõisnike võimu all. Hitlerile oli seejuures suureks eeskujuks inglased, eriti nende kolooniad Indias ja mujal, mis kindlustasid inglastele kui valitsejarahvale tooraine ning muud rikkused. (lk 60-61)
Kuna praegused sündmused hakkasid puudutama ka minu pere lugu isiklikult (Triinu Laan „Viljandi mnt äärne mälestuskivi viidi kalmistule“ – Õhtuleht 16.08.2022), siis pöördusin praegu 93 aastase vanatädi poole, kelle suust olin kunagi kuulnud vihjet nagu oleks keegi külapoistest rääkinud, et nägi seal mingeid kaevamisi. Palusin Aino Mettasel panna kirja oma mälestused sellest seigast.
Koos oma mälestustega isast, kes lasti maha 16. septembril 1941.a., kuna ta oli Tallinna kaitsjate hulgas Kadriorus labajalast läbi läinud kuulist haavata saanud. Mäletan isegi vaidlusi kodus Paldiski mnt, kas minna ravile Kevade tänavale Westholmi uude koolihoonesse sisustatud haiglasse, ja et käisime emaga seal isa vaatamas. Saabunud uued okupandid „oma põlistele saksa aladele“ leidsid, et kuulihaavaga sõjaväekohustuslikus eas mees sobib hästi kohalike elanike hirmutamiseks eksekuteerida kui „aktiivne sakslaste vastu võitleja“, rõhutamaks aaria ülemrassi ja Saksa võimu vägevust. Tegelikult oli isa sundmobilisatsioonis valinud võimaluse kodumaale jääda. Selleks aga tuli minna pidurdama Saksa vägede sissetungi, nö hoidma rinnet kuni neid valvanud politrukid sadamasse evakuatsioonilaevadele pagesid.
Karjapoisieas jõudis minuni sõnum, justkui oleks Viljandi mnt Valdeku külas Esimese Ilmasõja kaitsekraavi veerel toimunud hukkamisel maha lastute hulgas keegi külameestest tundnud ära ka minu isa ja seega käsitlesin sealset mälestuskivi maamärgina, sest muud teavet polnud, ning tõin sealt meie perekonna Rahumäe hauaplatsile urniga liiva ja paigaldasin isale hauaplaadi.
Kokkuvõtteks nenditakse Lembo Tanningi raamatus, et sakslaste idaalade koloniseerimise plaan oli küllaltki sarnane Briti ja Tsaari-Venemaa impeeriumite vastavate plaanidega. Ka nemad lõid vallutatud aladele vastavalt inglaste ja venelaste kolooniaid. Näiteks, N. Liidu poolt okupeeritud Eestisse asustati samuti arvukalt ümber venelasi, et sellega tugevdada oma võimu Eestis. Analoogselt sakslaste germaniseerimise poliitikaga püüti ka Eestis venestada kohalikku elanikkonda, kes oli küüditamisest (Siberisse saatmisest) ja repressioonidest ellu jäänud.
Kui suudame ajaloost midagi õppida, siis selle teadmisega tulebki meil edasi elada ja püüda oma reaalpoliitikat tänastes oludes ajada.