„Teie korter on tagastatud…”

Vello Rekkaro, Õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni liige aastatel 2001 – 2010.

… omanikule, seega Teie avaldust antud korteri erastamiseks ei ole võimalik rahuldada.“ Küllap sellise kirja said 30 aastat tagasi kohaliku omavalitsuse ametnikelt kõik sundüürnikud, kui nad avaldasid soovi Eluruumide erastamise seadusega, mis võeti Riigikogu poolt vastu 6. mail 1993.a., ettenähtud õigust teostada ja õiguslikult oma kasutatava elamispinna omanikuks saada võrdselt teiste üürnikega, korteri seaduslike valdajatega.

Esinedes Euroopalikke väärtusi hindaval konverentsil Tallinnas 4. veebruaril 2015.a. ütles toonane Tallinna linnapea Edgar Savisaar: “Vaatamata pikale ja pidevale selgitamisele pole kogu Eesti ühiskond ikka aru saanud sundüürnike kui nähtuse tekkimise olemusest, sundüürnikuks saamise erinevatest põhjustest ja selle olukorra mõistliku lahendamise vajalikkusest.“ Samas toob ta esile, et „13. märtsil 1996.aastal tunnistati Riigikogu poolt omandireformi seadused inimõiguste ja põhivabaduste sätetega vastuolus olevaks. Nimetatud säte aga annab alust näha toimuvas vastuolu Eesti Vabariigi põhiseaduse ja omandireformi aluste seaduse vahel.“

(Omandireformist ja ülekohtu lahendamise võimalustest – rmt Kodu ja õigusriik, Tallinn 2016, lk 32-37)

Tänane Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart kirjutab raamatus „Edgar Savisaar – poliitik ja romantik“ oma arvamuses pealdise all „tema sõnal on kaalu, see maksab“. (Tallinn, 2018, lk 246-247)

Artiklis Vea tegid ametnikud https://kesknadal.ee/2021/09/11/vea-tegid-ametnikud/ kirjutasin: kui Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin räägib pikas intervjuus Maalehele (11.03.2021), et Eesti ühiskonda kummitab seisak ning analüüsides Eesti inimarengu aruandeid alates 1995.a. nendib ta, et pärast omandireformi ja erastamist jagunes meie ühiskond võitjateks ja kaotajateks, siis tuleb nõustuda temaga, et just „küsimus ebavõrdsusest ongi sotsiaalteadlaste jaoks n-ö nurjatu probleem.“

Milles on probleem?

Iga probleemi arukaks lahendamiseks on esmalt vaja vaadata, kuidas see probleem on tekkinud ja milles see vastuolu seisneb. Meie ühiskonda siiani lõhestavaks nurjatuks probleemiks on ebavõrdne kohtlemine, sh omandireformis, kus varade tagastamisel tekitati ebaõiglaselt koheldud elanike grupp – sundüürnikud, sest neilt võeti ära seadusega ette nähtud võimalus saada  oma kodu omanikuks üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega. Nad jäid sundüürnikena uue omaniku majja, kellele tehti kingitus nö tagastatud vara näol.

Tuletame siis veelkord meelde, et kui alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist-erastamist, lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle tööpanuse hindamiseks võeti kasutusele mõiste Rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02.E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga, mille arvestuslikuks väärtuseks hinnati siis 300 krooni. Kasutusele tulid mõisted erastamisväärtpaber (EVP), aga ka tööosak, ühistatud vara osak ja ennekuulmatu tinglehm. Seega tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid kokku töötanud 56 aastat, said  oma tööaastate eest 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Milline on selle korteri turuhind täna? Kohalikud omavalitsused jätsid tagastatud majade üürnikud sellest võimalusest ilma.

Kuidas tekkis probleem?

Elamute osas käivitus erastamine ja sealhulgas nn tagastamine peale Eluruumide erastamise seaduse vastuvõtmist 06.05.1993.a. ja jõustumist 29.05.1993.a. Selle seaduse vastuvõtmise poolt anti Riigikogus 44 häält, millest 22 andsid Isamaa, 7 Mõõdukad ja 6 ERSP saadikud, kirjutas koonderakondlane Enno Selirand artiklis „Sundüürnikud aadete ja kodukolde eest“ (Sõnumileht, 20.06.1998) Autor juhib tähelepanu EES sätetele, kus § 3. Erastamise objekti puhul annab lõik (4) Erastamisele kuuluvad: p.1) üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid; (NB! ilma mingi kitsenduseta). Järgmises lõigus (5) Erastamisele ei kuulu: p.4) õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni …

Vastavalt 1992.a. rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusele tohib kodanike õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kuna kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida …varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, kirjutab Selirand ja juhib tähelepanu peaminister Mart Siimani juures toimunud nõupidamisel õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli poolt rõhutatule – õigus eluasemele on inimese põhiline õigus. Kuna elamureformi senine käik on tagastatud majade üürnike jaoks toonud kaasa koduõiguse kaotamise, siis peaksid reformi loojad nüüd vabandama asjade sellise kulgemise pärast, arvas õiguskantsler Truuväli juba toona.

Õigustundlike kodanikena on sundüürnikud veendunud, et õigusriiki saab rajada vaid austades inimõigusi, meie Põhiseaduse võrdse kohtlemise ja Omandireformi aluste seaduse deklareeritud eesmärke, sh ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Milles eksisid ametnikud?

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel jätsid KOV ametnikud elamute puhul arvestamata õigusruumi ja seaduste toimet tervikuna, eirates nende sätteid ja asusid omal kombel lahendama „tagastamise küsimust“, andes õigusjärgsetele omanikele üle seni seaduslikele elamispinna kasutajatele (orderi ja üürilepingu alusel) kuuluva korteri (eluruumid). Ametnike omavoli sisu ilmneb Korterite erastamise büroo poolt väljastatud teatise tekstis: „Teie korter on tagastatud omanikule ja seega Teie avaldust antud korteri erastamiseks ei ole võimalik rahuldada.“

Kuna kasutatavate eluruumide erastamine oli üldine õigus (§ 4 p.1), siis ei tohi õigusriigis ametnikud  seaduslikke elamispinna kasutajaid jätta ilma võimalusest erastada nende kasutusse antud eluruume (põhiseaduslik võrdse kohtlemise nõue; ORAS eesmärgiline nõue mitte kahjustada huve ja tekitada uut ülekohut ning EES § 3(4) p1), andes nüüd omandiõiguse suvalisele isikule (nn õigusjärgsele omanikule).

Riik peab oma elanikke kohtlema võrdsetel alustel ja nii peab see olema ka üürilepingu alusel eluruume kasutanud üürnikega. Võtnud osal elanikkonnast-üürnikest ära võimaluse erastada oma kodu ja  kinkides selle omandiõiguse juriidilisele fiktsioonile „õigusjärgne omanik“, tekitati  üürnikele otsest ainelist ja moraalset kahju ning sotsiaalses plaanis oli see ränk löök kogu ühiskonna eetikale ja sidususele – see lõhestas meie ühiskonna sügavalt. (vt Kask, Peeter 2004 „Surnu abikaasa“ Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas.)

Õiguskantsler Ülle Madise kirjutab Postimehe AK vestes „Tarkus, hirm ja viha“ 8. okt.: „Kohtud, õiguskantsler ja teised sõltumatud institutsioonid teevad oma tööd, kui nõuavad tuginemist faktidele, loogikale, seadustele ja põhiseadusele. Põhiseadus nõuab kõikide õiguste ja vabaduste piiramise korralikku põhjendamist. Ausalt tuleb ära näidata muudatuste tegelik eesmärk ning esitada faktidel ja loogikal põhinev tõestus, et kasutusele võetud abinõud tõesti aitavad ja et kasu saab rohkem kui kasu.“

https://arvamus.postimees.ee/7620261/ulle-madise-hirm-ja-viha-on-kolbmatud-teejuhid

Nüüd on Keskerakonnal kui ainsal järjepidevalt läbi aastakümnete oma programmilistes dokumentides varade nn tagastamisel tekkinud olukorda tauninud ja sundüürnikele tekitatud kahju heastamist nõudnud poliitilisel liikumisel astuda praktilisi samme, olles niimoodi sotsiaalseks majakaks ühiskonna lõhestatuse vähendamisel ja üksmeele tugevdamisel ka tegudes.