Eestivenelaste suhtes napib ratsionaalsust ja empaatiat

Erik Terk, Tallinna Ülikooli emeriitprofessor

• Eestivenelaste käsitlemine valesti mõtleva inimkontingendina ähvardab muuta nad putinimeelsemaks
• Eestikeelset õpet käsitletakse mingi kontekstist väljavõetud peaaegu, et universaalse arstirohuna
• Kaunis naiivne on lootus, et asja parandab lihtsalt ainete eesti keeles õpetama hakkamine

Nii eestlaste kui ka eestivenelaste enamiku jaoks on olemas tundlikud kohad ja «punased jooned», mis on seotud inimeste identiteediga ja mille ebadelikaatset «torkimist» ei taluta.

Poliitika ei ole vist kunagi lõpuni ratsionaalne. Seda enam tasub aeg-ajalt küsida: miks me ikka midagi teeme ja milliste vahenditega on võimalik oma eesmärke saavutada. Eriti kui peame silmas mitte lühiajalisi efekte, vaid pikaajalist edu.

Tankist ja «tankimõtlemisest»

Näide: eestivenelastele ajalooainelise kasvatusaktsiooni korraldamine Narva «tankiküüditamise» abil. Küllalt perifeerses kohas väljaspool linna asunud ja eestlastele varem vähe silma torganud lahingumasinalt «vabastamist» heroiseeriva tahvli eemaldamisest oleks ju võinud piisata. Aga ei piisanud, narvakate «tankikummardamine» muutus eestlastele peale Ukraina sõja vallandumist raskemini talutavaks, poliitikud ja osa ajakirjandust tõmbasid «sae käima», see kruttis eestlaste emotsioonid veelgi kõrgemale ja mingil momendil oli protsess pöördumatu: tank peab minema! Jäi vaid küsimus stiilist.

Toimunu loogikast on ju võimalik aru saada, aga õhku jääb küsimus sellest, kellele oli ikka kasulik tähelepanu viimine olevikus toimuvalt enam kui kolmveerandsaja aasta vanusele minevikule? Milliseid plusse ja miinuseid me teenisime selles küsimuses oma jäiga hoiaku demonstreerimisega?

Väidetakse, et tanki eemaldamisega võtsime ära sümboli, mille juurde inimesed võinuks tulla Putini Ukrainas toimuvat sõda toetama või midagi muud riigivastast tegema. Kui taoline tõsine tung Narvas valitsev oleks, siis koha taha asi tõenäoliselt ei jääks. Alates Narva kesklinnast ja lõpetades tanki endise asukohaga, mida annab ju üles loitsida «fašistlike» võimude poolt rüvetatud «pühapaigaks». Neid narvakaid, keda nende ajaloost arusaamisest ja traditsioonidest jõuga ülesõitmine häiris ja trotsi tekitas, oli väga suure tõenäosusega kordselt rohkem kui neid, kellelt oleks olnud alust eeldada kalduvust riigivastaste provokatsioonidega kaasaminekuks. See, et «meie monument» vastu meie tahtmist ära veeti, võib ju tekitada kartust võimu ees, aga ta tekitab paratamatult ka vastupidist, trotsi ja viha, mida varem ei olnud.

Juba Vana-Hiina sõjakunsti guru Sun Zi pidas elementaarseks nõudeks hoiduda lahingutest, mille võitmine toob kaasa rohkem kahju kui kasu. Tundub, et just sellisesse lahingusse me oma tankiaktsiooniga ronisime.

Kõik pole Sun Zi tasemel strateegid, tankiga läks nagu läks, oleks võinud kehveminigi minna. Probleem on aga see, et jäik «tankimõtlemine» näib osa eestlaste seas jätkuvat. Sellel foonil on poliitikutel, eriti arvestades lähenevaid valimisi, kasulik püüda välja paista «olgu olla» tüüpi demonstratiivse resoluutsusega. Seda ka selliste tõsiste teemade puhul, kus «paugutamise» asemel oleks vaja eriti korralikult läbimõeldud ja realistlikku poliitikat. Näiteks venekeelsetes koolide eestikeelsele õppele üleviimise puhul.

Tänu Putini sõjale Ukrainas tundub olevat saabunud justkui kauaoodatud tund, kus me ei pea enam muretsema selle pärast, mida eestivenelased arvavad. Siin on eestlaste riik, teeme nagu õigeks peame, riik peab end kehtestama. Venelased võtku valvel, täitku käsku ja kellele ei meeldi, kõndigu minema. Taoline vaateviis on ohtlik ja perspektiivitu. Eestivenelaste käsitlemine valesti mõtleva inimkontingendina, kes tuleb lihtsalt jõuga paika panna, aitab kaasa pigem nende hoiakute muutumisele putinimeelsemaks. See on julgeolekuoht, aga mitte ainult julgeolekuoht. Eesmärgiks peaks olema eestlaste ja eestivenelaste lahuselamise ületamine ja koostöö parandamine, «värvipimedalt» asju ajades võime saada aga pigem eestivenelaste suurema võõrandumise Eesti riigist.

Nii eestlaste kui ka eestivenelaste enamiku jaoks on olemas tundlikud kohad ja «punased jooned», mis on seotud inimeste identiteediga ja mille ebadelikaatset «torkimist» ei taluta. Piiri tõmbamine selle vahele, mida Eestis saab ja ei saa taluda, pole lihtne, aga see on siiski võimalik. Me ei pea sallima valet Eestimaa «vabastamise» kohta, ega sellealase Venemaa suurriikliku propaganda laiutamist Eesti pinnal. Aga meil võiks olla tarkust ja pikka meelt taluda seda, kui Eestis elavad venelased mälestavad oma II maailmasõjas hukkunud vanaisasid, isasid ja sugulasi ning tunnevad uhkust venelaste rolli üle Hitleri Saksamaa purustamises. Kui see on nende püha sõda, venelaste jaoks kodumaa kaitsmine, Suur Isamaasõda, siis ei ole see küsimus, kus minna neile nö ratsahobuse seljas tehtud aktsioonide abil oma tõde nina peale kirjutama.

Tundub, et meil on tihti suuri raskusi kahe asjaga. Esiteks keele ja meele vahekorra mõtestamine, teiseks omaksvõtmine, et kogu Eesti ei ole ühesugune. Et kõikjal ei ole tark kasutada ühesuguseid meetmeid ja kehtestada ühesuguseid reegleid. Ida-Virumaa linnades ja eriti Narvas ei saa olla edukas ükski poliitika, mis nende linnade spetsiifikat arvesse ei võta.

Eestikeelsele haridusele ülemineku probleem

Narva on venekeelne Eesti linn, ca 54 000 elanikust jääb eestlaste osatähtsus alla kuue protsendi. Kui eestlasi lisanduks ka näiteks viie või isegi 10 000 võrra – et seda eeldada, peaks olema küll selge, millist tööd nad seal tegema saaksid hakata – jääb Narva ka tulevikus suure venelaste ülekaaluga linnaks. Eeldada, et venelasest narvakas räägib tulevikus vene keelt vaid koduseinte vahel, ametiasutuses, ettevõttes, poes, autobussis või tänaval kõlab aga vaid lahe eestikeelne jutt, on lootusetu naiivsus. Raske on tuleviku Narva puhul kujutada ette ka Pekka Erelti Eesti Ekspressi artiklis esitatud väite kehtivust, et ega Eestis töötav arst ei peagi oskama vene keelt. Et jah, ei saa küll ravida haiget, kes ei suuda eesti keeles selgeks teha, mis tal täpselt viga on, aga kelle see asi on. Polevat arsti mure, kui patsient riigikeelt ei valda.

Eesti keele õpetamist ja eestikeelset õpet käsitletakse mingi kontekstist väljavõetud peaaegu et universaalse arstirohuna. Vene noored omandavad riigikeele ja küll siis laheneb vaat et kõik muu. Tegelikult on see ainult osa tõest ja Narvas veel väiksem osa tõest kui mujal.

Ametlik positsioon tunnistab ainuvahendina, kuidas eestivenelastele riigikeel selgeks teha, kogu koolihariduse kogu laste haridusteel (võimaluse korral alates lasteaedadest) üleviimist eesti õppekeelele. Kõikides ainetes (erandiks võivat olla vaid eraldi emakeele ja vene kirjanduse/kultuuri tunnid) ja kõikjal Eestis. Kui mitte kohe, siis tulevikus paratamatult ja mida kiiremini, seda parem. Jutt ei ole Eesti vene koolide viimisest eestikeelsetega samasse süsteemi, see on juba toimunud, vaid vene koolide eestistamisest. Me ei oska täpsemalt öelda palju see tervikuna ressursse nõuab, palju maksma läheb, palju aega võtab, milliseid probleeme võib kaasa tuua, aga püüame luua muljet, et see, kes selles dogmas kahtleb, seda lõppeesmärgina ei tunnusta, on justkui eestlaste «püha ürituse» reetja. Argumendid, kuidas see poliitika – pean silmas õppes eesti keelele totaalset üleminekut – vastab ka eestivenelaste huvidele, kõlavad kaunis õõnsalt. Tegelikult vaatab poliitika tagant vastu «tankimõtlemine»: Eesti riik peab end kehtestama ja kogu lugu.

Selles, et eesti keele selgekssaamine vene õpilaste poolt on oluline nii riigi funktsioneerimiseks kui ka kasulik eestivenelastele endile, ei ole erilisi lahkarvamusi. Ei saa ka vaielda, et vaatamata mõnedele eranditele ei ole venekeelsed koolid oma enamikus õpikeskkondadena eesti koolidega konkurentsivõimelised. Sellest aga ei saa teha järeldust, et ainuõige tee olukorra parandamiseks on kõikjal täielikule eestikeelsele õppele üleminek.

See, et vene lapsed ja lapsevanemad ei saaks aru, et Eestis elades tuleb eesti keelt osata, ja loodaksid, et ilma selleta võib rahulikult elus läbi saada, võis olla probleem 30 aastat tagasi, aga see ei ole probleem praegu. Nõudlus selles valdkonnas on suurem kui pakkumine, seda nii keelekümbluse programmide osas kui osade eestivene lastevanemate soovi osas panna oma lapsi eestikeelsetesse koolidesse. Viimane pole tihti võimalik, kuna eesti lapsevanemad ei taha klassides, kus nende võsukesed õpivad, ega ka lasteaedades liiga palju vene lapsi näha. Eriti linnades, kus eestlased on vähemuses, võib see hoiak kui lihtsalt mure eestikeelse suhtluskeskkonna säilivuse pärast olla ka igati arusaadav.

On väidetud ja õigusega, et hea oleks soodustada eestlaste ja venelaste suhtlemist juba võimalikult varases eas: ühine lasteaed, ühine kool, ühised huviringid jne. Lisaks keele omandamisele tekiks lastel parem taju teise kultuuri «komberuumist», tekiksid suhtlusvõrgustikud, millest noortel oleks hiljem kasu oma edasisel õpinguteel ja ametialases karjääris. Paljudes linnades see loogika arvatavasti töötab, aga Narvas või Sillamäel on selle lahendi potentsiaal väga ahtake. Selle realiseerimiseks ei jätku neis linnades lihtsalt piisaval arvul eesti lapsi. Vähemalt mitte enamiku vene laste mängu- ja õpikaaslasteks. Neis linnades täies ulatuses eestikeelsele haridusele üleminek tähendaks enamiku vene laste jaoks üldises venekeelses suhtlusruumis kunstlikult eestikeelse õpikeskkonna loomist.

Ida-Virumaal on väidetavalt kokku umbes 1500 kooliõpetajat, kelle eesti keele oskuse tase ei võimalda neil eesti õppekeelele ülemineku järel oma tööd jätkata. Neile tuleb korraldada kiirelt tõsine keeleõpe, mis paljude vanemate õpetajate puhul ei pruugi anda tulemusi, või siis leida nende asemel uued, riigikeelt valdavad inimesed. Narva jaoks on vastav number 550.

Ida-Virumaal eesti keeles õpetavate õpetajate palga tõstmine oli paratamatu ja kiiduväärne samm, aga elementaarne arvutus näitab, et vähegi realistlike eelduste puhul ei õnnestu isegi peale seda tagada Ida-Virumaa linnades järgmise kümne aasta jooksul eestikeelsele haridusele üleminekuks vajalike õpetajate arv. Mis siis saab? Kas tõstame seal palku veelgi, mis viiks õpetajate üldise defitsiidi tingimustes nende ületõmbamisele mujalt, näiteks Tallinnast, mis omakorda suurendab defitsiiti seal. Tõenäolisem on, et hakkab minema nii nagu toimub paljudes koolides Lätis: õpetamine käib enamikes ainetes edasi vene keeles, aga kontrolli saabumisel koolitundi jälgima minnakse üle viletsale läti keelele. Kontroll pigistab taolise näitemängu puhul tavaliselt silma kinni, formaalselt on kõik korras ja saab raporteerida, et riigikeelne õpe toimib ja Läti riik on end kehtestanud. On meile taolist mängu vaja?

Keelest ja meelest

Hakata näiteks Narvas vahetama eestikeelsele haridusele ülemineku «püha ürituse» nimel välja korraliku erialase kvalifikatsiooniga, aga eesti keeles õpetada mitte suutvaid füüsika- või keemiaõpetajaid või sundima neid oma ainet õpetama «puueestikeeles» tundub sedavõrd absurdsena, et julgeksin kihla vedada, et seda massilisemas ulatuses lihtsalt ei juhtu. Keerukam on lugu nn sensitiivsema sisuga ainetega nagu ajalugu või kodanikuõpetus. Ma ei ole kindel, kui tõsised on süüdistused, et nende ainete õpetamisel on vene koolide õpetajad Eestis olnud impeeriumimeelsed, küll on aga pedagoogide ringkonnas avalik teave, et taolistes ainetes piirdutakse vene koolides tihti vaid riiklikult õigeks peetavate seisukohtade ettekandmisega ja hoolitsetakse selle eest, et õpilane oleks võimeline need hiljem ettenähtud viisil üles ütlema. Sügavama käsitluseni minekuks ei pruugi jätkuda nende ainete õpetajatel kas lihtsalt silmaringi ja pedagoogilisi oskusi või peetakse teema «keeruliseks ajamist» ja õpilastega dialoogi minekut erinevate vaadete potentsiaalse konflikti tingimustes liiga riskantseks. Nii et siin on värskete jõudude juurdetõmbamine kindlasti vajalik.

Samas on kaunis naiivne lootus, et asja parandab lihtsalt nende ainete õpetama hakkamine eesti keeles ja ilmselt siis ka suuresti eestlastest õpetajate poolt. Kujundlikult: et küll eesti õpetajad vene lastele siis selgeks teevad, kuidas nende suure isamaasõjaga asjad ikka tegelikult olid. Juhul kui olulise osa õpilaste kodudes valitseb taoliste teemade osas ametlikust erinev seisukoht on õpetaja roll äärmiselt keeruline, temalt tuleks eeldada Marju Lauristini sõnu kasutades lausa tipptaseme sotsiaalset kompetentsust. See kehtib nii siis, kui õpetaja on eestlane või kui ta on venelane, ja nii siis, kui õpetatakse eesti keeles kui ka vene keeles. Andes prioriteedi keelekasutusega seonduvale ülesandele võime siin väga kergesti kaotada sisuliste eesmärkide saavutamisel.

Oluline pole mitte ainult see, mida õpilane kuuleb koolitunnis Eesti ajaloo riigi ja ühiskonna kohta, aga see, mida ta kuuldust usub ja mille baasil hakkab asja üle järele mõtlema. Õpetaja peab tajuma õpilaste maailmapilti ja kohalikku situatsiooni. «Sissetoodud» õpetaja, keda õpilane ei usalda ja kellega dialoogi ei teki, ei pruugi sisulist edu saavutada. Kui taolise aine õpetamine ei toimu õpilase emakeeles, siis isegi kui see ei takista väga paljust aru saada, takistab see kindlasti spontaanset dialoogi õpetaja ja õpilaste vahel. Tuletame meelde, kuidas me, eestlased, pidime Nõukogude Liidu ajal ametlikku ajaloo- ja ühiskonnakäsitlust koolis või ülikoolis üles ütlema. Saades sellega ka hakkama, aga uskudes pigem seda, mida meile vanemad kodus või «raadiohääled» rääkisid või mida ise ümberringi nägime. Sealjuures toimus see kõik ikkagi meie emakeeles. Miks me arvame, et vene laste puhul ei ilmne sama efekti, eriti siis kui õpilane võtab eesti keele sundkasutamist talle avaldatava survena?

Poliitikud on püüdnud põhjendada, et üleminek mitte-emakeelsele haridusele tõstab vene elanikkonna hulgas eestimeelsust, kuna õpilased, kes saavad siis juba nooremas eas eesti keele korralikult kätte, on võimelised jälgima eestikeelset meediat ja vabanevad sellega Putini infoimpeeriumi mõju alt. Tuleks siiski lisada: juhul kui nad usaldavad eestikeelset meediat ja soovivad seda jälgida. Kas forsseeritud üleviimine eestikeelsele kooliharidusele tõstab seda usaldust? Pealegi: venekeelse telepropaganda mõju oli pigem õpilaste vanemate ja vanavanematega seostuv teema, vene noored on praegu juba peadpidi sotsiaalmeedias.

Tõnis Lukase kordab oma 5. oktoobri Postimehe artiklis «Ärge seekord enam pidurit tõmmake» nagu mantrat väidet, et ühine inforuum saab Eesti Vabariigis olla ainult eestikeelne. Et venekeelset kooliharidust – Lukas ei täpsusta, mida ta selle all täpsemalt mõtleb – me Eestis juba majanduslikel põhjustel ülal pidama ju niikuinii ei hakka, et keelevahetus õpetamisel aitab ka venelaste haridustaset hüppeliselt tõsta, et vaid taoline poliitika võtab ära võimaluse Venemaa lõhestustegevuseks jne. Enamikele neile väidetele on olemas vastuväited, näiteks on äärmiselt ebausutav, et üleminek reaalainete õppimisele oma emakeele asemel eesti keeles tõstab iseenesest kuidagi hariduse taset. Kardan, et pigem ikka vastupidi.

Sellest, kuidas totaalne eestikeelsele haridusele ülemineku protsess tervikuna välja nägema hakkaks, kaua kestma peaks ja palju maksma läheks, milliseid tagasilööke võiks anda, eelistab Lukas mitte rääkida. Tänu tema erakonna teenetele olevat hariduse eestikeelseks muutmine kännu tagant lahti saadud, küll ülikoolid vene koolides eesti keeles õpetama hakkavaid õpetajaid vajalikul määral ette valmistavad ja edasi olevat vaja ainult õiges suunas edasi põrutada. Kuna aga protsessi kui terviku piirjooned on täiesti udus, ei hajuta see kahtlust, et dogmaatiline «püha ürituse» jätkamine võib osutuda mänguks, mis ei vääri küünlaid. Otsustajaks selle üle, kas väärib või ei vääri, saavad juba järgmised valitsuskoalitsioonid ja seda päris mitme valimistsükli ja eelarveperioodi jooksul.

Lukas rõhutab oma artiklis pateetiliselt, et järeleandmised tema poolt pakutud radikaalsest variandist ei ohusta mitte midagi vähemat kui Eesti põhiseaduses kirjas olevat püha eesmärki püsida riigi ja rahvana läbi aegade. Kummaline väide, sest tegemist pole enam 1980. aastatega, kui Eesti venestumine oli tõesti õhus olev oht. Pigem võiks rääkida sellest, kas koolihariduse sundeestistamine suurendab või hoopis vähendab eestivenelaste positiivset suhtumist Eesti riiki ja kuidas see aitab kaasa meie riigi püsimisele ja arengule.

Võimalikud lahendid Narva reaalsustes

Aksioom on, et Eestis elav inimene peab riigikeelest aru saama ja olema võimeline selles vähemalt elementaarselt suhtlema. Igal pool Eestis, ka Narvas. Me peame jätkama selle, üldse mitte kergelt saavutatava eesmärgi poole liikumist: leidma selleks õpetajad, kasutama parimaid keeleõppe metoodikaid, kui vaja, korraldama keelelaagreid väljaspool Narvat eestikeelses keelekeskkonnas jne. Selle nõude täitmine ei eelda, et õpe peaks hakkama toimuma kõikides Narva koolides ja kõikidel kooliastmetel vaid eesti keeles. Ka heal tasemel, kaasaegseid meetodeid kasutav eesti keele õpe või vaid osade ainete õppimine eesti keeles võiks olla selle eesmärgi täitmiseks piisav.

Osa lapsevanemaid ja osa noori soovib tõenäoliselt saada eesti keele kätte sellisel tasemel, milleks ainult eesti keele tundidest ei piisa. Nad võivad jätkata oma õpinguid ja/ või tööalast karjääri mujal Eestis või, eeldades, et jäävad küll Narva, leiavad, et nende edasine amet võib nõuda tulevikus sellist eestikeelset suhtlemist, mis ületab oluliselt tavasuhtlemise tasandit (erialaterminoloogiad, kirjalik eestikeelne suhtlemine). Sel juhul võivad nad eelistada enda jaoks raskemat varianti ja valida eestikeelse õppe. Mitte ainult võivad, Eesti riik peab sellise võimaluse neile soovi korral ka tagama. Eeldatavasti Narva Eesti Gümnaasiumi baasil.

Sellel variandil on täieliku jäiga puhteestikeelse haridusega võrreldes mitmeid eeliseid. Riik ei suruks kõigile peale täieliku eestikeelse õppe kohustust, ei tekitaks mõttetut stressi või protestimeelsust neile, kes seda ei soovi, kes orienteeruvad näiteks mitte eriti suhtlemistihedatele ametitele, eriti kui nad kavatsevad tulevikus jääda tööle valdavalt venekeelsesse keskkonda. Ka pahasoovijatel kaob siis ära võimalus süüdistada Eesti riiki, et too forsseerib valdavalt venekeelse suhtlusruumiga linnas eesti keeles õpetamist ainult venelaste kiusamiseks või nende peal oma võimu näitamiseks. Selle, alternatiive sisaldava variandi puhul oleks vaja vahetada välja vähem erinevate õppeainete õpetajaid, osa õpetajatest võivad küll eesti keelt õpetamiseks piisavalt hästi valdamata olla oma aines väga head pedagoogid. Enam rahul ja oma töös efektiivsemad oleksid nii vene keeles õpetavad eriainete õpetajad kui ka need eesti keeles õpetavad õpetajad, kes õpetavad vabatahtlikult täielikup eestikeelse hariduste valinud õpilasi. Viimase kontingendi puhul segavad keelebarjäärid õpilaste kõrgema keelealase motivatsiooni tõttu tõenäoliselt vähem kui taoliste õpilaste puhul, kes õpivad näiteks füüsikat, bioloogiat või ajalugu sunniviisil mitte oma emakeeles, vaid eesti keeles.

Muidugi peame arvestama sellega, et süsteem oleks paindlik. Laps, kes on alustanud oma kooliteed valdavalt venekeelses õppes, võib mingil momendil soovida ikkagi üleminekut puht eestikeelsele õppele. See peaks olema võimalik, eelduseks on muidugi see, et ka nn venekeelse tavakooli eesti keele tundide tase oleks piisavalt hea.

Neid enda arvates eesti patrioote, keda huvitab eelkõige vene keele «mahakeeramine» Balti jaama rongide teadustamisel, eeltoodud jutt muidugi ei veena. Aga meid peakski huvitama ju mitte taoline «mahakeeramine», vaid see, et eestivenelaste haridustase ei langeks, vaid tõuseks, et nende hoiak eesti riigi suhtes oleks positiivne ja et nad saaksid anda koostöös eestlastega väärilise panuse Eesti riigi ja selle elanike parema tuleviku jaoks.