Janika Usin, Päästeameti ennetustöö osakonna juht
76aastane naine kukkus kodus ja jäi seejärel mitmeks päevaks abituna põrandale. Trepikojas oli kuulda appikarjumist: abivajaja oli 92aastane naine, kes oli voodist välja kukkunud. 60ndates naine kukkus ratastoolist ja oli kogu öö põrandal. Vanem mees hüüdis appi – ta oli kukkunud ega suutnud iseseisvalt maast tõusta. Need on vaid mõned häirekeskuseni jõudnud kodus juhtunud kukkumised.
Kukkumistega seotud väljakutsete arv suureneb iga aastaga. 2019. aastal sai päästeamet 726 kodukeskkonnas kukkumisega seotud väljakutset, eelmiseks aastaks oli see arv tõusnud juba 943-le. Näib, et kukkumistraumasid ja -surmasid ei ole palju, sest nendest ei räägita ning uudistest käivad tihedamini läbi liiklusõnnetused ja tulekahjud. Kuid statistika näitab, et kukkumine on suur probleem.
Kui eelmisel aastal suri mootorsõidukiga toimunud õnnetustes 71 inimest ning vingugaas ja tuli võtsid meie hulgast 32 inimest, siis kodus kukkumine sai vanemate kui 70aastaste hulgas saatuslikuks 70 inimesele.
Me ei räägi kodus juhtunud õnnetustest küllalt palju. Ilmselt toetab seda arvamus, et mis juhtub kodus, peab jääma koduseinte vahele. Kuid kodudeski toimuv, kui see ohustab inimese tervist, peab meid huvitama. Eriti peaksime tähelepanu pöörama eakatele ja erivajadustega inimestele, sest neid ohustab kodus kukkumine kõige enam.
Eakate ja erivajadustega inimeste seas on kukkumise põhjusi mitu: liikumisharjumuse puudumine, terviseprobleemid, ebasobiv kodukeskkond, soov iseseisvalt hakkama saada ning mis kõige murettekitavam – lähedaste puudumine, aga ka lähedase vastu huvi puudumine.
Lähedase tuge ja abi peame eakate toimetulekul väga tähtsaks. Sotsiaalse läheduse kõrval annab see ka vaimse kindlustunde, et mul on keegi, kes mind vajadusel abistab.
Väga suur osa päästeameti väljakutsetest eakate või erivajadusega inimeste juurde jääb toppama lukustatud ukse taha ja enamasti on uksele võtmedki sissepoole ette jäetud. Nii kulutavad päästjad aega muude lahenduste leidmisele ning sisenevad abi andmiseks akna kaudu või hullemal juhul lõhuvad ukse.
Ma soovitan turvalisuse mõttes hoida uks muidugi lukus, kuid jätta võti sissepoole ukse lähedusse, et vajadusel see seestpoolt avada. Veel parem on, kui ukse võti ripub näiteks koos telefoniga kaelas.
Veel soovitan leida maja trepikojast usalduslik inimene, kelle kätte jätta oma koduukse võti. Kui leiaksime lukustatud ustele lahenduse, oleme juba suure sammu edasi astunud, sest eakate ja erivajadustega inimeste kukkumiste puhul on kiire tegutsemine ja õigeaegne abi kõige olulisem.
Kukkumisi saab ära hoida, kui kohandada oma kodu turvaliseks. Seda saab teha väga väikeste muudatustega. Aitab juba seegi, kui eemaldada või kinnitada lahtised vaibad ja muud põrandakatted ning korjata põrandalt ebavajalikud asjad. Näiteks juhtmed, et need ei segaks liikumist, hoida vannitoas põrand alati kuiv, kasutada pimedas liikumisel alati valgustust. Ning muidugi, mis on peamine, kanda mugavaid ja jalga toetavaid susse, mille tallad ei ole libedad.
Kodus olgu asju pigem vähem, kui rohkem. Nii on õnnetuste juhtumise tõenäosus väiksem ning kodu on kindlus ja turvaline paik, mitte lõks. Muidugi on oma eakale lähedasele üpris keeruline selgeks teha, et ta peab loobuma esemetest, mis on teda saatnud aastaid või isegi aastakümneid, kuid turvalisuse huvides on see paraku vajalik.
Väga palju saame ära teha lihtsalt üksteise vastu hoolimist üles näidates. Häirekeskus sai näiteks mõni aeg tagasi väljakutse, kus naabrid teatasid, et nad pole juba nädal aega näinud oma 67aastast naabrinaist. Abi osutamine jäi aga paraku hiljaks, sest päästjad leidsid kukkumise järel saadud traumaga naise oma kodust surnuna. Tähtis on märgata enda ümber inimesi ja olla tähelepanelik, kui tavapärases toimub mingi muutus. Olen veendunud, et märkamine ja kiire abi oleksid päästnud selle eaka naise elu.
Me ei oska seda ehk hinnata ja peame igaühe isiklikku elu millekski, kuhu me ei sekku isegi siis, kui häda käes. Ma soovitan vastupidist. Sellest on tõesti abi, kui tunnete oma eaka lähedase või naabri käekäigu vastu huvi ning küsite aeg-ajalt, kuidas tal päriselt läheb ja kas ta vajab milleski abi.
Igapäevane kontrollkõne eakale on juba suur samm edasi ning võib anda vanurile palju eluaega juurde. Hoolimine on muidugi seegi, kui võtate aega, et oma lähedase kodu kriitilise pilguga üle vaadata ja teha seal vajalikud kohendused.
Veel on oluline hoida oma keha liikuvana ning pöörata regulaarselt tähelepanu oma tervisele. Arstid soovitavad aktiivsuse hoidmiseks näiteks 30minutilist rahulikku jalutuskäiku iga päev. Peale füüsilise koormuse annab jalutuskäik põhjuse kodust välja minna ja ehk mõne sõbragi jalutuskäigule kaasa kutsuda, sest füüsilise koormuse kõrval ei tohiks ära unustada sotsiaalset suhtlemistki.
Mõne kukkumise puhul on eakale saatuslikuks saanud näiteks ebasobiv ravimidoos, mis on kas liiga väike või suur, põhjustanud vererõhu kõikumist, uimasust või pearinglust. Ravimite tarvitamise ja kukkumiste vahel esinevad olulised seosed, seda nii konkreetsete ravimite toime kui ravimite hulgikasutuse puhul. Seetõttu on regulaarne tervisekontroll väga tähtis.