Hiljuti vestlesin Rakveres vanaprouaga, kes kurtis hinnatõusude üle. Pärast ravimite ostmist ja kommunaalkulude tasumist haigutab rahakotis tühjus. Viimased kolm nädalat on ta pidanud läbi ajama vaid kuue euroga. Ja selliseid pensionäre on Eestis veel tuhandeid.
Vahe rikaste ja vaeste vahel ehk majanduslik ebavõrdsus süveneb Eestis mühinal. Eriti teravalt on see just tänavuse üüratu hinnaralli tõttu silma paistma hakanud. Suhtelises vaesuses elavate Eesti inimeste arv on aastaga kerkinud enam kui 30 000 võrra. Ühesõnaga, rohkem kui 300 000 inimest elab meie riigis vaesuses ning vaeste osakaal kasvas ja kasvab eeskätt just vanemaealiste seas. Üle 80 protsendi eakatest kogeb suhtelist vaesust ja vahet pole, kas elavad nad siis üksi või kahekesi. Probleemi põhjus pole aga üldse keeruline või müstiline – praegune keskmine vanaduspension jääb lihtsalt alla suhtelise vaesuse piiri. Väljapääs sellisest katastroofilisest seisust on erakorraline ja piisav pensionitõus, kuna pensionid on ilmselgelt ajale jalgu jäänud.
Me ju kõik näeme iga päev, mis toimub toidu- ja teiste kaupade ning teenuste hindadega. Valitsuse suutmatus ohjeldada hinnatõuse tõukab rahvast tegema ebainimlikku valikut toasooja ja kõhutäie vahel. Heast elukvaliteedist ja väärilisest äraelamisest ei sobi siinkohal rääkidagi, sest tuhanded eestlased tegelevad lihtsalt elus püsimisega. Teatris käimisest, uue raamatu ostmisest või kontserdi külastamisest võib vaid unistada.
Teatavasti tõuseb uue aasta esimesest päevast pension 20 eurot ja keskmine vanaduspension muutub tulumaksuvabaks. Koos 1. aprillil pensioni indekseerimisega tõuseb keskmine pension 704 euroni. See on tore, aga seda on arusaadavalt liiga vähe. Näen ja tunnetan, kuidas 2020. aasta jaanuaris keskerakonna ja reformierakonna kokku lepitud 20-eurone erakorraline pensionitõus ei avalda enam mingit mõju, kuna näiteks üksnes juba keskmine toidukorv on aastaga 21 eurot kallimaks läinud.
Niisiis, pelgalt toidukorvi kallinemine sööb uue aasta erakorralise pensionitõusu lihtsalt ära. Lisaks toidule on aga ju ridamisi väljaminekuid.
Keskerakonna ettepanek on juba jaanuarist suurendada pensionide baasosa ja tõsta seda 20 euro asemel hoopis 50 eurot. See seaduseelnõu läbis riigikogus novembris ka juba esimese lugemise. Nüüd jääb vaid loota, et reformierakond, sotsid ja Isamaa ei viska seda eesti rahvale hädavajalikku eelnõu parlamendist välja, kuna selle esitas nende konkurent – Eesti Keskerakond.
1000-eurost pensioni on lähiaastatel täiesti võimalik saavutada. Nimelt tõuseks praeguse prognoosi järgi aastaks 2026 keskmine vanaduspension niikuinii 836 euroni, ja seda vaid pelgalt indekseerimisega. Aga kui pensioni baasosa ka veel tõsta, siis jõuaksime 1000-eurose pensionini kordades kiiremini.
Keskerakonna plaan on hakata alates 2024. aastast tõstma pensioni baasosa 50 eurot aastas ja seda nii neli aastat järjest. Lisame siia veel indekseerimise võimenduse ja 1000-eurone pension on tehtud. See ettepanek mõjutaks juba ainuüksi järgmisel aastal rohkem kui 321 000 Eesti pensionisaajat. Selline pensionitõus leevendaks oluliselt inflatsiooni negatiivset mõju ja parandaks märgatavalt kõikide pensionäride elujärge. Igal eakal on õigus oma eluõhtut inimväärselt veeta, sest ta on selle välja teeninud.
Riigieelarve on alati prioriteetide küsimus: alati on raha, aga küsimus on selles, kuhu see suunatakse. Praegune valitsus on siiani näidanud pensionäride suhtes üles ükskõiksust. Kui reformierakonna, Isamaa ja sotside võimuliidul oleks selge tahe tõsta pension 1000 eurole juba järgmisest aastast, siis tegelikult oleks ka see täiesti tehtav. Valitsusliidul selline soov aga puudub. Ent juba märtsis valitakse Toompeale uus valitsus ja loodetavasti on see märksa pensionärisõbralikum.