Andre Hanimägi: rahakasutus tuleneb poliitilistest valikutest, mida on suurperede lastest ja haigetest lastest rohkem

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Õnne Pillak püüab nii, nagu kogu koalitsioon, esitada perehüvitiste kärpimist üheainsa valikuna – kas suurperede lapsed või harvikhaigustega lapsed. Ma ei tea ühtegi inimest Toompea lossis või sellest väljaspool, kes arvaks, et rängalt haigeid lapsi, aga ka nende vanemaid, ei peaks rohkem toetama.

Pillak loobib demagoogilise valeväite, millega püütakse varjata tegelikkust ja pehmendada lihtsat fakti – et viis kuud tagasi antud raha võetakse lastelt taas ära teistsugute poliitiliste valikute tõttu, mitte eelarvetasakaalu, teenuste või haigete laste jaoks.

3000-eurose sissetulekuga inimene ei ole haavatav

Sotsiaalmeedias levivad üleskutsed toetada rahaliselt lapsi, kes põevad mõnd rasket haigust ning kelle ravi jaoks tuleb annetusi korjata, puudutab meist igaüht. Eesti inimesed on suure südamega ja annetavad, kuid muidugi tekib küsimus – miks ei suuda meie riik neid lapsi piisavalt aidata? Miks tuleb koguda eurode haaval annetusi? Mõistan poliitiku soovi nende väga inimlikele tunnetele mängida, kuid see ei ole sisuline, õige ega kolleegide suhtes õiglane lähenemine.

Huvitav, et just peretoetuste kärpimisest sõltub teenuste parem kättesaadavus, harikhaigustega laste toetamine, üksikvanema toetuse kasv jne. Kõik valikud sõltuvad nimelt sellest, kas perehüvitised saavad vähendatud või mitte. Aga miks ei ole ühelgi koalitsioonipoliitikul tekkinud peas valikut, kus kaalukausil on „maksuküüru“ kaotamine või harvikaigustega lapsed. Minu hinnangul ei ole tänases olukorras kõige haavatum 3000-eurose sissetulekuga inimene. Aga just tema saab sada lisaeurot kuus tulumaksusüsteemi muutmisel.

Astmelise tulumaksuvaba miinimumi kaotamine maksab erinevatel hinnangutel 350-500 miljonit eurot ning me otsime tikutulega taga paari miljonit siit ja sealt, et toetada ühiskonna haavatavamaid. Päriselt?!

Lisaks: mina ei tea, et perehüvitiste kärpimise teel kokku hoitud raha läheks haigetele lastele või teenustesse. Ka eelnõu seletuskiri ütleb hoopis, et eesmärk on tasakaalustatum eelarve ning õiglasem toetus lastega peredele. Kuidas see täpsemalt õiglasemaks muutub, ei ole ka arusaadav, sest esimese ega teise lapse toetus ju ei tõuse. Lisaks ei ole mingit konkreetset plaani, milliseid teenuseid või kui suures mahus tänu sellele kärpele saab pakkuda.

Tahaks tööle, aga ei saa

Meedias andis hiljuti intervjuu suurpere ema, kes selgitas, et läheks hea meelega tööle, kuid erivajadusega lapsele ei leia tema pere tugiisikut. Kas perehüvitiste kärbe selle tugisiku toob perele lähemale? Mina küll sellist vekslit anda ei julge. Küll aga väheneb selle perekonna sissetulek.

Iga ema või isa teab, kuivõrd keeruline on olla lapsevanem ja käia tööl. Veel keerulisem on see siis, kui lapsi on palju ja veelgi raskem, kui laps on erivajadusega. Seega loomulikult on vaja paremaid teenuseid ja tugisüsteemi arendamist. See kõik vajab ka lisaraha. Aga rahakasutus tuleneb poliitilistest valikutest ja neid on tunduvalt rohkem kui suurperede lapsed või haiged lapsed. Nii lihtne see ongi.

Sotsiaalkomisjoni avalikul istungil küsiti kaasatud sidusrühmadelt: kui on valik lastetoetuste või maksuküüru kaotamise vahel, siis kumma te valiksite? Mitte ükski vastata julgenud liitudest ei öelnud, et Eesti riigi suurim eesmärk peab olema 100 lisaeuro andmine 3000 eurot teenivatele inimestele. Vastupidi, korduvalt kõlas saalis arusaam, et meie suurim eesmärk peab olema meie perede ja laste toetamine. Ärme lase endale kärbseid pähe ajada, et poliitikutel ja teil, head valijad, on vaid üks valik. Ei ole! Valimistel see narratiiv läks juba kord läbi, aitab küll.