Miks kadusid toetajad!

Vello Rekkaro, PhD MSc, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsent, rahvaliikumise Õiguslik Tasakaal asutajaliige, Ühendus Koduõigus

Keskerakond soovib minna edasi ühtse ja tugeva Eesti erakonnana, kellest sõltuvad meie riigis suured algatused. Just sellisena loodi erakond Rahvarinde edukate aktsioonide edasikandjana ja aadete elluviimiseks. Eesti iseseisvuse taastamisel oli oluline roll rahva toetusel, et meie esindajad Moskvas rahvasaadikute kongressil said targalt ja jõuliselt tegutseda. Edgar Savisaare juhitud nn üleminekuajavalitsus püüdis siis kindlustada sotsiaalmajanduslikke aluseid uue riikluse arenguks.

Taasiseseisvunud Eesti asus oma elu ümber korraldama ja nüüdseks on täisealiseks saanud juba uus noor põlvkond, kes on kasvanud vabas Eestis. Kahjuks jääb sageli mulje, et paljud inimesed ei mõista, mis on riik ja milleks ta meil on ning ka mitte seda, et võim ei ole privileeg, vaid on kohustus ja vastutus kõigi oma elanike ees. Kuid kes ei tunne minevikku, elab tulevikuta, mis tähendab, et ei suudeta langetada õigeid otsuseid. Tuleviku juured on minevikus – seda ei tohi unustada!

Neil murrangulistel aegadel rahvasaadikuna Toompeal üheksa aastat tegutsenud kolleeg tehnikaülikoolist Tiit Made osales Eesti NSV XII Ülemnõukogu ja end Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ümbernimetanud parlamendi töös, kes võttis vastu „lisaks iseseisvuse taastamise ajaloolisele otsusele terve rea põhimõttelisi otsuseid ja seadusi riigi elu jooksvaks korraldamiseks“. (2018 Tiit Made Poliitikas pöördelistel aegadel, lk 22).

Tulised debatid toimusid ka majandusküsimustes ja eriti kurikuulsa Omandireformi aluste seaduse ümber (ORAS). Teema sisu kajastab kõige ilmekamalt autori tõdemus: „Üleüldine lööklause oli, et reformiministri (Liia Hänni- V.R.) juhtimisel said õigusjärgseteks omanikeks ka lehma lellepojad.“ (ibid lk 150).

Omandireformi aluste seaduses, mis võeti vastu 13. juunil 1991.a.,  on eesmärgilisena sätestatud ka kunagise omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamise taotlus, kuid seejuures: “Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut”. Eesti Ülemnõukogu istungitel 8. ja 10. mail 1991.a. omandireformialasest tegevusest rääkides tõi Jüri Raidla käibele sõnaühendi ”uusrepresseerimine”, ”mille all mõeldakse represseeritute vara heausksete omandajate ning tagastatud elamutes elavate üürnike huvide kahjustamist”. Jaak Allik nimetab ”omandireformi läbiviimise viisi röövimiseks ja osutab tähelepanu, et sel viisil kergelt saadud vara saamine võidakse õigustühiseks kuulutada. …  Allik näeb otse, et omandireformi käigus toimuv erastamine läheb kitsa kildkonna taskusse, mis on niivõrd suures vastuolus rahva õiglusteadvusega, et ühel päeval võidakse need tehingus ikkagi tühiseks tunnistada.” (2009 Jaan Õmblus  Kaotatud kodud, lk 114, 118)

Tänaseks on see paljudele juba kauge minevik, kuid neile, kes aktiivselt osalesid tollastes ettevõtmistes, võib see olla ka üha jätkuv tegutsemine parema Eestimaa nimel, aastakümneid võitlust õigusriikluse ja õigusliku tasakaalu nimel meie ühiskonnas.  Rahvarindest võrsunud Keskerakond on seda mõistnud ja oma programmilistes dokumentides kajastanud.

Kohalike omavalitsuste valimisel 2021.a. oli Keskerakonna platvormi ”Õige käik!” 3. alajaotuses ”Sotsiaalselt tasakaalus Eesti” p. 6 sõnastatud konkreetne ülesanne kohalikele omavalitsustele: ”Heastame omandireformi käigus sündinud ebaõigluse inimestele, kes ei saanud erastada oma koduks olevat elamispinda ja pidid selle loovutama ilma kompensatsioonita.”

Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud  üürnikke ei koheldud  eluruumide erastamisel võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme.  Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud  küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

Kirjutasin Kesknädalas sundüürnike esindajate käigust õiguskantsler Ülle Madise juurde, kes tõi esile: „Tagastatud eluruumide üürnike eluasemeprobleemid tuli lahendada eelkõige kohalike omavalitsuste kaudu.“ https://kesknadal.ee/2022/05/01/oiguskantsler-annab-suuna/  Täna kuuluvad kõik need sundüürnikele osaks saanud moraalsete ja aineliste kannatuste heastamise meetmed ühtlasi sotsiaalpoliitika valdkonda, kuna möödunud aastakümned on lisanud oma 30 aastat ka kõigi sundüürnike elukaarde.

Kuna erakonna liikmed muretsevad valijate toetuse vähenemise pärast viimastel riigikogu valimistel, siis üheks teguriks võib olla siin ka 100 000-le sundüürnikule ( Jaak Leimann Riigikogu istungil 17. sept. 1997 – J. Õmblus ibid lk 187) osaks saanud ülekohtu heastamisega viivitamine nt Tallinnas, kus ometi on Keskerakond võimul. Miks küll ei astuta linnavalitsuse poolt konkreetseid samme, et koostöös riigiga saaks asuda selle nurjatu probleemi olemuslikule lahendamisele?