Yana Toom: Kaja Kallas puges kriitiku trahvimisel mehe selja taha

Jana Toom. Foto: yanatoom.ee

„Allpool olevas artiklis esines algses versioonis vale faktiväide, milles öeldi, et peaministri abikaasa Arvo Hallik on variosanik Kaja Kallase firmas. See väide ei vasta tõele. Kaja Kallas Halliku ettevõtete omanikuringi ei otse ega kaudselt ei kuulu,“ – nii algab nüüd kurikuulus Valdar Parve artikkel, mille eest ta pidi maksma peaministri abikaasale 1500 eurot. Hingeliste üleelamiste eest.

Kas teile ei tundu, et vaidlusalune lause pidanuks tekitama neid samu üleelamisi hoopiski peaministrile, mitte tema abikaasale? Sest väide oli, et just peaminister on selles äris tegelik ninamees (ninanaine?). Millega Kaja Kallas kindlasti ei ole nõus, sest tema ju ei teadnud, mis äri nad seal Venemaal ajavad. Ja ainus üleelamine, mida siin Arvo Halliku puhul saab ette kujutada, on see, et ta on kuidagi naise varjus, tahaks nagu päevavalgele tulla. Ei tundu, vabandust, “eluliselt usutav“.

Siililegi selge, et see, mis Perekonnal (väga õige definitsioon Krister Pariselt, laenan seda) kopsu üle maksa ajas, oli väide, et peamine kasusaaja ja niiditõmbaja on Kaja Kallas ise. Aga sellisel juhul, kui me võtame asja surmtõsiselt ega suuda eristada metafoori ja väidet, on tegemist peaministri, mitte tema abikaasa laimamisega. Ja sellisteks puhkudeks on meil olemas karistusseadustiku paragrahv 275 – võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamine ja solvamine. Ning juhtumiga peaministri enda kaebuse alusel peaks tegelema politsei.

Aga võta näpust, hüvitist läks nõudma hoopis abikaasa, keda keegi laimanud ei ole. Advokaat Ants Nõmper nõudis Halliku kasuks 1500 eurot, vabandust ja valeväite ümberlükkamist. Ja klient tahtmise ka sai.

Krister Paris nimetas seda oma artiklis SLAPP-iks (Strategic Lawsuits against Public Participation ehk üldsuse osalemise vastane strateegiline hagi). Euroopa Parlamendi SLAPP-i vastase raporti variraportöörina pean kahjuks sellega nõustuma. SLAPP on ajakirjanike ja aktivistide ähvardamine ebamõistlike ja ebaproportsionaalsete kohtukaebustega, mille eesmärk on mitte kohtulahend, vaid oponendi vaigistamine.

Ka mina nägin Kaja Kallase intervjuud, kus ta räägib, et valeväidete esitamine ei ole okei. Nõus. Olen ka ise seda kogenud. Kuid Eesti meedia puhul on lahendus reeglina suhteliselt lihtne – võta telefon ja helista. Tavaliselt tullakse sulle vastu (naljakas, aga mina tegin seda vist Hallikuga samal päeval ja suure vaevata sain oma tahtmise – viga parandati).

Kui aga see ei õnnestu, pöördu pressinõukogusse. Võib ka kohtusse – kui asjal on selge perspektiiv ja katsed lahendada seda kohtuväliselt ei kandnud vilja. Aga esimese sammuna ähvardada autorit kohtusse minekuga ja nõuda raha selle eest, mida kohtus on pea võimatu tõestada – hingevalu, sest sind asetati sinu enda äris abikaasa varju! -, on hoopis midagi muud. Seda enam, et väidetav valeväide puudutas hoopis Kaja Kallast, mitte Arvo Hallikut.

SLAPP on suunatud inimese ühiskondliku, mitte erialase aktiivsuse vastu ja Euroopa parlamendis teab seda iga praktikant. Nii et jah, kahtlemata SLAPP – jõupositsioonilt (peaministri abikaasa) suure summa (kuigi oleks võinud piirduda lause eemaldamisega ja vabandusega) nõudmine autorilt (mitte väljaandelt, kellega kohtus käimine on märksa ohtlikum).

Mida siin teha annab? Aus vastus on: juriidiliselt midagi. Äsja Euroopa parlamendis vastu võetud SLAPP-i vastane direktiiv puudutab vaid piiriüleseid konflikte. Küll aga peaks Eesti järgima Euroopa Komisjoni soovitusi kajastama Euroopa õigust meie endi seadusandluses.

Veel soovitab Komisjon koolitada juriste, et nad oleksid võimelised SLAPP-i tuvastama. Ja seda on meil vaja – kui ma loen argumente stiilis “see pole SLAPP, kuna Parve saab ju oma tööd arstina jätkata“, hoian kahe käega peast kinni.

Nii et rääkima sellest siiski peab. SLAPP-i peab oskama tuvastama. Ja mis peamine – seda jõukate instrumenti sõnavabaduse piiramisel mingil juhul ei tohi tolereerida. Eriti kui seda kasutavad võimulolijad.

3 kommentaari
  1. ei keegi 9 kuud ago
    Reply

    kogu sel meediaoperatsioonil (millele poliitikud end külge haakisid) russofoobse peaministri vastu pole ju saba ega sarvi; nulltolerantsi nõudmine vene vedude suhtes võib olla igati tore, tõstes pisitiigri reitingut suures Läänes, kuid ta toimib ainult riigifirmade, nagu Operail puhul, mille meedia samuti hammaste vahele võttis, saades oma tahtmise (Eesti Raudtee küsib nüüd riigilt suurt dotatsiooni kahjumi katmiseks), mitte erastruktuuride suhtes; neile on peavoolu poliitiliste loosungite täitmine vabatahtlik nii siin kui sealpool suur lompi, tingimusel, et sanktsioone ei rikuta, ja seda hr Halliku firma teinud ei ole; erafirma valitud positsioon on ka ratsionaalne, säästes teda ja ühiskonda raudtee ja Tallinna Sadama saatusest nende majandusnäitajate drastilises languses; mölameedia autorite kampaaniate ohjeldamine teenib aga meie kõikide huve, säilitamaks Eesti majanduslikku konkurentsivõimet

  2. Sedasi 9 kuud ago
    Reply

    Minul pole selle vastu midagi er Venemaaga äri tehakse. Rahvas pole süüdi et käib sõda.aga kena naine Kallas Kahja sellist peaninistrit me ei vaja,Peamonistriks ta ei sobi las otsib endale mõni teine hobi.

  3. robert 8 kuud ago
    Reply

    Fakt on see et Venemaaga äri lõpetamine on Eestile toonud mitmekordselt rohkem kahju kui Venemaale See 1500 eurot valuraha ühele rikkurile kes ajas Venemaaga äri sanktsioonidest hoolimata on haisev raha mida ajalugu ei unusta niisama nagu omaaegset 10 miljoni dollarit või ärma jokki

Kommenteeri

Sinu meiliaadressi ei avaldata.