Eelmise nädala pommiähvardustele reageerimine näitas, et kriisiõppustel õpitu millegipärast tegelikkuses ikkagi ei toiminud. Paraku osutus nõrgimaks lüliks see, kes pidi kriisivalmiduse eest seisma ehk siseministeerium.
Eelmisel nädalal sai Eesti järjekordselt demonstreerida oma kriisivalmidust. Sajad riigiasutused, esmajoones koolid said kirja teel pommiähvarduse. Tulemuseks see, mis nii mõnigi kord varem. Peataolek.
Ühed koolid olid lahti, teised olid kinni, kolmandad tegid lühema pausi. Haridus- ja teadusministeerium suutis aga päeva jooksul väljastada kolm erinevat seisukohta, kuidas talitada.
Hommikul, kui koolipäev oli juba alanud, soovitati pommiähvardusele mitte reageerida. Keset päeva leidis haridus- ja teadusminister, et õige oli talitada nii üht kui teistmoodi, varaseks pärastlõunaks aga arvas asekantsler, et ähvarduse puhul tuleb ikkagi õppetöö katkestada. Ometi on ju haridus- ja teadusministeeriumil olnud isikud, kes vastutavad kriisireguleerimise eest. Miks need ei suutnud selget ja õigeaegset juhist anda?
Ometi polnud pommiähvarduses midagi enneolematut – paraku üsna „tavaline“ stsenaarium. Õppustel tehakse taolisi asju kogu aeg läbi. Lisaks sellele oli olemas teave, et Lätis olid sarnased ähvardused juba olnud. Seega olid kõik võimalused valmistumiseks. Ähvarduskirjad saabusid öösel kella kahe paiku, seega koolipäeva alguseks pidanuks jõudma vabalt edastada juhiseid.
Hilinenud reageering
Ometi neid ei tulnud. Politsei- ja piirivalveamet, meie sisejulgeoleku valdkonda juhtiv jõud, väljastas teate sellest, et ähvardusele pole vaja reageerida, alles hommikul poole kümne paiku. Ja sedagi erinevate asutuste palvete peale. Iseseisvalt poleks nad ilmselt midagi teinud.
Tegelikult on äärmiselt kurvastav, et vaid nädal pärast laiamahulist sisekriisiks valmistumise õppust CERVEX ei suuda Eesti avaliku sektori asutused ühel viisil reageerida. See viitab, et tegelikku kriisivalmidust ei tekkinud.
Nõrgimaks lüliks reageerimisel osutus just siseministeerium, kelle juhtida on nii politsei- ja piirivalveamet kui ka demineerimisvõimekusega päästeamet. Reaktsioon hilines, jättes koolide ja lasteaedade direktorid mõtisklema, mida edasi teha. Isegi kui selleks reaktsiooniks on otsus mitte reageerida, peavad erinevad osalised teadma, et juhis on selline.
Me ei saa eeldada, et omavalitsused või koolide-lasteaedade juhtkondadel on ekspertiis, et valida pommiähvarduse olukorras optimaalne lahendus. Jah, kõik tegutsesid ühel või teisel moel, kuid sisejulgeoleku alaseid otsuseid ei saa jätta omavalitsuse tasandile. See on riigi tasandi ülesanne. Eelmise nädala juhtum oli õpetlik ning täna toimub omavalitsuste ja politsei koostöö, mille tulemusel on politsei jagatud suuniseid, kuidas sellistes olukordades toimida.
Liidrid teadku, mida on vaja teha
Loen meediast siseminister Lauri Läänemetsa üleskutseid, et avaliku sektori töötajad peaksid hakkama massiliselt läbima kriisikoolitusi. Kümnetele tuhandetele inimestele.
Praegu aga paistab, et üks selline koolitus, mis päriselt vajalik oleks, on see, et siseministeerium ise teeks seda, milleks ta on loodud ja annaks õigeaegselt juhtnööre nii haridus- ja teadusministeeriumile kui ka omavalitsustele.
Ja enne, kui hakata raha kulutama tuhandete inimeste koolitamiseks, äkki leiaks raha kasvõi Kopli päästekomandole, et oleks olemas päris päästetöötajad, kes õigel ajal appi jõuavad ning oskavad aidata siis, kui on tõsisem pommiähvardus, millele tuleb reageerida.