Tallinna abilinnapea Andrei Kante sõnad «Aktuaalses kaameras» vallandasid tormi, millele puhusid mõnuga õhku juurde nii tänane haridusminister Kristina Kallas kui ka endine minister Tõnis Lukas ja teisedki.
Üleminek eestikeelsele õppele saab Tallinnas toimuma, selleks panustatakse ja on ette valmistatud sisuline tegevuskava. Eesti kodukeelega lapsi vene õppekeelega koolidesse ei sunnita. Need on faktid. Faktid pole head lugu muidugi kunagi rikkunud ega poliitikut kommenteerimast tagasi hoidnud.
Kui poliitiliste oponentide hirmutamine Keskerakonnaga on veel mõistetav, siis eestikeelsele õppele ülemineku eest vastutava ministri sõnad tekitavad pehmelt öeldes pettumust. Siinkohal ei oleks Kristina Kallas tohtinud olla poliitik, vaid minister. Seda enam, et ministeeriumi on murest, et eesti kodukeelega laps võib praeguse seaduse järgi sattuda teoreetiliselt üleminevasse kooli, korduvalt teavitatud. Tallinn töötab selle nimel, et seda ei juhtuks, sest see ei ole loogiline ega mõistlik. Kindlasti mitte veel. Lahendus on juba tegelikult ka leitud ja seda enne tormi.
Millest siis kõik algas? Abilinnapea Andrei Kante vastas «Aktuaalses kaameras» küsimusele, kas eesti kodukeelega laps võib vene õppekeelega kooli sattuda, nii: «Tõepoolest, kui lapsevanem taotlust sisse ei anna, siis loomulikult võib tekkida selline olukord, kus eesti keele kodukeelega laps potentsiaalselt võib sattuda eestikeelsele õppele üleminevasse kooli. See ei ole välistatud.» Sellest lausest ei loetud välja abilinnapea muret, vaid kurikavalat plaani, kuidas Keskerakond takistab ja lausa saboteerib üleminekut, hoiab lapsi pantvangis ja sunnib eesti emakeelega lapsi minema õppima kooli, kus õpe on vene keeles või mis alustab eestikeelsele õppele üleminekut.
Kuidas see valesse kooli sattumine siis võimalik oleks? Potentsiaalselt, nagu tõi välja Kante. Seaduse järgi tuleb koolikohta pakkuda eelkõige koduläheduse järgi. Selektsiooni koduse keele järgi ei ole tehtud ja seda pelgalt nime põhjal polegi võimalik teha. Kalle Laud võib vaatamata oma nimele jääda eesti keeles hätta samal ajal, kus Kalle Ivanovi või Ivan Ivanovi kodukeel on hoopis eesti keel. Kui lapsevanem endast teada ei anna, ei ole Tallinnas ühelgi ametnikul oskust ega põhjust selekteerida pelgalt nime ja elukoha järgi inimese kodukeelt ja koolisoovi.
Kui abilinnapea lausest, kus korduvalt rõhutatakse olukorra teoreetilisust, loetakse välja ülemineku saboteerimist, jättes täiesti kõrvale miljoneid maksva sisulise tegevuskava, on midagi valesti. Näilisus tundub olulisem kui sisu ning poliitretoorika ja saadavad punktid tõest olulisemad.
Minister, kes ülemineku eest vastutab ja siiralt selle kordaminekut soovib, ei tohiks minna sellisele libedale jääle. Seda enam, et ministeerium ise on sellest teoreetilisest probleemist olnud teadlik ehk Tallinn saab asjata tappa ministrite enda tegemata töö eest.
Tänavu juunis küsis linnavalitsus haridus- ja teadusministeeriumilt, kuidas tõlgendada esimesse klassi määramist tingimustes, kui kõik esimesed klassid on 1. septembrist 2024 eestikeelse õppega. Ministeerium tõi välja selle, millele Kante oma intervjuus viitas: praegu kehtiva regulatsiooni alusel ei tohi õpilastele elukohajärgset kooli määrates neid selekteerida isikute emakeele või koduse keele alusel ning elukohajärgse kooli määramisel võetakse esmajärjekorras arvesse õpilase elukoha lähedust, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral alles seejärel vanemate soove.
Keele järgi selektsiooni ei ole seega toimunud. Küll aga on võimalik anda vanemal teada oma soov ja just seda Tallinn tahabki, eristades koolikoha määramisel mõisted «eestikeelne kool» ja «eestikeelsele õppekeelele üleminev kool», et lapsevanem saaks siis otsustada, kumba varianti ta oma lapsele eelistab.
Üleminek peab toimuma ning on kahetsusväärne, et oleme niivõrd kaua jätnud vajalikud otsused ja tegevused tegemata ning paljude muukeelsete laste keeletase pole jätkuvalt see, mis ta olema peaks. Tuletan meelde, et just Keskerakond on andnud lisaraha eesti keele õppeks, lasteaedadesse lisaõpetajate palkamiseks jpm.
Kuid lootus, et üleminekuga ei teki üldse probleeme, on muidugi rumal. Tegelikult on praegu tähelepanu pälvinud olukorra kõrval oluline hoopis teine, mis mõjutab eesti emakeelega lapsi hoopis enam ja ka eesti õppekeelega koole – vene kodukeelega lapsevanemate soov ja õigus panna oma laps eesti kooli. Praegustel ja endistel ministritel, poliitikutel ja kriitikutel on tööd küll leidmaks parimaid lahendusi, mitte põhjendamatuid rünnakunurki.
Mina arvan et lapsevanem peaks ise otsustama milisesse kooli ta oma lapse paneb. Mitmed vene rahvusest vanemad tahavad oma lapse panna eestikeelsesse kooli. Aga siis peab tagama neisse hea suhtumise.. Ainult perverdid ja muud alatud inimesed seda ei tee. Vene lapsed on Eestis sündinud ja siin kasvanud ja neisse tuleb hästi suhtuda. Aga lapsevanemal peab õigus olema oma last suunata vene õppekeelega kooli et laps saaks raskemaid õppeaineid õppida oma emakeeles aga mitmeid aineid õpetatakse seal eesti keeles nagu eesti kirjandust, kultuurilugu jm.
Valitsuses mõeldakse igasuguseid lollusi välja mis teevad meie elu aina hullemaks ja ebaõiglasemaks.Kas nad ei oska ega taha midagi positiivset teha. Mõni teeb näo et tüü käib aga kahjuks vales suunas.Mõni saab raha niisama olles nõus igasuguste totrate otsustega. Ei ole ühtegi ministrit kes teeksid oma tööd hästi. Eks mõjutajaid on ka palju. Vaevalt kui tahakski midagi positiivset teha siis ei lasta.Eks suur mõjuvõim on Ligil ja Nestoril ja Ilves piiksub ka veel kuskilt kaugelt. Ega me pole ka iseseisvad sest oleme liidus ja seega on takistusi palju aga samal ajal meie elu veereb allamäge nagu see oli juba Ansipi ajal. Aga meie rahvast see ei mõjutanud ja ikka valiti neid kes pole mitte kunagi meie riigile head teinud. Neilt tuleks õppust võtta kuidas meelitada rahvast valima ilma head tegemata.