Eesti kolmanda kvartali sisemajanduse koguprodukt (SKP) vähenes eelmise aasta sama ajaga võrreldes 2,5 protsenti, kuid selles ei ole midagi uut, sest SKP on langustrendis olnud viimased kaks aastat. Olukorras, kus meil puudub selgus, kas majandus paari aasta pärast stabiliseerub või ei, on riigil viimane aeg määratleda majanduse ja sotsiaalse kapitali arendamiseks prioriteetsed sektorid, kuhu panustada ja luua toetav ettevõtluskeskkond. See ei tähenda ettevõtluse reguleerimist, vaid vastupidi – sobivate ja soodsate tingimuste, sealhulgas maksusüsteemi loomist.
Tänastel otsustel on pikaaegne mõju riigile ja eeskätt meie inimestele. Majanduse turgutamiseks ei piisa üksnes raamatupidamislikust lähenemisest, selleks on vaja visiooni – pikaajalist majandusmudelit. Praegu on küll riigi peamiseks eesmärgiks eelarve tasakaalus hoidmine, kuid see ei aita kuidagi kaasa meie majanduse arendamisele.
Praegune valitsus näeb pikaajalise majanduse arengu plaanina muutuvate ärimudelitega kohanemist ja investeeringute suurendamist teadus- ja arendustegevusse, toetudes siinkohal riigi pikaajalisele arengustrateegiale „Eesti 2035“. Selleks on suurendatud toetust ettevõtetele ja arendustegevusele ning peaministri sõnul on ettevõtted suurt huvi ilmutanud näiteks rakendusuuringute programmi vastu. Valitsusjuhi hinnangul on ettevõtjad valmis teaduse ja arenduse mahukateks arenguteks, mis peaks looma eeldused järgmiste aastate muutused võimalusteks pöörata.
Kõlab hästi, kuid hea näitena eeskujuks toodud ja sama programmi kaudu riigi toetatud teadusmahukas ettevõte, mis rajab põlevkivituhkade väärindamise tehase Ida-Virumaale, plaanitakse avada alles 2025. aastal ega toeta kuidagi piirkonnas veel olemasolevaid ja tegutsevaid ettevõtteid. Liiati, ei tasu hõisata enne õhtut – pidades silmas 350 miljoni suurust investeeringut Auvere õlitehasesse, kuid mille ehitusele ja mahukale investeeringule on pidurit tõmmanud kliimaministeerium ja riigikohtu otsus. Ja seda tehakse praeguses olukorras, kus vastupidiselt tulebki investeerida energeetikasse oma energia tagamiseks, et kindlustada riigi energiavarustuskindlus ja energia julgeolek. Rääkimata sellestki, et rajatav õlitehas aitaks kindlustada töökoha mitmesajale Ida-Virumaa inimesele.
Muutuvate ärimudelitega kohanemisest ainuüksi pikemaks plaaniks ei piisa, vaid tuleb kaardistada esmatähtsad sektorid, millega riik sihipäraselt tegeleb ja mille eest just kriisiaegadel seistakse. Teenindus- ja turismisektor on küll Eesti majanduse üheks oluliseks tegevusalaks, kuid näiteks hotellindust peab peaminister luksuskaubaks, mis on madalalt maksustatud. Tegelikult on majutusteenus suuresti eksport, mis aitab kaasa teistele valdkondadele. Selle asemel otsustab riik luua hoopis soodsa maksukeskkonna ühes olulises sektoris ja lämmatada maksutõusudega.
Prioriteediks ei saa valitsuse silmis pidada ka IT-sektorit, sest ei saa oluliseks pidada valdkonda, kus puudub sisuline ja pikaajaline arengustrateegia ja riik ei panusta teadusse ega tegele sihikindlalt spetsialistide ettevalmistamisega. Selleks ei ole isegi piisavalt matemaatikaõpetajaid. Ehkki, õpetajate puudus hõlmab hetkel üleriigiliselt kogu haridusvaldkonda.
Seega tuleks kriisiajal tuleks valida teadlikult majandussektorid, mida kaitsta rasketel aegadel. See tähendab nii otsetoetusi kui ka avalike sektori investeeringuid. Kui me ei panusta kriisi ajal teatud sektoritesse, näiteks teede ehitusse, on sellel veelgi valusamad ja kulukamad tagajärjed. Tehased sulgevad uksed, kuid hilisem töö taastamine on märksa kulukam kui selle alalhoidmine ning töötuks jäävad inimesed on täiendavaks koormus sotsiaalsüsteemile, riigile omakorda kaotsiläinud tulumaksu.
Teoreetiliselt lubab riik oma pikaajalises strateegias kaasa aidata sellega, et jagab ettevõtetega pikaajaliste investeeringute riske ja planeerides riigipoolseid investeeringuid eriti siis, kui ettevõtete investeerimisaktiivsus on tagasilööke saanud. Ent kriisiajal vajavad tööandjad ka toetust ning juhul, kui ei ole võimalik mõjutada kõiki kriisiväliseid tegureid, tuleb riigil panustada sellesse, et majandus ja inimesed kriisi võimalikult valutult üle elaksid.
Praeguse majanduslanguse üks suurimaid kannatajaid on töötlev tööstus, keda vaevab lisaks kõrgetele energiahindadele ka kvaliteetse toorme kättesaadavus ja drastiliselt kahanenud eksport. Statistikaameti andmetel on tegevusalade lõikes tööstustoodangu maht vähenenud enamikes harudes, kuid selle eesotsas on puidutööstus ligi 27% langusega. Kui näiteks puitmajasektori ekspordikäive oli 2022. aastal 540 miljonit eurot, siis sihtturgude majandusolukorra nõrgenemisega on olukord eelmise aasta lõpust muutunud ning viimase kolme kuu keskmine langus on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 36%.
Kriisi ajal peab riik investeerima, võttes selleks vajadusel ka laenu, et tulevikus katta ja pehmendada majanduskriisist kaasnevaid tagajärgi ning valada vundament majanduse taastamiseks. Selleks on aga vaja luua stabiilne investeerimiskeskkond, soodustada investeeringuid – muuhulgas väiksemate ja suurte välisinvesteeringute tulekut Eestisse, mitte aga neid eemale peletada.
Ettevõtete, eriti väike- ja keskmise suurusega ettevõtete toetamine, laenude stimuleerimine, investeeringud haridusse ja infrastruktuuri on need meetmed, mis aitavad majanduskasvu pikemas perspektiivis parandada ja suurendada. Kuid see eeldab ka riigieelarve kulude suurendamist, mitte vähendamist.
Samas võib majandussektorite prioritiseerimisest olla ka märksa suurem ja laiem mõju. Võime seeläbi leida ka oma suure idee ja eduloo. Jõuda selleni, mida meie suudame ja oskame kõige paremini maailma tipptasemel teha. Kindlasti ei ole see võimatu, sest ka üks väike riik oma piiratud ressursiga on selleks suuteline.
Soome rohelised noored avaldasid internetis juhendi, kuidas toppida kärped ministrile pärakusse