Riigikontrolli hinnang energeetikapoliitikale pole mingi üllatus. Tegemist oli pigem avaliku saladusega, kus erinevad valitsused on üksteise järel jaanalinnu kombel pead liiva alla peitnud ning probleemi ignoreerinud. Positiivse lootuskiirena võib siin välja tuua vaid Jüri Ratase teise valitsuse, kus otsustati, et vähemalt 1000 MW põlevkivi tootmisvõimsusi peab olema reservis. Viimased aastad on näidanud, et neid reserve on läinud vaja rohkem, kui keegi toona oskas ennustada.
Energeetikapoliitika juurprobleemiks on olnud nii ministeeriumide kui ka mis seal salata poliitikute ignorantsus. Loobitud on vaid loosungeid ning loodetud, et turg kuidagi imeväel lahendab kõik probleemid. Investeeringuid ei tehta, kui puuduvad riigisektori kindlad tellimused ning kindlus, et reegleid ei muudeta üleöö ning sektoriga läbi arutamata.
Peame tagama energiasõltumatuse
Oleme pikalt kuulnud Eleringi endise juhi Taavi Veskimäe kiidukõnesid, kuidas piisab võrgust ning tuled ei kustu. Plaani B või veelgi enam Eesti energeetilist sõltumatust ei ole soovitud arutada, veel vähem seda ellu viia. Viimased aastad on aga selgelt näidanud kui haprad on need rahvusvahelised ühendused ning tarneahelad.
Me oleme hea olukorraga ära harjunud ega taju tegelikult, mida on vaja kvaliteedi ja ka mahtude jätkusuutlikuks pakkumiseks. Selleks, et Eesti oleks energeetiliselt iseseisev, peab meil olema võimekus toota kogu elekter, mida vajame. Päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid on vajalikud, aga nad vajavad toimimiseks päikest ja tuult. Kumbki neist lahendustest ei ole juhitav ehk me ei saa tekitada päikest ja tuult nii palju, kui vajame, ja siis, kui vajame.
Vajalikud on juhitavad tootmisvõimsused, mis seni töötanud eelkõige põlevkivi abil. Riik ei saa tänases olukorras põlevkivile käega lüüa. Meil ei ole seda luksust ja tegelikult ei ole seda ka Euroopal, pidades silmas näiteks Saksamaa otsust käivitada söejaamad. Põlevkivi on meie oma maavara, tänu millele ei ole mitte ainult olnud meie energiavajadused kaetud, vaid Eesti on olnud energiasõltumatu ning varasemalt eksportija, mitte importija.
Kas oleme piisavalt otsinud lahendusi ja investeerinud selleks, et põlevkivijaamade konkurentsivõimet tõsta? Näeme, et tõed, mis kehtisid enne energiakriisi ja Venemaa agressiooni, ei kehti enam. Nii Eestil kui ka kogu Euroopal on vaja regulatsioonid ja otsused üle vaadata selliselt, et energia puudus ja selle hind ei kahjustaks me konkurentsivõimet ning julgeolekut.
Investorid vajavad kindlust
Kui me soovime põlevkivi kasutamise energeetikas lõpetada või peame seda tegema, tuleb ehitada alternatiivsed juhitavad tootmisvõimused. Olgu selleks siis tuumaelektrijaam, geotermilised elektrijaamad, salvestid või gaasil töötavad elektrijaamad. Kuid otsuseid, milliseid elektrijaamu ning millises mahus Eesti vajab, ei ole tehtud aastakümneid. On vaid loodetud, et küll võrgust tuleb. Enamasti tulebki aga, mis hinnaga ning kas ikka tuleb, kui võrk on katki…
Selleks, et liikuda kiirelt edasi, tuleb seada selged sihid aastate lõikes, kui palju peab meil olema juhitavaid ja juhtimatuid tootmisvõimsusi. Milline on nende tootmisvõimsuste finantseerimisplaan. Meie naabrid võitlevad selle nimel, et investeeringud tuleks nende juurde.
Ka Eestil on viimane aeg näidata üles aktiivsust ja pakkuda investoritele kindlust, et need eesmärgid jäävad püsima ja loodavad tootmisvõimsused saavad turul olla vähemalt kogu lubatud perioodi. Ning kõige olulisem – me ei sulge olemasolevaid tootmisvõimsusi enne, kui vähemalt samas mahus alternatiivsed reguleeritavad tootmisvõimsused on valmis.