Vaesus on riigi süsteemne probleem ja ühiskonna mure

Mihhail Kõlvart, Keskerakonna esimees

Eesti inimeste majanduslik toimetulek on viimastel aastatel üha halvenenud ja see peegeldus karmi reaalsusena ka hiljutises statistikas. Nii pidi eelmisel aastal ligi veerand Eesti inimestest tundma vaesust: – suhtelist vaesust koges 22,5 protsenti ja absoluutset vaesust 3,5 protsenti inimestest. Elanike vaesumine vajab riigipoolset märkamist ja veelgi enam – sekkumist, et pidurdada sotsiaalmajandusliku kriisi süvenemist ühiskonnas.

Suhtelise vaesuse põhjused

Mullu koges Eestis absoluutset vaesust 48 000 inimest, aasta varem ehk 2021. aastal oli neid inimesi 18 000. Seega on eestimaalaste arv, kes ei ole võimelised end ära elatama, kasvanud kaks ja pool korda. Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal iga neljas eestimaalane ehk ligi 303 900 inimest, keda on ligi 3000 võrra enam kui aasta varem. Suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim üksi elavate vanemaealiste hulgas – 79,1%. Teadaolevalt on eakate suhteline vaesus Eestis üks kõrgemaid Euroopas ja selle peamiseks põhjuseks on madalad pensionid.

Kuna Eesti keskmine pension ei jõua isegi miinimumpalga tasemeni, siis on valitsusel eakate vaesuse nõiaringist vabastamiseks praegu ainsaks lahenduseks tõsta erakorraliselt pensione. Suurem suhtelise vaesuse kasv ilmnes mullu lastega perede seas, eelkõige kolme ja enama lapsega perede hulgas (18,6%). Perede järele aitamiseks ja toetamiseks on riigil mitu võimalust, kuid alustada tuleks õiglase peretoetuste süsteemi ja selle indekseerimisest. Küllap mäletavad kõik suurpered tänavuse Riigikogu valimise järgselt uue valitsuskoalitsiooni otsust langetada lasterikka pere toetust 200 euro võrra. Kindlasti on suureks abiks ka majandusraskustes vanemate lasteaiakohamaksumusest vabastamine. Nii mitmedki kohalikud omavalitsused seda juba teevad, kuid paraku paljudele omavalitsustele on see üle jõu käiv.

Ent riigiabiga oleks seda võimalik rakendada kõigil linnadel ja valdadel üle Eesti. Erilist tähelepanu väärib ebaõiglane ja lausa alandav üksikvanema toetus – möödunud aastal koges üksikvanematest suhtelist vaesust 34,8 protsenti. Paraku ilmneb ka analüüsidest, et suurem oht vaesusse sattuda ähvardab just üksikvanemaid. Absoluutse vaesuse kasvu taga on Statistikaameti hinnangul eelkõige 2022. aastal toimunud suur hinnatõus. Sissetulekud, sealhulgas toetused aga mullu samal määral ei kasvanud. Statistikaameti hinnangul mõjutavad
just toetused oluliselt madalama sissetulekuga inimeste toimetulekut.

Elanike üha süvenevale toimetulekuprobleemile on kohalikud omavalitsused tähelepanu osutanud juba aastaid tagasi. Esmakordselt pöördus Tallinna linn küsimusega riigi poole 2021. aasta sügisel. Rõhutasime juba toona, et toimetulekupiiri määramise metoodika peab olema selgem ja läbipaistvam ning võtma automaatselt arvesse ka elukallidust, et tagada inimeste toimetulek ka ulatuslike hinnatõusude juures. Selline lähenemine on nii majanduslikust kui ka inimlikust vaatest mõistlik. Esmalt seetõttu, et toimetulekuraskustes inimesi tuleb aidata enne, kui langetakse absoluutsesse vaesusesse ja teiseks – tagajärgedega tegelemine on
alati raskem ja kulukam, kui probleemide ennetamine.

Riik ei sekku

Vaatamata sellele on sotsiaalkaitseminister kinnitanud, et toimetulekupiiri ei tõsteta enne 2025. aastat, sest alles siis valmib riigil miinimumsissetulekute metoodika uuendamise protsess. Seniks jäävad aga abivajajad lootma kohalikele omavalitsustele, kelle tulubaasi riik on omakorda vähendanud ja vastutuse koormat jõudsalt suurendanud.

Oktoobrikuu seisuga on kasvanud töötute arv üle Eesti 7,5%, Ida-Virumaa ja Valga maakonnas vastavalt 12,2 ja 11,3%. Drastiline Euribori tõus on mõjunud märkimisväärselt perede pangalaenu suurusele – laenuintressid ja tagasimaksed ei ole kasvanud paarikümne, vaid mitmesaja euro võrra. Inimeste igapäevase toimetuleku teeb veelgi keerulisemaks valitsuse „lahendus“ riigieelarve defitsiidile, mis toob kaasa kaheprotsendilise käibemaksu tõusu ja automaksu, lisaks kaob ka maakonnaliinidel tasuta bussisõit. Eriti valuliselt tabavad need otsused just maapiirkondades elavaid inimesi.

Ehkki ligemale veerand meie kaasmaalasi kogeb vaesust, ei ole riik pidanud vajalikuks sekkuda ega isegi pakkunud välja pikemat plaani olukorra leevendamiseks ja lahendamiseks. Exceli tabel võib küll olla tõhus tööriist valitsuse jaoks, kuid mitte neile ligi 304 000-le kaasmaalasele, kes peavad igakuiselt oma toimetulekuks piirduma sadade eurodega. Inimeste igapäevast toimetulekut ja vaesust saab küll leevendada erinevate toetuste ja pensionide kaudu, kuid riigil on vaja pikemat plaani sotsiaalmajandusliku kriisi pidurdamiseks. Muuhulgas tähendab see majanduse turgutamist, riigipoolseid investeeringuid ja toetusi tööandjatele, mis aitavad luua uusi ja säilitada olemasolevaid töökohti.

Pöörates seejuures suuremat tähelepanu piirkondadele, kus vaesuse näitajad peegeldavad suurt ebavõrdsust, eeskätt Kagu – ja Ida-Eestis. Vastasel korral probleemid süvenevad, inimeste toimetulek halveneb veelgi ja kasvab abivajajate arv. See on aga juba ühiskonna kasutamata potentsiaal, sest vaesust kogevad inimesed ei saa ka panustada riigi ja kogukonna arengusse. Ja mida suurem on vaesuse osakaal, seda väiksem on ka ühiskonna ressurss ja potentsiaal. Seega on vaesus riigi süsteemne probleem ja ühiskonna mure, mis mõjutab meie kõigi elu.