Erki Savisaar: Eestile on Keskerakonda vaja – erakonda, mis seisab Eesti inimeste eest

Erki, tänapäeval on keskealistelt meestelt kombeks küsida, et mitu kilo oled alla võtnud? Sinu puhul saame rääkida vist kahekohalisest numbrist?

Eks kõik sõltub ju millise ajahetkega võrrelda. Paari aasta taguse ajaga võrreldes on tõesti paarkümmend kilo läinud, aga viimastel kuudel on langus pidurdunud. Püüan taaskord mõelda, mida rutiinis muuta, et jõuda möödunud kevadel seatud eesmärgini langetada kaal alla 100 kg.

Kas said inspiratsiooni ühelt teiselt tuntud poliitikult või on Sul oma lugu?

Ma ei jälgi mingeid moetrende. Räägin ja teen asju, millesse usun. Kuigi üldiselt on enesetunne olnud hea ehk nagu ütles Karlsson Katuselt – olen parajalt paks mees oma parimais aastais – tekitas see liigne kaal siiski teatavaid ebamugavusi. Näiteks oli sobivate riiete leidmine keeruline ning liikumine ei olnud samuti enam nii lihtne nagu oleks soovinud. Seega andsin endale lubaduse, et see asi muutub ning viin oma kaalu ideaalile lähemale, tehes seda omas rütmis, ilma ekstreemsete elumuutusteta. Leidsin, et sobiv tempo võiks olla ca 1-2 kg kuus. Sisuliselt tähendas see aastatepikkust plaani. Minu loogika oli lihtne – kui suudan seda trendi hoida vajaliku hulga aastaid, siis suudan eesmärgini jõudes ka kaalu hoida. Iseenesest on ju võimalik kaalu langetada ka kiiremini, kuid elu on näidanud, et kiire kaalukaotus tuleb kiirelt ja veelgi suuremas mahus tagasi. Sellest tulenevalt valisin teise taktika ja usun, et see viib sihile.

Pärast kella kuut õhtul on külmkapp lukus ja saiakestest käid kauge kaarega mööda?

Päris nii see ka ei ole. Sõltuvalt päeva pikkusest püüan päeva mahutada 4-5 söögikorda. Suurim muutus oli ehk minu jaoks korralik hommikusöök, mille enamasti söön 7:30 paiku. Õhtul on viimane söögikord ca 3 tundi enne magama minekut ehk kusagil 19 paiku. Ülejäänud toidukorrad püüan üsna võrdsete intervallidega jagada esimese ja viimase söögikorra vahele. Püüan süüa enne kui kõht tühjaks läheb. Muidu on oht süüa rohkem kui kehale vaja ning kaal hakkab taas tõusma.

Tormilised ajad Keskerakonnas on vaibunud ja saame keskenduda sisulisele tööle. Poliitilise perekonna liikmena oled varemgi nii kõrvaltvaatajana kui ka ise asja sees olnuna suuremaid erimeelsusi ja erakonnast lahkumisi kogenud. Millise pilguga viimaste kuude sündmustele tagasi vaatad?

No mis ma oskan öelda. Parafraseerides „Viimsest reliikviast“ vend Johannest võiks öelda „Mhh, matsid jäävad matsideks. Asjata lõhkusid erakonda. Ilma Keskerakonnata ei saa nemadki läbi“. Jutt sellest, et erakonna juhtivpoliitikud ei saanud ennast teostada, sest Kõlvart ütles ei, on absurd. Kuid see pole enam oluline, tuleb edasi liikuda. Eestile on Keskerakonda vaja – erakonda, mis seisab Eesti inimeste eest. Erakonda, mis tegutseb selle nimel, et Eestis tekiks tugev keskklass. Erakonda, mis seisab Eesti energeetilise sõltumatuse eest. Minu hinnangul ei ole Keskerakonna põhiväärtused absoluutselt muutunud enam kui kolme aastakümnega – kes soovib võib leida needsamad eesmärgid ka Rahvarinde manifestist. Ning mis seal salata, aeg on edasi läinud, aga need väärtused vajavad endiselt kaitset ning tarku riigimehelikke otsuseid, et säiliks nii Eesti riik, keel, rahvas kui ka kultuur.

Sinusuguse kaliibriga poliitiku üle tunneks uhkust iga erakond. Kui pikk oli kosjajärjekord ja inimesi kindlasti huvitab, milliste lubadustega üritati Sind üle meelitada?

Järjekord ei olnud pikk, kuid oli neid, kes märkasid. Fakt on ka see, et Keskerakonna liikmena on äärmiselt keeruline leida tööd oma erialal ning erakonna juhtidel polnud sooja ega külma, millega ma tegelen või kuidas mul läheb. See käitumine ei tulnud mulle üllatusena, kuna sarnane saatus on viimase seitsme aasta jooksul tabanud paljusid keskerakondlasi.

Kuidas üldse suhtuda tipp-poliitikutesse, kes “paati vahetavad”? Näiteks Manchester Unitedi fännid jäävad igavesti vihkama mängijaid, kes siirduvad Manchester Citysse.

Mis seal ikka, inimesed arenevad, erakond areneb ning tahes tahtmata võib juhtuda, et üksteisest kasvatakse lahku. Kurb on lihtsalt, kui see juhtub erakonna juhtidega ning täiesti arusaamatu, kui nad teatavad sellest juhi positsioonilt. Seda võiks võrrelda autojuhiga, kes on oma autoga just kraavi sõitnud ning siis teatab, et see oligi üks nõme auto ja istub järgmisele mööduvale autole.

Sind valiti mullu novembris Vinni vallavanemaks. Millised on Sinu prioriteedid ja mida oled juba suutnud nelja kuuga ära teha?

Eesmärk on pakkuda valla rahvale parimaid teenuseid, mida see piiratud eelarve võimaldab. Vinni valla tutvustamiseks korraldame sel aastal esimest korda Vinni valla päeva puhul, 3. augustil, Roelas suure Grillipeo. Loomulikult on minu soov arendada nutikat nõudluspõhist ühistransporti, kuid eelarvelisi vaheneid selle teenuse käima tõmbamiseks ei ole. Samuti ei näe ma riigi tasemel mingit huvi tegeleda ühistranspordi arendamisega, et sama eelarvega oleks võimalik teha rohkem, rääkimata teenuse parendamisest. Keskkonna teemadel hoian samuti silma peal, kuid see rohepöörasus on ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri. Ma ei mõista neid piiranguid, mis ei luba suusaradade ja teede/trasside ääri normaalselt hooldada elurikkuse ettekäändel, imestades seejärel, miks küll see puu on teele kukkunud.

Lääne-Virumaa keskuseks on Rakvere linn, kuid Vinni vald on oma 70 küla ja 6 alevikuga suurim omavalitsus maakonnas. Kuidas Sa kaugetele külalistele Vinni valda iseloomustaksid?

Vinni vald on üks imeline koht Rakvere linna ja Peipsi järve vahel. Vallas on piisavalt kauneid kohti kuhu rajada oma elamine või soetada suvila. Vaatamata väikesele rahvaarvule on vallas kaks põhikooli ning gümnaasium, kus õpitulemused paremad kui nii mõneski riiklikus gümnaasiumis või eliitkoolis. Lisaks sellele on tohutult erinevad sportimise võimalusi. Vinnist on pärit ka Eesti parimad sumomaadlejad.

Vinni valla maskotiks on kujunenud endine sumostaar Kaido Höövelson, kes on ka vallavolikogu liige. Kui suurel määral on vald suutnud rahvusvaheliselt tuntud meest ära kasutada?

Eks alati saab ju paremini. Vald on väike ja avatud ning otsime alati uusi võimalusi, kuidas elu Vinnis edendada ning säilitada elu väljaspool suuri tõmbekeskuseid.

Kuidas on Reformierakonna valitsuse otsused, pean eelkõige silmas kärpeid ja maksutõuse, mõjutanud elu-olu Vinni vallas?

Mõjud on äärmiselt negatiivsed. Maksutõusude ja oskamatu majanduspoliitikaga kaasnev hinnatõus on pannud valla eelarve keerulisemasse seisu kui kunagi varem. Selle asemel, et toetada inimesi maal, kes on Eesti julgeoleku garandiks, püütakse riiklikult teha kõik, et elu väljaspool linnasid kaoks. Omal ajal püüdsime viia maapiirkondadesse Interneti. Täna on hea, kui tormisel päeval on elektergi olemas, internetist ei maksa unistadagi. Kuna ühistransporti ei investeerita ja omavalitsustele vajalikke vahendeid ei anta, siis on inimestel ainukene võimalus liikumiseks auto, mida taaskord soovitakse absurdselt kõrgelt maksustada. Auto ei ole maal luksusese, see on ainuke võimalus tööle jõudmiseks, et teenida elamiseks vajalikke vahendeid. Selline rahvavaenulik poliitika sunnib inimesi kolima linnadesse ja kiirendab ääremaastumist. Muidugi meeldib see rohelistele, kes selle maa seejärel metsastavad, kuid kui me mõtleme omavalitsuste tulubaasile ja teenustele, mida üldse on võimalik väljaspool kuldseid ringe pakkuda, siis see mõju maaelule on katastroofiline.

Lääne-Virumaa maakonnas oli käesoleva aastani bussisõit tasuta. Reformierakonna valitsus tühistas Keskerakonna algatuse, kuidas on kohalikud elanikud piletiostmise vastu võtnud?

Lääne-Virumaa oli siiski üks neist neljast maakonnast, kus tasuta ühistransporti ei juurutatud. Samas poleks sellest tasuta bussist ka mingit kasu, kui see buss ei sõida siis kui vaja ja sinna kuhu vaja. Pileti hind peab olema taskukohane, kuid olulisem on esmalt panna ühistransport liikuma vastavalt inimeste liikumisvajadustele. Meil Eestis on suurim probleem selles, et ühistransporti peetakse mingiks vaeste liikumisvõimaluseks. Tegelikult on ühistransport parim kõigile, kes hindavad oma aega ja mugavust. Kuid selleks, et see aja ja mugavuse faktor paistaks välja, peab transport liikuma siis kui vaja ja sinna kuhu vaja. Arvestades piiratud ressursside, inimeste liikumisvajadustega ja suhteliselt hõredalt asustatud maapiirkondadega, ei saa seda ülesannet lahendada klassikalise liinivõrguga – vaja on nutikat nõudepõhist ühistransporti. Mul on kahju, et erakonna eelmine esimees seda ei mõistnud ja jättis hädavajalikud struktuursed muutused süstemis tegemata, rõhudes vaid sellele, et pilet peab olema tasuta.

Veebruaris toimunud istungil usaldas Eesti Keskerakonna volikogu Sulle volikogu esimehe positsiooni. Tegemist on austusväärse, ent samas suurt koormust nõudva ühiskondliku ametiga. Kuidas kavatsed oma tegevust sisustada?

Pigem on küsimus, kuidas selle kõige kõrvalt leida aeg nii pere kui ka enda tarbeks? Olen alati rääkinud seda millesse usun ning tegutsenud oma sisemise veendumuse järgi. Kui head erakonnakaaslased soovivad samuti seista Eesti inimeste ja Eesti energeetilise sõltumatuse eest, siis olen valmis arutama kuidas nende eesmärkideni jõuda. See tähendab paratamatult seda, et tuleb keskkonnasäästlikult väärindada meie ressursse, murda Eesti negatiivne demograafiline trend ning kasutada ära see unikaalne võimalus maailma majanduse muutuste tuules Eesti energeetilise sõltumatuse/julgeoleku saavutamiseks.

Erakondadel tuleb poliitika kujundamisel ühiskonnas toimuvate muutustega sammu pidada. Millistes valdkondades on Keskerakond praegu liidrite hulgas ja kus oleme oma tegevuses veidi toppama jäänud?

Püüdlused meeldida kõigile on viinud olukorrani, kus isegi erakonnaliikmed ei saa enam aru, mille eest Keskerakond seisab. Peame esmalt taaskord sõnastama keskerakondlikud väärtused ja pakkuma lahendused ühiskonnas valitsevate kriiside lahendamiseks ning leidma viisi ühiskonda rebitud lõhede parandamiseks või vähemasti sildade ehitamiseks. Keskerakonna tugevuseks on kahtlemata majanduspoliitika. Me teame, mida on vaja teha rasketel aegadel. Võtame kasvõi koroona esimese laine, kus ennustati, et kukume oma arengus nii sügavasse kuristikku, et taastumiseks kulub aastakümneid. Kuid keskerakonna targal juhtimisel väljusime kriisist paremini kui keegi teine Euroopa Liidus. Kahjuks ei jätkunud järgnevatel valitsustel seda tarkust ning Eestit ei suudetud juhtida läbi teise koroona laine ning energiakriisi, mille tulemusena on Eesti majandus juba üheksandat kvartalit languses. Need ülejäänud kriisid, millest räägitakse, on lihtsalt suitsukate või eelpool mainitute järelmõju. Samas energiakriisi oleks saanud vältida kui 10-15 aastat tagasi oleks tehtud riigimehelikke otsuseid.

Endise keskkonnaministrina on Sinu käest paslik küsida, kas Eesti keskkond ja loodus on hästi hoitud?

Eesti keskkond on hästi hoitud. Muidugi saab alati paremini, aga meie loodus on palju paremas seisus kui paljudel teistel ning selle säilitamiseks oleme teinud rohkem kui meilt on eeldanud ükski eurodirektiiv. Enamus Eesti loodusest koosneb pool-looduslikest kooslustest, mille säilimine nõuab inimese ja looduse koostööd – koosmõju. Me suudame täita kõikki rohekokkuleppe eesmärke, kui majandame oma loodusressursse mõistlikult. Ma ei toeta mingil juhul Eesti muutmist reservuaariks, kus ei tohi puutuda ühtegi oksa, rääkimata loomadest ja lindudest, ning oodatakse, millal need pool-looduslikud kooslused muutuvad looduslikeks. Põhiseaduse §5 ütleb, et „Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult“. See paragrahv ütleb selgelt, et peame oma loodusressursse kasutama Eesti rahvusliku rikkuse kasvatamiseks. Loomulikult säästlikult, eelistades taastuvaid ressursse. Kuid see on ainukene võimalus Eesti inimeste elujärje parendamiseks.

Külmadel talvekuudel, kui postkastidesse potsatavad kopsakad küttearved, tõuseb teravalt päevakorda energeetika temaatika. Fakt on see, et Eesti ei suuda kogu vajaminevat energiat ise toota ja sellega hinnatippe katta. Lihtsustatult lähenedes – millise lahenduse välja pakud?

Põhjus, miks me suuda toota, seisneb põlevkivijaamade sulgemises ennaktempos ning ebapiisavates investeeringutes uutesse tootmisvõimsustesse. Lahendus on lihtne, tuleb kiiresti ehitada uusi tootmisvõimsusi. Keskerakonna juhtimisel õnnestus õnneks päästa viimased 1000 MW põlevkivielektritootmise võimekust ning seda võimekust ei tohi sulgeda enne kui vähemalt sama suures mahus alternatiivsed juhitavad tootmisvõimsused on turul. Ma arvan, et peame tõsiselt kaaluma nii tuuma- kui ka geotermoenergeetika lahendusi. Samuti võib juhtuda, et ka põlevkivienergeetikal on tulevik, kui leitakse moodused heitest kasvuhoonegaaside kinni püüdmiseks.

Üks igipõline teema, milles me ühiskonnana ilmselt vist kunagi konsensust ei leia, puudutab raiemahte. Erinevat statistikat ja seisukohti on niivõrd palju, kuid Sinu väljaütlemist põhjal järeldan, et pooldad aktiivset metsade majandamist.

Mina usun, et kui kasutame oma taastuvaid loodusressursse säästlikult, siis on keskkond puhtam ning elu ilusam. Aktiivsemat majandamist pakuvad teadlased, kes tunnevad nii Eesti metsade vanuselist struktuuri kui ka boreaalses vööndis kasvavate metsade iseärasusi. Eesti asub sellises imelises vööndis, kus mitte midagi tehes nö jättes maa sööti/hooldamata, kattub maa metsaga. Mets kasvab meil väga hästi. Mets on meie suurim varandus, kui me seda targalt majandame. Mets seob kasvades süsinikku ning parim võimalus süsiniku salvestamiseks on sellest puidust teha pikalt kestvaid tooteid nagu nt majad, mööbel jne. Puit võimaldab asendada betooni. Puit võimaldab asendada ka naftat. Puidust saab teha kõike ja meil on puitu piisavalt, et katta kõik Eesti inimeste vajadused. Miks me seda siis ei kasuta? Kui me metsa hästi ei majanda, siis saame metsast kvaliteetse materjali asemel vaid küttepuid (kui sedagi lubatakse) ja mets muutub süsiniku sidujast süsiniku heitjaks. Meil on väga selge piir, kui palju metsa sellel väikesel maal saab kasvada ning väga selge piir kui kiiresti see mets kasvab. Ma olen seda meelt, et raiemahud oleksid ühtlased aastast aastasse ning nii suured kui võimalik, sest tegemist on väga väärtusliku ressursiga ja ettevõtjad vajavad seda pikka vaadet selle ressursi parimaks väärindamiseks

Euroopa Parlamendi valimiste keskkonnadebatil „Kuidas ohjeldada keskkonnakriisi?” käisid välja mõtte, et Euroopa Liidus tuleks põllumajandustoetustest sootuks loobuda. Mitu korda toidu hind poodides selle tagajärjel tõuseks?

Eesti toodangu puhul mitte oluliselt, sest toetused, mis jõuavad meie põllumeesteni, on Euroopa madalaimad. Sel lihtsal põhjusel, et kõik ülejäänud liikmesriigid maksavad lisaks EL toetutele veel ka omalt poolt juurde. Meil on vaid Brüsselist tulevad toetused. Teiseks peavad inimesed teadma, mis toit ja toidu tootmine tegelikult maksab. Kolmandaks põllumajandustoodete (teravili, juurvili, piim) hind moodustab toitainete lõpphinnast suhteliselt väikese osa. Enamus hinnast moodustub ikkagi nende toodete säilitamisel, ümbertöötlemisel, transpordil, turustamisel. Raha, mis täna Euroopa Liidus makstakse lihtsalt põllumajandustoetusteks, võiks hoopis investeerida teadusarendustöödesse, et leida mooduseid, kuidas selles muutuvas kliimas toota keskkonnasäästlikult piisavalt toitu, et toita ära kogu rahvas nii Eestis kui ka Euroopas ja laiemalt maailmas. Euroopa Liit peab investeerima väga palju teadusarendusse ning kõrgtehnoloogilisse tootmisesse, et jõuda järgi maailma suurimatele majandustele ning innovatsioonikeskustele.

Lõpetuseks. Sinu elu on seotud ka Vormsi saarega, kus on valminud suvekodu. Mis Sind Eesti suuruselt neljandas saares paelub või valmistud pensionipõlveks?

Minule tundub, et tegemist on siiski Eesti suurima saarega. Saarega, kus tekib see saare tunne. Need suursaared on nii suured, et me kutsume neid ju tegelikult maadeks ja neil ei ole sellist atmosfääri nagu väikesaartel. Sel meretagusel maal on mitmeid häid omadusi. Alustades sellest, et vesi rahustab. Sõites üle vee jäävad mured mandrile ning see annab võimaluse puhata ning akusid laadida. Ma olen maalt pärit, maal kasvanud ja mulle meeldib maal elada. Pensionini on nii palju aega, et ma ei mõtle sellele. Kuid tõesti viibin Vormsil nii palju kui võimalik ning naudin seda vaikust ja rahu, mida linnas ei kohta.