Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimehe Lauri Laatsi sõnul on maailm energeetikavaldkonnas suurte muutuste lävel, kuid selle asemel, et olla veduri rollis, veereb Eesti riik viimase vagunina teistega kaasa.
„Eestil ei ole hetkel konstruktiivset ning tulevikku vaatavat energiapoliitikat, kuid riik vajab seda väga. Teadlaste ning valdkonna parimate praktikute osavõtul on see võimalik muidugi kujundada, Eestis ei ole tarkade inimeste puudust, iseasi, kas neid ka kuulata osatakse,“ ütleb Euroopa Parlamenti kandideeriv Lauri Laats, kes lubab Brüsselisse valituks osutumisel selle teemaga tõsiselt tegeleda.
Lauri, Sinu poliitikukarjääris on ees terendamas uus väljakutse – osaled esimest korda Euroopa Parlamendi valimistel. Oled Mustamäe linnaosa vanemana teinud silmapaistvaid tulemusi nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel, miks otsustasid nüüd pilgu Brüsseli poole suunata?
Kõige täpsem vastus on see, et pidasin nõu paljude Mustamäe inimestega, kes omalt poolt sellise soovituse andsid. Kindlasti on aga see ka ametist kantud otsus ehk parlamendifraktsiooni juhina tuleb anda oma panus valimiskampaaniasse.
Poliitikuna oled aktiivselt kaasa rääkinud majandus- ja energeetikavaldkonnas. Millal Sul tärkas sügavam huvi nende teemade vastu?
Olen tegutsenud pikka aega ettevõtjana, mis tähendab, et majandusteemad on tulnud minu juurde ise. Poliitikas on majandus ja selle käekäik mõistagi üks nendest alustaladest, mis oluliselt määrab, kuidas on võimalik kõiki ülejäänud teemasid käsitleda, kas pluss- või miinusmärgiga.
Mis puudutab energeetikat, siis selles valdkonnas tuleb lahendada inimkonnale 21. sajandil kõige tähtsamad küsimused. Mõõduvõtt maailmas energiasõltumatuse ja -sõltuvuse üle käib täie hooga ning Eesti on selles osaline, tahame või mitte. Inimesed vajavad oma tegevusteks ning tehnoloogia käigus hoidmiseks järjest enam energiat, kuid paljud selle tootmise viisid kas kulutavad ebamõistlikult palju ressursse või on “kõrvaltoimena” saastavad.
Efektiivne energia tootmise viis pole kindlasti ühene, sest looduslikud ja klimaatilised olud on Maal sedavõrd erinevad. Tõenäoliselt on parim lahendus kombineeritud tootmisviisides, kuid sellele tuleb lisada ka energia salvestamise võimekus ehk midagi juba toodetust ei tohi raisku minna.
Energeetikateemad on kogu maailmas aktuaalsed ja need pälvivad kindlasti tähelepanu ka tänavustel Euroopa Parlamendi valimistel. Suurt pilti vaadates – kui suurel määral suudab Euroopa Liit ise oma energiat toota ja kui palju oleme sõltuvad muust maailmast? Kui energiasõltumatu on Eesti?
Nagu juba öeldud, tegemist on selle sajandi suurima väljakutsega, mille nimel tuleb töötada. Vanas heas Euroopas on ju tegelikult tohutu potentsiaal ning eeskätt pean ma silmas teadmiste ja ühise tegutsemise kasutamata võimalusi.
Tuleb tunnistada, et paljuski on siiani tuginetud fossiilsete kütuste olemasolule ning suhtelisele odavusele, mida ei saa ka ette heita, sest inimene kipubki eelistama mugavat ja lihtsat lahendust. Kaine mõistus aga ütleb, et vajame paremaid alternatiive ning kindel võib olla selles, et Ameerika ja Aasia ei vaata toimuvat tegevusetult pealt. Tegemist on võistlusega parimate lahenduste nimel ning kui Euroopas soovitakse harjunud elustandardit säilitada, siis tuleb jalad kõhu alt välja võtta.
Eestil on tegelikult võimekus kogu vajaminev elektrienergia ise toota, kuid miks me ei ole sellega hakkama saanud?
Kahjuks on olulised otsused Eesti energiapoliitikas jäänud tegemata aastakümnete vältel. Vastutavad selle eest loomulikult poliitikud ja erakonnad, kes sel perioodil riiki on juhtinud, kuid ka kõik need inimesed, kes teema tõsidust piisavalt tõsiselt ühiskonnas ei selgitanud. Süüdlase otsimine muidugi ei aita, sest energiadefitsiidi olukorras oleme kõik nagunii ühiselt. Miks on see nii läinud? Küllap juba eelpool mainitud mugavus, sest millegi uue välja töötamine ning ellu viimine on alati seotud riskidega, sest uued asjad ei pruugi ju alati õnnestuda.
Oled osalenud mitmetel energeetika küsimusi käsitlevatel debattidel ja neid tähelepanelikult kuulates jääb mulje, et iga erakonna esindaja räägib oma lugu, kuid seda, mis on Eesti lugu, me väga täpselt ei tea. Kas Sina oled aru saanud, milline on Eesti riigi energeetikapoliitika või käib sihitu rööprähklemine?
Eestil ei ole hetkel konstruktiivset ning tulevikku vaatavat energiapoliitikat, kuid riik vajab seda väga. Teadlaste ning valdkonna parimate praktikute osavõtul on see võimalik muidugi kujundada, Eestis ei ole tarkade inimeste puudust, iseasi, kas neid ka kuulata osatakse.
Peamine aga, millest tuleb alustada, on koostöö. Eeskätt koostöö põhjanaabritega ning koostöö Balti riikide vahel. See on meie piirkonna energiasõltumatuse üks võtmetest, sest nii saame hajutada kulusid, kombineerida tootmisviise ja jõuda efektiivsemate tulemusteni. Üksi pusimise aeg lasti juba mööda, nüüd tuleb ühiselt tegutseda.
Mida kostad sotside kohta, kes paneksid põlevkivijaamad päevapealt kinni ning loodaksid päikese- ja tuuleenergiale?
Ära enne vanasse kaevu sülita, kui uus veel valmis pole.
Tuuleparkide rajamisega on meil mandril algust tehtud ja neid kerkib lähiaastatel veel, kuid kas peaksime ka merre ehitama?
Merre ehitamine on metsikult kallim maismaatuulikutest ning seda ei juhtu riikliku hinnagarantiita, mis lihtsas keeles tähendab, et need on nii suured investeeringud, mida peab tarbija hiljem toetama ja see läheb väga kulukaks. Seda raha on rohkem vaja mujale investeerida, näiteks elektrivõrkude uuendamisse.
Mis mängu mängivad tuumajaama arendajad eesotsas Sandor Liivega?
Tuumajaama arendajad on veendunud oma idees ning töötavad selle nimel, et asi teoks saaks. See ei saa aga kindlasti olla vaid valitsuskoalitsiooni nõusolekul sündiv otsus, vaid vajab ühiskondlikku debatti. Võib olla isegi rahvahääletust.
Ilma riigipoolse dotatsiooni või kindla tellimuseta nad vaevalt tuumajaama ehitama hakkavad. Kas Eesti riik peaks tuumajaama rajamisele õla alla panema või omapoolse garantii andma?
Mina olen tuumajaama osas väga skeptiline, näite võib tuua Soomest, kus Olkiluoto tuumajaama kolmanda reaktori valmimine venis üle 12 aasta ning ehitus kallines 8 miljardit (!) võrreldes plaanituga. Jutt kiiresti valmivast pisikesest reaktorist ei ole mind veennud, vaevalt rahvahääletuselgi see toetust leiaks.
Kui tõsiselt tasub võtta nende “spetsialistide” juttu, kes väidavad, et põlevkiviga ei ole enam midagi peale hakata?
Põlevkivi on meie rahvuslik rikkus ja Eestimaa inimesi väga hästi teeninud. Kui arukalt oleme osanud seda ressurssi kasutada, selle üle tehakse järeldusi tulevikus. Põlevkivi tuleviku sõnastab kaks asjaolu – kas kasutame seda efektiivselt ning kas mõtleme välja, kuidas seda maksimaalselt – sealjuures keskkonnale kahju tegemata – väärindada. Põlevkivi ei tohi maha kanda ega hukka mõista, sest see on meie tagavara variant ootamatuste korral.
Sinu juhtida on Riigikogu fraktsioon, mis on oma tegevuses olnud väga aktiivne just sisulise töö osas. Millised algatusi soovid esile tõsta?
Keskerakond on valinud konstruktiivse opositsiooni tee ehk pakume sisulisi alternatiive valitsuse poliitikale. Usun, et kõik algatused on tähtsad, kui need sisaldavad päris ettepanekuid, mitte vaid linnukese kirja saamise nimel avaldatud mõtteid.
Fraktsiooni ühtsusele on kindlasti kaasa aidanud kord kuus toimunud väljasõidud maakondadesse. Mis pilt väljaspool Tallinna vastu vaatab?
Väljasõitude tegemine on Keskerakonna fraktsiooni traditsioon juba pikka aega. Need on äärmiselt vajalikud ringsõidud, mis aitavad mõista, kuidas tegelikult Toompeal tehtavad rumalused või ka õnnestumised meie inimeste elu mõjutavad.
Kõige tõsisema asjana võib välja tuua tendentsi, kus ettevõtlikud inimesed, eelkõige väikeettevõtjad, surutakse riigi pidevate käskude-keeldude-maksumeelemuutuste tulemusel rolli, kus ettevõtlusega tegelemine ei ole enam mõistlik. See näitab, millisesse äärmusesse on Reformierakond triivinud.
Keskerakonda võib pidada doonorerakonnaks, kes teisi erakondi talentidega varustab ning seda mitte ainult nüüd, vaid ka varasemalt. Kuidas Sinu pilgu läbi konkureerivatesse erakondadesse siirdujad on uues poliitilises perekonnas hakkama saanud?
Selle hinnangu annavad valijad.
Mitmed nüüdseks endised erakonnakaaslased on selle taga, et Keskerakond Tallinna võimult kukutati. Kuidas hinnata sotside käitumist, kes selja taga teiste partneritega tiiba ripsutasid?
Kellele ikka meeldib, kui partner midagi selja taga kokku lepib? Tegemist on aga poliitilise reaalsusega, mille tõenäosusega tuleb koalitsioonis töötades arvestada. Veelgi enam tuleb sellega arvestada koalitsiooni tööd kokku leppides.
Läbirääkimiste laua taga olid päkapikukoalitsiooni esindajad bravuuri täis ja üksteist üritati lubadustega üle trumbata, kuid Sina kogenud poliitikuna oskad aimata, milliseks kujuneb reaalsus.
Pealinna uue koalitsiooni teel on sedavõrd palju takistusi, millest suurema osa on veeretanud nad endale ise. Seetõttu ei saa valitsemine ka lihtne olema, sest nelja eriilmelise erakonna isud, lisaks veel kolm vabameest tähendab segaduste perioodi algust. Väärib meenutamist, et tänase koalitsiooni moodustajad kogusid 2021. aasta kohalikel valimistel nelja erakonna peale kokku väiksema toetuse kui Keskerakonna nimekiri. Eks see nõrk mandaat hakkab peegeldama ka juhtimist ning tööd.
No ja siis? Mida ise tuksi keerasite?
Alls kiitis reetur ratast. Nüüd siis jälle määrib seltsimeeste nimesid. Kohe lahkuvad kõik sellest kambast!
Lauro Laats on mnu lemmikpoliitik ja mustamäelasena tean ka kui tubli ja hooliv ta on. Muidugi on kõik õige mida ta räägib. aga kahjuks ebaausate e-valimiste tõttu võivad sinna sattuda peamiselt valitsuserakondade tegelased kes ei hooli meie rahva heaolust ja neil on hoopis teised huvid.
Kõik on õigr muidugi- oleks sellised poliitikuid meil valitsuses nagu on Laate siis poleks meie riik nii viletsas seisus nagu praegu.on. Valitsuserakonnad on valesti aru saanud oma kohustustest riigi ja rahva ees. Valitsus on ikkagi selleks et tagada oma rahva heaolu. Abistama teisi riike peaksid ikka rikkad riigid aga meie vajame ise abi. See vaenu õhutamine võib meie jaoks lurvalt lõppeda. Meie abi mis teeb vaeseks meie rahva on nagu tilk merre mis maailmas midagi ei muuda. Naeruväärne on sõja korral abile loota sest siis hukkub palju inimesi.
Mis poliitika see riigil üldse tulevikku vaatab? Sellele peaks esmalt eelnema erakondade ülene ühiskondlik kokkulepe, kuid ma ei tea kahjuks ühtki valdkonda, kus meil selline oleks. Seega ei saa ka valimiste vahelisest perioodist palju kaugemale midagi väga ette planeerida kindla teadmisega, et see mis täna kavandatud, kunagi ka tõesti teostatud saab. Seda enam, et otsene sõltuvus Washingtoni või Brüsseli tihti samuti ettearvamatutest otsustest ahendab kohalikku juba selletagi kitsukest tulevikku vaatamise võimekust veelgi. Ehk siis seni, kuni tahetakse külvata selleks eelnevalt ette valmistamata põllule, suurt saaki vaevalt loota tasub.
Mina kiidan neid kes on Eestimaa parumas erakonnas milleks on Keskerakond. Parimaks erakonna juhiks oli Edgar Savisaar keda hiljem piinati ebaõiglaselt. Ainuke tubli erakond oli siis Rahvaerahond mis läks laiali ja võimalust ühineda polnud.. Ratas võttis erakonna üle ja leidis võimaluse ka ühinemiseks.viimane kord oli hea valitsus koos EkRE-ga Aga kuskilt lipsas välja teade et Ratasele tehti valesüüdistus. Ja eks see oli reformierakondlaste lemmiksüüdistus korruptsiooni valdnonnast. ma võin ka eksida aga siis nii räägiti. Ta ajas valitsuse laiali ja ühines reformierakonnaga aga see ei kestnud kaua. Ratas on osanud leida omale tasuvaid töökohti ja arvatavasti loodab ka seda praegu reetes Keskerakonna ja astudes Isamaa erakonda. kiik ei saanud esimeheks ja põgenes sotside sekka ja rahaline töökoht on olemas. on ka teisi reetureid. Aga Keskerakond on ikka parim ka praegu. Õnneks mina neid reetureid valinud pole.