Ettevõtte tulumaks on maksupoliitikas mõistlik tööriist, mida ei tohi karta ega ka demoniseerida, kuid sellega seonduvad otsused peavad arvestama ümbritseva muu majanduskeskkonnaga.
Michali valitsus tuli selle ideega välja hetkel vaid eelarveaugu katmiseks, mitte aga Eesti majanduse tõusule pööramiseks või konkurentsivõime tõstmiseks. Praegu on üsna selge, et see 2% lisatakse lihtsalt teenuste ja toodete hinnale ning väiksema sissetulekuga inimeste igapäevane toimetulek muutub veelgi keerulisemaks.
Juhul, kui soovime, et ettevõtete tulumaks oleks reaalne majanduspoliitiline meede, mis annab riigile lisatulu, kuid ei kahjusta ettevõtete konkurentsivõimet, tuleb üle vaadata ka rehkenduse teine pool ehk näiteks sotsiaalmaksule lae kehtestamine või dividendide maksustamisega seonduv. Praegu tundub, et selle otsusega on mitu head aastat hiljaks jäädud.
Keskerakond on korduvalt nn klassikalise ettevõtete tulumaksu välja pakkunud, kuid sealjuures ei saa tegemist olla lihtsalt kümnise kogumisega, vaid kokkuleppeline osa sellest tuleb suunata ettevõtluskeskkonna parendamisse ja arendamisse ning ülejäänu mõnda eluliselt olulisse valdkonda, näiteks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi, mis vajavad juba lähitulevikus tuntavat lisarahastust, et tagada nende toimimine vähemalt samal tasemel.
Mina ei kahtle Eesti ettevõtjate valmisolekus riigi arengusse läbi maksude panustada, kuid otsustajad peavad jääma ausaks. Milleks raha küsitakse, kuhu seda kulutatakse ja kui palju sellest kulub ettevõtluse edendamisele – need on igati legitiimsed küsimused, millele ei tohiks IT-ajastul olla keeruline ka operatiivselt vastata.