Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison: “Kord kuus liigub Euroopa Parlament koos saadikute ja tuhandete ametnikega Brüsselist kolmeks-neljaks päevaks Strasbourgi, et pidada maha täiskogu istungid. Kas see on kooskõlas rohepöördega, mis on olnud Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi viimaste aastate suureks eesmärgiks? Kindlasti mitte.
Rahalist kulu saab mõõta kümnetes miljonites eurodes ja tuhandetes tonnides CO2. Kehtivat korda muuta on aga ülikeeruline, sest Euroopa Liidu aluslepingute kohaselt on EL-i ametlik asukoht Strasbourgis ning prantslased ei ole nõus sellest hüvest loobuma.”
Hr Madisonile ei meeldi kolimine. Kui nii siis nii. Kuid põhjendused, mida ta selle vastu toob, on kummalised ja vaates piiratud.
Esimene argument kolimise vastu on tal rohepöörde äralörtsimine. Et milline gaasiheide. Kusjuures ta ei paista pilavat vaid ajab tõsist juttu. See on tal siis selline Gretakese [Thunbergi] stiilis avaldus, kes ju ka sõitleb, et miks te kliimakonverentsile lennukiga sõidate, tulge jala.
Ja raha kuluvat ka oi kui palju. Tuleb olla kokkuhoidlik. Et milleks restos pidutseda kui saab ka kodus. Inimestele aga meeldib vaheldus, see osa nende heaolust.
Kuid põhiline asjas on globaalsem mõõde, mida detailidesse takerdunud hr Madison ei taju.
Asutamislepingut järgi määratakse liidu asutuste asukohad liikmesriikide kokkuleppel. See on ju demokraatlik, hr Madison! 1992 jäid liikmesriikide valitsused nõusse, et institutsioonid jäävad sinna, kus nad seni tavakohaselt olnud ehk Euroopa Parlament peab igakuised täisistungjärgud Strasbourgis.
Laiemas vaates on see osake katsest detsentraliseerida, leidmaks tasakaalu liikmesriikide vahel. Euroopa Keskpank on ju Saksamaal, mitte Brüsselis, omal ajal kavandatud Euroopa Piirivalve Agentuur loodeti tuua Tallinna jne. Taandades probleemi Eesti mastaabile siis ei pea ju olema nii, et kogu asustus koondugu Tallinna, elumajad väljaspool Tallinna on aga investeerimisvead ja Tartu kunstlikult üles haibitud linn. Kas meil on sündimas uus Jüri Mõis? Sümbioosis Gretakesega.
Ukraina teema käsitlus on hr Madisonil äärmiselt ebaõnnestunud. Kõigepealt see võrdlus Ukraina nagu „oma naine“. „Oma naine“ on ainult naine, ilma geopoliitilise ja suure kultuuripiirkonna (tsivilisatsiooni) mõõtmeta nagu on riikidel. „Oma naise“ pärast võib Jaak naabri Jukuga kiskuda, samas Ukraina konflikt on kahe tsivilisatsiooni – USA imperialismi ja Vene impeeriumi kisma. Aga küllap selle „oma naise“ võrdluse on hr Madisoni toonud sisse mitte teadmatusest vaid madalatel kaalutlustel. Sest igal normaalsel mehel ju tekib õigustatud viha „oma naise“ kallal vägivallatsejate vastu. Ja kuna Ukraina hr Madisoni käsitluses ongi „oma naine“ siis kütab ta oma võrdlusega siin veneviha. Nii lihtne see ongi.
Hr Madison, nagu puuga pähesaanu, ei saa muidugi aru ka Ukraina pinnal toimuva USA-Vene proxy sõja olemusest (või ta ainult teeskleb mittemõistmis?). Olid ju Minski lepped, Ukrainale palju soodsamad (Donetski ja Luganskiga Ukraina koosseisus), kui ükskõik millised praegu kõne alla tulevad. Kas hr Madison toetas neid, nõudis täitmist? Oli ka Stambuli rahu projekt, mis aga pärast Ühendkuningriigist saabunud hr Johnsoni Kiievisse potsatamist kalevi alla pisteti ja sõda jätkus. Selle eesmärk on Venemaad kurnata (ukrainlaste elude arvelt muidugi), mitte kolmandat maailmasõda valla päästa. Seepärast ilmutavadki nii USA administratsioon kui president Putin vastutustunnet, sõda eskaleerimata. Arulage eurosaadik aga ergutab juba niigi kahe maailmasõja vallapäästmises pearolli mänginud Saksamaad tegema seda ka kolmandat korda. On sul ajud pehmed, Jaak?