Kas Eesti vajab sellist välisministrit?

Vadim Belobrovtsev, Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees

Kas teate, millega tegeleb Eesti Vabariigi välisminister Margus Tsahkna? Kui teate, siis olete kindlasti palju rohkem informeeritud kui lõviosa Eesti elanikke. Peab tunnistama, et isegi meil, poliitikutel, kes me jälgime riigis toimuvat keskmisest tähelepanelikumalt, on vahepeal raske aru saada, mida teeb Tsahkna ministriametis. Ta hoiab hästi madalat profiili ning sattub portaalide ja ajalehtede veergudele põhimõtteliselt ainult skandaalsemate uudiste raames. Reeglina kahjuks peategelasena.

Konteiner-välihaiglad ja suunamudija

Tuletame meelde: eelmise aasta augustis kirjutas Eesti Ekspress, et minister-ärimees Margus Tsahkna endine tööandja ning tol ajal veel ka äripartner Semetron on teeninud Eesti ja välisriikide diplomaatilistest tehingutest miljoneid eurosid. Kui puhkes sõda Ukrainas, on välisriigid maksnud Eestile kokku üle 28 miljoni euro, et annaksime Ukrainale konteiner-välihaiglad, mille on kokku ehitanud eranditult Semetron. Sellise koostöö lükkas käima just Tsahkna ning viimane välihaiglate tehing Islandi välisministeeriumiga sündis juba siis, kui temast sai välisminister ning selle tehingu tulemusel tegi riik Semetronile järjekordsed tellimused. Seega, Islandi välisministeeriumi otsus tõi selget kasu Eesti välisministriga seotud firmale. Ajakirjanikud kahtlustasid huvide konflikti, Margus Tsahkna eitas seda ja varsti müüs oma osaluse välihaiglaid arendavas ettevõttes MM Hospital just Semetronile. Teema vaibus.

Käesoleva aasta märtsikuus said Eesti maksumaksjad teada, et Välisministeerium lennutas koos minister Tsahknaga Indiasse ligi 3000 euro eest suunamudija Karl-Gustav Kurni. Ministeeriumist öeldi, et Kurn „kajastab sotsiaalmeedias 19.-23.02.2024 visiiti Indiasse ning sealseid kohtumisi ja ministri esinemisi“. Jällegi ei näinud Tsahkna oma tegevuses midagi ebasobivat ning kandis ministeeriumile tagasi suunamudija reisi eest makstud raha alles siis, kui vastava otsuse tegi Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon.

Fopaa Gruusias

Siis läks juba suuremaks skandaaliks, mis ületas ka Eesti piirid. Nimelt 15. mail leidis Gruusia pealinnas Thbilisis, kus Tsahkna oli välisvisiidil, aset tähelepanuväärne intsident: Eesti välisminister ühines pärast ametlikke kohtumisi Gruusia võimuesindajatega meeleavaldusega, mis oli korraldatud kohaliku opositsiooni poolt ja põhimõtteliselt oli valitsusvastase iseloomuga. Tsahkna läks ka lavale, kus hüppas ja karjus koos opositsiooni esindajatega ning käitus niimoodi, et endine Eesti välisminister, Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand pidi ütlema: „Ma olen näinud siin paari fotot, kus ta näeb välja ikka päris selline, ma ei tea, kuidas seda viisakalt öelda, metsik.“

Gruusia ametlikud esindajad ei osanud pärast tuvastada, kas nad olid rohkem vihased või šokeeritud Eesti ministri käitumisest. Tollane peaminister Kaja Kallas ütles parlamendis, et Tsahkna pole oma käitumist eelnevalt valitsusega kooskõlastanud, seega võib järeldada, et tegu oli tema soologa. Kokkuvõttes otsustas Gruusia pool, et nemad ei hakka Eestile noote esitama ja asi jäigi sinnapaika, aga suhted kahe riigi vahel hakkasid halvenema.

Ka seekord ei näinud Margus Tsahkna oma tegevuses probleemi, viidates sellele, et Gruusia valitsus oli siis vastu võtmas (ja praeguseks juba võttis vastu ka) kaheldava sisuga seaduse ning see oli tema reaktsioon sellele. Olgu see seadus halb või veel halvem, aga kokkuvõttes on see eelkõige Gruusia sisene asi ning selline käitumine Eesti välisministri poolt on pehmelt öeldes küsitav. Ei usu, et me siin Eestis tahaksime, et teiste riikide ministrid, olles ametliku visiidi raames Tallinna tulnud, hakkaksid võtma aktiivselt osa poliitilistest meeleavaldustest.

Fopaa ÜROs

Kõige värskem skandaal juhtus eelmisel nädalal, 18. septembril New Yorgis toimunud ÜRO Peaassamblee hääletusel, kus Eesti esindaja toetas hästi küsitava sisuga resolutsiooni, millega Iisraeli riiki kutsuti üles „lõpetama okupatsiooni Palestiina territooriumidel“. Euroopa Liidu riikide hoiakud läksid selles küsimuses lahku: mõned hääletasid poolt, mõned vastu, suur osa riike jättis resolutsiooni poolt hääletamata. Vastu hääletas ka Eesti suurim liitlane USA.

Ajakirjanikud panid seepeale tähele, et Eesti käitumine ÜRO Peaassamblees on viimasel ajal muutunud. Eelnevalt on Eesti välispoliitiline liin reeglina olnud selline, et Eesti hääletas ÜRO-s koos teiste Euroopa Liidu riikidega, aga kui nende seas polnud konkreetses küsimuses üksmeelt, hääletas Eesti koos USA-ga või siis jäi erapooletuks. 18. septembril käitus aga Eesti (viimasel ajal juba teist korda Lähis-Ida teemal) teistmoodi. Tasub mainida, et resolutsiooni poolt jättis teiste seas hääletamata ka meie oluline partner Ukraina, resolutsiooni poolt hääletasid aga näiteks Venemaa, Valgevene, Iraan ja Hiina.

On ilmselge, et selline käitumine ÜRO Peaassamblee hääletusel pingestab Eesti-Iisraeli suhted. Peab mainima, et olukorra teeb eriti tundlikuks asjaolu, et hääletus toimus mõned nädalad enne 7. oktoobri tragöödia aastapäeva. Mullu oktoobris leidis aset koordineeritud üllatuspealetung Hamasi kontrolli all olevast Gaza sektorist Iisraeli vastu, mis koosnes raketivalangust, tsiviilisikute jõhkratest mõrvadest ja relvastamata pantvangide äraviimisest. Pole ime, et Eesti ühiskonnas tekkis küsimus, kust järsku tuli selline kannapööre Eesti hoiakus ÜRO Peaassamblees.

Paistab, et tegu on järjekordse Tsahkna soologa, kuna valitsuse ega parlamendi liikmed ei olnud asjaga kursis. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson andis mureliku kommentaari ja kutsus Tsahkna „vaibale“ ehk komisjoni istungile, et kuulata ära ministri seletused. Eesti-Iisraeli parlamendirühm mõistis Eesti esindaja käitumise hääletamisel hukka, negatiivselt olid meelestatud ka ajakirjanikele kommentaare andnud Isamaa erakonna esimees Urmas Reinsalu ja Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand (SDE).

Eriti kummaline oli lugeda Margus Tsahkna selgitusi, et „Eesti poolthääl resolutsioonile ei muuda meie kindlat seisukohta, et Iisraelil on võõrandamatu õigus enesekaitsele ja et Hamasi näol on tegemist terroristliku organisatsiooniga, mille tegevus tuleb igati hukka mõista. Kuna need elemendid pole resolutsiooni tekstis piisavalt kajastatud, rõhutame oma hääletust selgitavas deklaratsioonis vajadust võtta arvesse ka Iisraeli legitiimseid julgeolekuhuve“.

Esiteks, mainitud resolutsiooni poolt hääletamine oli juba iseenesest vähemalt osaline „kindla seisukoha“ muutus. Teiseks, kui meie riigile olulised „elemendid“ ei olnud ministri sõnul resolutsiooni tekstis „piisavalt kajastatud“, miks pidi meie esindaja ikka resolutsiooni sellisel kujul toetama? Kas poleks loogilisem hääletada vastu koos USA-ga või vähemalt jätta hääletamata koos näiteks Ukraina või Suurbritanniaga?

Fopaa suhetes liitlastega

Aga kuna Margus Tsahknal ei ole kombeks tunnistada vigu ja ta pigem õigustab kõike, mida teeb, siis ka seekord oli tema kommentaar juhtunule vastavas toonis: „Eesti on välispoliitikas olnud alati seisukohal, et rahvusvaheline õigus ja kord peavad püsima. Tänapäeval ei ole võimalik jääda kuhugi halli tsooni mitte midagi tehes, vaid me peame seisma rahvusvahelise õiguse põhimõtete eest, seetõttu otsustas Eesti ka resolutsiooni toetada.“

Kas välisminister annab endale aru, et tema kommentaar on lausa skandaalne, sest sellest võib teha järelduse, et näiteks meie suurim liitlane USA, kes hääletas mainitud resolutsioonile vastu, näitas sellega, et ei toeta hoiakut, mille järgi rahvusvaheline õigus ja kord peavad püsima ning ei arva, et peab seisma rahvusvahelise õiguse põhimõtete eest? Sama küsimus puudutab ka teisi riike, kes jätsid hääletamata, kaasa arvatud näiteks Ukraina, Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Leedu, Rootsi jne.

Kõikide nende kaasuste valguses tekib õigustatud küsimus – kas see on siis väliminister, keda Eesti riigile vaja on? Seda enam, et mul ei õnnestunud meenutada midagi suurt ja Eesti rahvale kasulikku, millega Margus Tsahkna oleks pooleteise aasta jooksul ministrina hakkama saanud. Hiljuti vahetati ta Eesti 200 esimehe kohalt välja, kuna erakond oli liikumas kuristiku poole, kaotades mitu korda oma reitingus ning jäädes valimiskünnisest allapoole. Parteikaaslased ei uskunud enam Tsahkna juhivõimetesse. Paistab, et ka tema välisministri pädevus on väga tugeva kahtluse all ning Eesti 200 võiks pakkuda ka sellele kohale kedagi teist, kelle kohta saaks perspektiivis rohkem head kui halba ütelda. Päevalõpus on kaalul Eesti välispoliitika, mis praegustel keerulistel ja turbulentsetel aegadel on ülioluline valdkond. Siin ei piisa suunamudijate palkamisest.