Pidev jutt sellest, kuidas teenuste kvaliteedi tõstmiseks tuleb tõhustada ja optimeerida, on sisuliselt soov kasvavalt rikastuda ja mitte pakkuda teenust seal, kus sellele tuleb peale maksta. Loogiline ja arusaadav, kui tegu on eraettevõttega, kuid riigifirmade puhul siiski mitte.
Äsja selgus, et taaskord on 100% Eesti riigile (loe: rahvale) kuuluv äriühing AS Eesti Post, kus omaniku esindajaks on regionaal- ja põllumajandusminister, probleemi ees, kirjade saatmine on kahjumlik ja pole midagi teha, tuleb hinda tõsta ja teenuse kättesaadavust vähendada ning muuta ebamugavamaks.
Tegeliku probleemi nimi on taaskord „maapiirkond“, just seesama ministeeriumi enda haldusala. Eesmärk, et kõik kontserni teenused on kasumlikud pole just kõige riigimehelikum lähenemine. Koondame, kärbime ja tõstame hinda seni, kuni postiteenus muutub isetasuvaks. On ilmselge, et tegelikult saavutatakse teenuse hääbumine ning seda taaskord ühe ühiskonnagrupi vajadustega mittearvestamise kaudu.
Jutt sellest, kuidas pakutakse alternatiive ja teenus muutub kvaliteetsemaks, on vana kulunud plaat. Tegelikkus on see, et hajaasustuses või maapiirkonnas elav inimene peab ise leidma lahendused, riigiettevõtte kasumi maksab kinni ikka see maakas, kelle lagunenud kõrvalmaja ees parkisid koroonaajal miskipärast uhked autod. Ei tea küll, mis väärtust siis seal maal pakuti!? Riigiettevõttel kahjum väheneb, kuid seda oma inimeste arvelt – nende arvelt, kes võtavad selle kokkutõmmatud teenuse toimimise enda peale.
Viis päeva ja kiri käes
Kaua veel võib? Aasta aastalt kuuleme, kuidas regionaalpoliitika on oluline ja maal peab saama elada. Ometi aga inimesed, kes pole internetiga sina peal on riigi poolt vaikimisi kuulutatud liiga kalliks. Kostub vaid, et ära hädalda ja harju ära! Vaatad ja kuulad ning õudne hakkab!
Maal on elukeskkond, mida ei saa kunagi tunda linnas, seda ei saa ka linnast vaadates lõpuni mõista – selle ilu, väärtust ja väge. Meie rahva vägi ja lootus ei ole ainult riigiettevõtete kasumis, millega viimases järjekorras maainimest järjepeale aidatakse, kui üldse. Ikka tõmbekeskusesse ja uute ideoloogiate juurutamiseks on seda raha vaja kulutada.
See, et sellises väikses riigis, nagu seda on Eesti, võtab kirja saatmine ühest otsast teise viis päeva, palun vabandust, kuid ikka üsna piinlik on. Päris kurb mõelda, mitu protsenti neist kirjadest jäävad lootusetult hiljaks, kui just mulla alla kaasa ei panda.
Samal ajal saame lugeda Omniva kodulehelt: „Kuid kiri ei ole kunagi lihtsalt tükk paberit ega saadetis vaid papist kast. Neis on alati peidus midagi rohkemat – head sõnad, tervitused, rõõmsad uudised või üllatused. Just seetõttu tähendab meie töö palju enamat kui lihtsalt saadetiste laiali vedamist. Omniva jagab häid emotsioone ning vahendab kingitusi.“ Uue teenuste hinnakirja ja kirja kättetoimetamise aja taustal on see kirjapandud tekst küll lausa irooniline.
Mitte hobuposti, vaid kaasaegne Eesti on selline, kui inimeste saadetud lihtkirjad jõuavad ministeeriumi plaani kohaselt tulevikus adressaadini päevi hiljem ning kallimalt. Ministeerium soovib niiviisi muuta kahjumliku universaalse postiteenuse isetasuvaks. Lisaks plaanib regionaal- ja põllumajandusministeerium lõdvendada postiteenusele esitatavaid nõudeid, milleks üks võimalus on maainimestel teenuste ära võtmine ja nende kulul kasumi teenimine. Teenus on võimalik, kui hea naaber aitab. Muidugi, kui seda naabrit üldse on.
Eesti väärib paremat
Kogu probleem pole tegelikult ainult küsimus interneti teel teenuse kättesaadavuses või lähimas pakiautomaadis. Küsimus on inimestes, töökohtades ja sotsialiseerumises, inimlikes suhetes. Need, kes elavad linnas ja töötavad ametnikke täis ministeeriumites, ei mõista, et kord või paar nädalas suhelda on rõõm, mida ei asenda ükski automaat.
Seadusesse on samuti juba sisse kirjutatud vastuolu. Ühelt poolt peab universaalse postiteenuse osutaja määramisel arvestama vajadust tagada universaalse postiteenuse osutamine lühikeses ja pikas perspektiivis kuluefektiivselt, konkurentsi kahjustamata ning teisalt taskukohase tasu eest. Millal me jõuame niikaugele, et lisaks rahalisele kasule, hakkab riik mõõtma ka kasu, mida saame tervest ja hästitoimivast kogukonnast, rõõmsatest ja end turvaliselt tundvatest inimestest.
Kui lugeda Omniva kodulehelt, milliseid väärtusi riik oma äriühingu kaudu kannab, siis läheb silm lausa märjaks. Missugune hoolivus ja austus, kuid kahjuks mitte kõigi eestimaalaste vastu, vaid ikka maksejõuliste ja kaasaegsete, internetikasutajate vastu.
Pikaajalised plaanid ja edule orienteeritus on muidugi hea ja edasiviiv jõud, kuid riigi poolt pakutavate universaalteenuste puhul ei saa ega tohi jätta saatuse hooleks neid, kes ei vasta teenuse kasumiefektiivsele profiilile. Ei saa riik ka kõiki keerulisi olukordi suunata omavalitsutele lahendada ja halvemal juhul veel kogukonnale ning üksikisikule. Avaliku teenuse peamine eesmärk on eelkõige selle mõistlik kättesaadavus kõigile inimestele, olenemata nende elukohast ja e-teenuste kasutamise soovist või oskustest. Maapiirkonnas ka loomulikult interneti olemasolust ning selle hinnast.
Nagu Omniva avaldatud info põhjal saame teada, on Eestis pakutav universaalne postiteenus vaid väike osa rahvusvaheliseks ettevõtteks kasvanud riigifirma tegevustest. Ettevõtte läinudaastane müügitulu ulatus 131 miljoni euroni. Universaalse postiteenuse osa moodustas sellest 12 miljonit eurot. Seejuures tõi universaalne postiteenus ettevõttele 1,8 miljonit eurot kahjumit. Sarnast numbrit prognoosib Eesti Post ka selleks aastaks.
Iga otsus, mis ei arvesta inimeste vajadustega, kriisiolukordade või piirkondade eripäradega, ei ole otsus mitte Eesti ja inimeste huvides, vaid kasuminumbritest tõusev kullapalavik. Eesti väärib paremat! Oma rahva ja maa tuleviku nimel peame iga sellise otsuse puhul märkama neid, kelle arvelt kasumit kasvatatakse ning samas Eesti terviklikkust lõhutakse.
Lubas ju kesikute bande meile maarahu? Peaoinas läks minema kaugele maale ja meid jäeti vaesusesse.