Anastassia Kovalenko-Kõlvart, Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimees (Keskerakond)
Samal ajal kui Eesti rahvas ägab ränkade maksutõusude all ja majandus langeb kolmandat aastat järjest, toimub valitsusliidu tagatubades midagi õõvastavat. Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni istungil koorus lahti skeem, mis paneb punastama ka kõige kogenumad „skeemimeistrid“. Selgub, et Ida-Virumaa tuleviku ja sealse rahva toetamiseks mõeldud Õiglase Ülemineku Fond (ÕÜF) on muutunud valitsuserakonna Eesti 200 „omade poiste“ projektiks.
Juhtum, mis kannab nime „Greenful“, on õpiku-näide sellest, kuidas poliitiline võim konverteeritakse maksumaksja miljoniteks. Jutt käib hiigelsummast – 39 miljonit eurot. Kuidas on see võimalik, kui fondi reeglid ütlevad selgelt: maksimaalne toetus ühe ettevõtte kohta on 13 miljonit? Vastus on lihtne ja küüniline: juriidiline akrobaatika.
Kolm firmat kümne päevaga – jultumusel pole piire
Selleks, et reeglitest mööda hiilida ja ammutada fondist kolmekordne maksimumsumma, loodi kümne päeva jooksul kolm erinevat ettevõtet. Vähem kui kahe kuu pärast esitati juba kolm projekti. See ei ole ettevõtlus. See on kalkuleeritud skeemitamine, mille eesmärk oli algusest peale kasseerida sisse hiiglaslik toetusraha, ilma et tegelikku võimekust midagi ehitada oleks üldse olemas olnud.
Kellega on need ettevõtted seotud? Niidid viivad otse Eesti 200 juhatuse liikme ja ettevõtja Tarmo Tammeni. Tema poeg esindas ettevõtet äridelegatsioonis koos toonase majandusministriga, samal ajal kui isal oli ettevõttes osalus. Kuid see on alles jäämäe tipp.
Tiit Riisalo „kingitus“ tulevasele tööandjale
Kõige jahmatavam on siinkohal endise majandusministri Tiit Riisalo roll. 2023. aastal, istudes veel ministritoolil, tegi Riisalo otsuse, millega leevendati taotlustingimusi ja tõsteti toetuse määrasid – „juhuslikult“ just kümnelt miljonilt 13 miljonini.
Täna me näeme selle otsuse vilju: Riisalo on poliitikast lahkunud ja maandunud… arvake ära, kus? Loomulikult sellesama toetusmiljoneid neelava ettevõtte juhatuses! See on klassikaline „pöördukse“ poliitika selle kõige räpasemas vormis. Minister teeb otsuse, mis soodustab eraettevõtet, ja liigub siis ise sinna kõrgepalgalisele kohale. See pole lihtsalt ebaeetiline, see haiseb korruptsiooni järele kilomeetrite kaugusele.
Riik vaatab pealt, miljonid põlevad
Eriti küüniliseks teeb olukorra asjaolu, et Greenful pole tänaseni ehitust alustanud. Tehnoloogia, mille alusel toetust küsiti, on seni tõendamata ja eksisteerib vaid paberil. Kuid selle asemel, et kraanid kinni keerata, tõttas appi praegune majandusminister Erkki Keldo (Reformierakond), kes allkirjastas määruse, millega pikendati kõikide projektide tähtaegu 2029. aastani. Kas pole mugav?
EAS-i ja KredExi ühendasutus (EIS), kes peaks riigi raha valvama, laiutab vaid käsi. Nad tunnistavad, et Greenfuli kolm projekti on kõrges riskikategoorias, samuti nagu ka Tarmo Tamme teine ettevõte Ishaya. Kokku on riskigrupis seitse projekti, millest enamik on seotud Eesti 200 toiduahelaga. Ometi väidab EIS, et nad „ei saa midagi ette võtta“.
Kes vastutab?
Meile räägitakse „uuest poliitilisest kultuurist“ ja „läbipaistvusest“, kuid tegelikkuses näeme me valitsemist stiilis „võitjad võtavad kõik“. Ida-Virumaa inimesed, kes ootavad uusi töökohti ja reaalset majandustõusu, on jäetud tühjade pihkudega, samal ajal kui valitsuserakonnaga seotud ärimehed ja eksministrid jagavad omavahel maksumaksja miljoneid.
Korruptsioonivastase erikomisjoni esimehena kinnitan: me ei jäta seda asja nii. Eesti rahvas ei pea kinni maksma Eesti 200 poliitilist toiduahelat. On aeg, et vastutajad astuksid prožektorite valgel ette ja selgitaksid, miks eelistatakse Ida-Virumaa arengule oma parteikaaslaste taskute täitmist.
Kas see ongi see „pikk plaan“, millest Eesti 200 enne valimisi rääkis? Paistab küll. Plaan on pikk, rahaliselt väga mahukas ja ulatub otse nende endi pangaarvetele.