Kui Heimar Lenk oma madala, sametise raadiohäälega laupäevasel pärastlõunal mikrofoni taga lausus: „Tere päevast, head kuulajad…“, teadis iga eestlane, et algamas on retk aega, mil muusikal oli hing ja laulutekstidel tähendus.
Kuid see mees ei ole pelgalt nostalgiameister vanaaegsete grammofoniplaatide tagant. Heimar Lenk on mees nagu orkester – ajakirjanduslegend, kartmatu poliitik, sundüürnike vankumatu eestkõneleja ja, mis meile siin toimetuses kõige südamelähedasem: meie oma Heimar, Kesknädala legendaarne peatoimetaja aastatel 1999–2003.
Täna, 17. septembril, tähistab see väsimatu Eesti elu kroonik oma väärikat 80. sünnipäeva.
Edgar Savisaare kõne ja lehe sünnilugu
Heimari elutee meenutab seiklusfilmi, kus peatükid vahelduvad sama kiiresti kui nõel vanal grammofoniplaadil. Alustanud haridusteed Tallinna Polütehnilises Instituudis majandusega ning lihvinud teleajakirjandust Moskva Riiklikus Ülikoolis, sai temast nimi, mida teadsid kõik. Ta tegi kaastööd lehtedele Säde, Õhtuleht, Noorte Hääl ja Rahva Hääl, rääkis Eesti Raadios ja Televisioonis ning oli aastaid NSV Liidu Kesktelevisiooni korrespondent Eestis – ajal, mil see amet nõudis erilist oskust näha ja näidata suuri sündmusi professionaali pilguga.
Kuid 1998. aasta juulilõpu soojal suvepäeval võttis Heimari elu uue, ajaloolise pöörde. Telefonitoru teises otsas oli Tallinna Linnavolikogu esimees Edgar Savisaar. Mõte oli selge ja julge: luua ajaleht, mis räägiks sellest, millest teised vaikivad, ning seisaks tavalise inimese eest. Nii sai Heimari tüürimisel alguse Kesknädal. Just tema peatoimetajakäe all kujunes lehest terav, otsekohene ja lugejate poolt palavalt armastatud häälekandja, mis ei peljanud Toompea kõrgustesse ebamugavaid küsimusi saata.
Kesknädalast alanud tandem kandus peagi teleekraanile, kus Tallinna TV saade „Meedia keskpunkt“ naelutas aastateks telerite ette tuhandeid vaatajaid, kes soovisid ametliku peavoolu kõrval kuulda teistsugust, argumenteeritud ja kriitilist vaadet.
Süda, mis lööb sundüürnikele
Kui Heimari meediakarjäärist võiks kirjutada raamatu, siis tema tööst poliitikas – Keskerakonna ridades alates 1994. aastast, Tallinna linnavolikogus ning tervelt neli koosseisu (2003–2019) Riigikogus – võiks vändata terve sarja. Erakordselt suure häältesaagiga parlamenti valitud Lenk ei läinud Toompeale lihtsalt tooli kulutama.
Tema südameasjaks sai teema, millest paljud teised poliitikud eelistasid vaikides mööda vaadata – omandireform ja sundüürnike traagika. Lenk ei teinud kompromisse ega hoidnud keelt hammaste taga. Koos Feja Räimega sõnastas ta üleskutse ja kaebused, mida laekus lausa 1200. Lenk ütles otse välja: sundüürnike vastas ei olnud mitte majade endised omanikud või pärijad, vaid toonane riigivõim eesotsas Mart Laari valitsustega, kes jättis kümned tuhanded pered üleöö kaitseta.
Ta nõudis kahjude hüvitamist, sundüürnike registri loomist ja vabandust. Seda võitlust peeti väsimatult – ja kui president Lennart Meriga kokku lepitud kohtumine omandireformi teemal jäigi kuulsa Ameerika indiaanlaste delegatsiooni vastuvõtu tõttu ära, ei heitnud Heimar meelt. Tema tegi oma tööd edasi, vändates sellest valusast peatükist ka haarava ja liigutava dokumentaalfilmi „Verised majad“ (2013).
Grammofoniplaatide lummus ja ajatu optimism
Poliitika möllu ja parlamendisaali teravate debattide kõrval on Heimaril alati olnud üks kindel pelgupaik – muusika. Need, kes arvavad, et pärast pikki tööpäevi saabub vaikus, ei tunne Heimarit. Ruut FM-i ja Raadio Marta stuudiotes keerlesid tema käe all haruldased vanad grammofoniplaadid ning Vikerraadio autorisaade „Kuldrandevuu“ oli aastate jooksul tuhandetele kuulajatele lahutamatu nädalavahetuse kaaslane. Ja kuigi raadiojuhid otsustasid armastatud saate 2024. aastal eetrist maha võtta – jättes paljud truud kuulajad nõutult vaikust kuulama –, ei vaibunud Heimari kirg hea muusika vastu kusagile. Plaadid keerlevad edasi ja tema härrasmehelik, soe ning vaimukas stiil jääb eesti raadiolukku kindlalt püsima.
Muide, vankumatu meelekindlus ja rahva eest seismine on neil peres lausa geenides – teab ju igaüks ka tema õde, teenekat poliitikut Marika Tuus-Lauli!
Kaheksakümmend aastat? Heimari puhul kõlab see number nagu eksitus passilauas. Tema rühikas olek, sära silmis, raugematu uudishimu maailma vastu ja alati muhe naeratus tõestavad, et vana kooli härrasmehed ei vanane – nad muutuvad vaid klassikaks.
Kallis Heimar! Soovime Sulle 80. sünnipäeva puhul raudset tervist, vankumatut reipust, teravat sulge ning et Sinu elugrammofon mängiks veel pikki-pikki aastaid ainult kõige ilusamaid ja helgemaid meloodiaid! Palju õnne!
Kesknädal