Kosteli mälestuseks

Edgar Savisaar

Kostel Gerndorf oli minu lähedane sõber. Käisin teda hiljuti koos Rein Ruutsooga haiglas vaatamas. Näis, et asi liigub paremuse poole. Küll on neid, kes insuldistki välja tulevad. Mees püüdis kontakteeruda, naeratas ja vaatas maailma elavate silmadega. Uskusin, et ta elab veel meid paljusid üle, kui vaja saadab isegi viimsele teekonnale. Eksisin. Ei läinud nii. Nüüd tuleb meil teda ära saata.

Olime Kosteliga koos 1980. aastatest alates. Sellest ajast kui lõime Rahvarinnet ja võitlesime selle eest. Kostel oli Rahvarindes üks põhimõttekindlamaid mehi, kellele alati võis kindel olla. Oli ta poliitik? Minu arvates oli ta kõigepealt õpetlane, tehnikaülikooli hing. Ta on palju noori kõrgema hariduse teele juhtinud ning neile elus väärtuslikke soovitusi andnud. Kui valiti Rahvarinde esimene eestseisus, siis Kostel oli selle koosseisus. Mõnevõrra erines meist teistest. Me olime humanitaarid, oskasime esineda ja kirjutada. Kostel oli tehnokraat, kes oskas teha neid asju, mis meile mõnevõrra üle jõu käisid. Kostel keeldus presidendi annetatud aumärki vastu võtmast, sest see anti mingi ebamäärase ühiskondlik-poliitilise tegevuse, aga mitte Rahvarinde moodustamise eest. Seda ta luges Rahvarinde alavääristamiseks ja küllap tal oli õigus. Mees seisis selle eest, mida ta õigeks pidas. Kostel oli bibliofiil. Ma arvan, et tal on Eesti üks haruldasemaid raamatukogusid ja mõne oma raamatuist on ta mulle kinkinud. Tema abikaasa Erna ja tema lapsed jäävad teda mälestama. Ja meie koos nendega.

Ma usun, et järgmise Rahvarinde konverentsi pühendame Kostelile. Rahvarinde muuseum oli tema viimane suur armastus. Kuni Kostelil on koht meie hinges, seni elab ta edasi. Üks meie hulgast, suurem kui meie, sest tema töö on juba tehtud. Hoiame seda alles ja hindame vääriliselt.

Viimasel ajal kui ma Hundisilmal haigevoodis lebasin, käis ta koos Rein Ruutsooga sageli mind vaatamas ja andis mulle sellega jõudu juurde. Kui vaja, seisis ka minu eest. Ega me teda ei unusta. Tegelikult on ta seisnud iga inimese eest siin Eestimaal. Me oleme talle võlgu. Rohkem kui tahame tunnistada. Aga aeg tunnustab, ma usun.