Liberaalsus versus konservatism – valikud argielus

Tiit Toomsalu

Eelmise sajandi üheksakümnendatel globaalselt tuule tiibadesse saanud liberty (antiik-Rooma „vabadus, eesõigused“, erista „liberalismist“ kui uuenduslikkusest) on tõusuhoogu kaotamas ja taas teed tegemas konservatiivsusele kui traditsionaalsusele, rahvalikkusele. Ilmestudes globaalses mastaabis Donald Trumpi loosungist „Ameerika ennekõike“ ja  föderalismile pürginud Euroopas pead tõstvas rahvusriikluses. Makrosotsiaalsel tasandil on väärtusvõnked loomulik osa arengust.

Ka Eesti pole sellest heitlusest puutumata jäänud, väljendudes poliitilise nn. peavoolu ideoloogia ning konservatiivse poliitilise alternatiivi kokkupõrkes. Silmapaistev koht kõnealuse vastasseisu filosoofilisel käsitlusel on liberalismi lipukandjal Ahto Lobjakasel, konservatiivseid väärtusi kandval ajaloolasel Jaak Valgel ja kokkuleplust viljeleval orientalistist Peeter Espakil. Lobjakas: Nagu Jaak Valge on ka kõik konservatiivid reaktsionäärid, kes põlgavad ära ainukese, mis  Euroopas on – inimliku humanismi. Jaak Valge: Lobjakas võrdub kunagise punaliidri Kingissepaga, kumbki ei näe tulevikku rahvusriiklusel. Espak:  edukad on ühiskonnad, mis ei arene plahvatuslikult vaid pikkamööda, progressiivseid ideid tasakaalukalt rakendades.

Diskussioonis välistatakse „ebamugav nostalgia“, näiteks nõuka-nostalgia  konservatismi avaldusena. Kuidas uuenduslikkus või traditsioon mõjutab argielu, millised on „õied“? Kas enamuse, olgu selliseks perekond, koduküla, sotsiaalne kooslus või riik/rahvas –  huvide prioriteet? Või Lobjakase ja nn. liberty indiviidi tahte eelistus enamuse tahtele. Argielus tõusetub pidevalt dilemma era ja avaliku (enamuse ja vähemuse) vahekorrast olgu selleks avalik huvi versus erahuvi,  avalik ruum versus eraruum, avalik teenus versus erateenus jne. Otsides vastust määratluse (piiride) kohta on üllatav ähmasus või isegi puudumine.

Avalik huvi versus erahuvi

Rail Baltika ja trassivalik on tüüpiline näide enamuse ja vähemuse vastasseisust. Küsitluse andmeil toetas 2019. aastal projekti 64% elanikkonnast – see on avaliku huvi peegeldus. Vastusseis ca 800 maaomaniku poolt, kelle omandit trass kahjustab – see on erahuvi mõõde.

Kooseluseadus ja peremudel. Aprillis 2014 presenteeris Riigikogu kooseluseadust kui lääneliku liberty ideoloogia peegeldust. Selle vastustas sama aasta oktoobris Toompeal massimiitingul kodanikuliikumine „Sihtasutus perekonna ja traditsiooni kaitseks“  ning Luterlik kirik. Avaliku arvamuse küsitlus 2014 näitas 58% elanike vastasseisu liberty peremudelile. 2018 läbi viidud euroopaülese uuringu kohaselt oli vastuseis veelgi suurem.

II pensionisammas ja pankade ärihuvid. Pensionisamba toimimise 15-aastane tulem (võimetus toota olulist pensionilisa) ja riigi keeldumine tagada sissemaksed fondi meenutavad tegeliku kasusaaja – pangandusäri –  avameelitsemist aastast 1998: „Tormijooks miljardilistele pensionifondidele on alanud“.  Pangandushuvi on selgelt erahuvi, pensionäride huvi selgelt avalik huvi.

Elektrivarustus ja elektrihind. Elektrivarustuse tagatus ja hind tõusetus seoses kavaga järsult piirata Eesti põlevkivielektri tootmist – EL-i kliimapoliitika raames ja nn. CO-2 kvoodiäri hinnaspekulatsioone teenides. Kas elektritarne stabiilsus avaliku huvina kaalub üle kliimapoliitilised börsispekulatsioonid? Või hinnašokk 2012 Helsingi börsihinna kehtestamisega Narva elektri omahinna stabiilsusele vaatamata? Eesti Energia erahuvidele (kasumihuvi) toodi ohvriks elektritarbijate avalik huvi. Avaliku ja erahuvi konflikt Eesti elektriäris on lahendatud avaliku huvi kahjuks. Eesootavate massikoondamiste valguses Ida-Virumaal on esmakordselt mokaotsast hakatud nimetama elektriäris ka sotsiaalset mõõdet kasumiahnust piirava tegurina.

Avalik ruum versus eraruum

Internet, s.h sotsiaalmeediakanalid on põhimõtteliselt tunnistatud avalikuks ruumiks – kokkupõrge eraõiguslike ambitsioonidega autoriõiguste raames on viinud euroregulatsioonide kehtestamiseni. Internetis üles laetud autorsuse tunnistamist võrdväärseks eraõigusliku ruumiga on Postimehes kaitstud viitega sellele, et „internet ei pildista – seda teeb pildi autor“, „internet ei ole vabaks kasutuseks – see on vabaks vaatamiseks“, „internet ei ole kõigile tasuta kasutamiseks – kasutusloogikaks on linkimine mitte aga võõra vara omastamine“, „isegi haridusasutus ei tohi kõike vabalt ja tasuta kasutada – autori loata avaldada ei tohi aga mingil juhul“.

Kirjeldatud konflikti teemaks internetis üles riputatud, kuid selgelt märgistamata autorikaitse objekti kasutus koolilapse poolt interaktiivse referaadi illustreerimiseks. Eestist Euroopa komisjoni nimetatud digivolinik Andrus Ansip ei ole nii kategooriline leides, et nn. meemi avaldamine aga ka kasutus  internetis peab olema vaba kõigile, portaalivaldajad (seega meediaäri) tagagu autorsuse õiglane tasu. Surudes tahtmise Europarlamendis läbi kinnitas ta avalikkusele: „Videote Youtube’i laadija jaoks ei muutu midagi.“

Uusasunduste eraomandisse läinud siseteede tasuta kasutusõigus eramuomanike poolt on konfliktina Eesti meedias laieneid löönud. Sisetee pankrotivara oksjonilt omandanud ärika loogika on lihtne, tahad koju sõita – maksa.  Eksisteerib õiguskantsleri pikk ja sisutühi  hinnang, mis pikkusele vaatamata vaid käsi laiutab ja kohtusse pöörduda soovitab. Kas prioriteetne on tänav kui avalik ruum või tänav eraruumina?  Sarnane problemaatika ka erametsaomanike ja marjuliste vahelistes suhetes. Tõsi, seadusandja on selgelt sõnastanud eraomaniku kohustuse keelava info kättesaadavaks teha. Kehtib põhimõte: kuigi seadus nõuab võõral maal viibimiseks luba eeldatakse, et luba on kui maatükk ei ole piiratud või puudub eraomandile viitav silt. Kurioosne on avaliku ja eraruumi  vastuolu isikuandmete kaitse seaduse kontekstis, mida Postimehe kolumnist Mart Raudsaar on nimetanud „ajunikastuse suvemängudeks“. Väikesed ajalehed kaebasid juba 2008. aastal keelu üle avaldada  sünnipäevaõnnitlusi, kooli astuvate laste nimekirju jms. Hiljuti kohustati koole taotleda nõusolekut klassipildi tegemiseks. Tõusetus kaamerasse jäänute kajastus laulupeo rongkäigus vaid nõusoleku olemasolul.

Avalik teenus versus erateenus

Posti universaalteenus ja Omniva ärihuvid. Postiseaduse § 5 kohaselt on universaalne postiteenus kirisaadetiste, perioodiliste väljaannete ja postipakkide järjepidev, kvaliteetne ja mõistliku hinnaga edastus adressaatidele. Teenuse osutajaks Omniva kaubamärki rakendav riigiaktsiaselts Eesti Post. Juba juunis 2016 võimendus Maalehes kuuldus kojukande piiramisest laupäeviti. Teema tõusetus uuesti tänavu juunis. Oktoobris 2018 sai Omniva konkurentsiametilt loa sulgeda 320-st postiasutusest 75. Skandaalilaines viis külaliikumine Kodukant läbi küsitluse, kus postiteenuseid pidas kättesaadavaks vaid  70% vastanuist. Riigihange universaalteenuse osutaja leidmiseks kukkus läbi, sest erakojukandefirmadel (DPD, Eesti Express jt) puudus huvi, Eesti Post nõudis aga dotatsioone. Erateenuse konflikt avaliku teenusega on ilmselge ega ole lahendatav turutingimustel.

Sularahakäive, pangad ja pangaautomaadid.  Meedias võimendub regulaarselt sularaha kättesaadavus avaliku teenusena. Detsembris 2011 sulges Swedbank Virtsu sadama pangaautomaadi kuna tehingute hulk on kümme korda väiksem panga arvestuslikust keskmisest. Loobuti Eesti Meremeeste sõltumatu ametiühingu sõjakuulutusel, kes ähvardas arvelduskonto pangast ära viia. Eesti Panga monitooringu kohaselt aastast 2012 oli ca 220-st omavalitsusest sajas puudus nii pangakontor kui sularahaautomaat. Seejuures  kasutas 40% elanikest makseteks sularaha. Eesti Pank soovitas erahuvi väljendusena kohalikel omavalitsustel teenuse eest peale maksta. Tendents on jätkuv. Kas ja kuivõrd tohiks üldse jätta avalikku teenust eraäri kätesse on iseküsimus. Tervishoiuteenus, s.h sünnitusabi. Ühtse tervishoiusüsteemi erastamise (perearstisüsteem) ja lammutamise  (ligi 100 haigla kinnipanek) tulemusel on teenuse nime all pakutava arstiabi kättesaadavus muutunud kriitiliseks nii ravijärjekordade kui ka territoriaalse kättesaamatuse tõttu. Kahtlust ei tohiks olla arstiabis kui avalikus teenuses. Kriisi süvenemist üheks näiteks on sünnitusosakondade sulgemine Tartu Ülikooli kliinikumi Põlva ja Valga haiglas. Väide, et sünnitajate jaoks ei muutuvat oluliselt midagi, sest Kõrvuti Tartu Ülikooli kliinikumiga (Valgast 86 km) jäävat ka Lõuna-Eesti Haigla (Võru) kuhu Põlvast vaid 26 km, on küüniline. Valga vallavolikogu kui avalikkuse häält eirati. Vabariigi valitsus keeldus täiendavast finantseerimisest. Arstide selgitused, et sünnituste arv ei ole arsti pädevust määrav faktor, kostis kurtidele kõrvadel. EXEL-i tabel ärihuvidel tugineva erateenuse kriteeriumina võitis arstiabi kui avaliku teenuse kättesaadavuse põhimõtte.

Eraambitsioonide ja avalike ootuste kokkupõrge argielus eeldab lahendust üldistes huvides. See on poliitiliselt möödapääsmatu!