Ando Leps täiendab kriminoloogia uurimist

Eesti kriminoloogilt, õigusteaduse doktorilt Ando Lepsilt ilmus äsja Tallinnas, Euroacademy väljaandes 136-leheküljeline monograafia «Современная диалектическая криминология» (новый взгляд на изучение криминологии). Võrreldes 2016. aastal ilmunud väljaandega on seda täiendatud.

Monograafia retsensent on üks tuntumaid vene õigusteadlasi, VF teeneline teadlane, professor, õigusteaduse doktor Juri M. Antonjan (Moskva). Eessõna on kirjutanud samuti tuntud VF teeneline teadlane, õigusteaduse doktor, professor Ilja L. Chestnov (Sankt-Peterburg). Redaktsioonikomisjoni nimel võtab sõna Euroacademy rektor, akadeemik Jüri Martin. Monograafia tõlkimisele ja korrastamisele aitasid kaasa filosoofiadoktor Ants Pihlak ja õigusteaduse magister G. N. Bibikova. Kaanekujunduse on teinud ORTWIL trükikoja disainer Toomas Ild.

Monograafia koosneb kümnest paragrahvist. Näiteks paragrahvis 4 räägitakse sellest, et riike juhitakse juriidiliste seadustega ning et juriidilised seadused on sõna otseses mõttes ühes või teises riigis valitseva kultuuri väljenduseks, nii nagu seda on religioon ja kunst. Kas see tähendab, et riike on võimalik järjestada ka nende juriidiliste seaduste järgi? Kas see tähendaks selgitamist, millistes riikides on juriidilised seadused paremad ja millistes halvemad? Teatud mõttes on see võimalik, kuid mitte päriselt, sest  maailmas valitsevad erinevad kultuurid ja religioonid, mis teevad sellise järjestatuse peaaegu võimatuks.

Paragrahv 5 käsitleb ajaloolist lühiülevaadet kuritegevusest Eestis aastatel 1904–2018. Siin tuleks eriti rõhutada järgmist. Üleilmastumine, vastuolulised arusaamad demokraatiast (kus jõud, seal õigus?!), maailmamajanduse ebastabiilsus, elanikkonna kasv maailmas; terrorism, millesse eriti on „kiindunud” mitmed suurriigid, et juhtida tähelepanu kõrvale tegelikest ühiskonna valupunktidest, järelikult ka kuritegevuse põhjustest, nagu rikaste ja vaeste ning töötusega seonduvatest probleemidest, millega arvatavasti saavad olema seotud ka Eesti kuritegevuse edasised “arengud”, kui nii on kohane öelda.

Eriti keerukaks teeb kuritegevuse statistika uurimise erinevate aastate jooksul asjaolu, et paljud kuriteod on erinevatel aastatel hiljem või varem muudetud näiteks väärtegudeks. Samal ajal tuleb alati meeles pidada, et iga ajalooline epohh on eelneva ajajärgu jätk, isegi siis, kui järgnev epohh tundub olevat äärmiselt eitav eelmiste ajajärkude suhtes (näiteks kapitalistliku tootmisviisi, siis sotsialistliku tootmisviisi ja siis jälle kapitalistliku tootmisviisi võrdlus).

Tuleb ilmselt nõustuda väitega, et päris täpseid statistikaid ei olegi olemas, mis tähendab  seda, et iga arv on ju ise formaliseeritud kuju mingisugusest nähtusest, näiteks kuritegevuse  puhul mingisugusest kuriteoliigist. Seepärast on õigus Albert Einsteinil, kui ta väidab, et kõik on tõenäosuslik – järelikult on ka kuritegevus, kui erinevate kuriteoliikide koondnäitaja, samuti tõenäosuslik. Kuid see tõenäosuslik arvude jada annab meile siiski enam-vähem tõenäosusliku üldpildi (ütleme: käepärase, kuna paremat ei ole kusagilt võtta) kuritegevuse struktuurist ja dünaamikast.

Paragrahvis 9 räägitakse kuritegevuse seadustest. Maailmakuulsal inglise matemaatikul Isaac Newtonil on kolm mehhaanika seadust, milliseid allakirjutanu on käsitlenud kui kolme kuritegevuse seadust. Kuid teine maailmakuulus teadlane, relatiivsusteooria autor Albert Einstein ütleb, et Newtonil on üks seadus ehk neljas seadus puudu ja et see neljas seadus on relatiivsusteooria seadus, mida samuti on käsitletud kuritegevuse neljanda seadusena.

Ja nüüd kõige tähtsam. Kuritegevus on ja jääb niikaua kuni püsib inimühiskond. Kõik jutud kuritegevuse  „kaotamisest“ ja isegi vähenemisest kedagi eriti ei veena. Loomulikult nähtus, mida nimetatakse kuritegevuseks, muudab oma vorme, mille tõttu riikide esindusorganid on sunnitud muutma ka juriidilisi seadusi.

Maailmakuulus saksa filosoof Hegel on kirjutanud, et mitte ükski nähtus või protsess ei ole iseenesest positiivne või negatiivne. Nad mõlemad on üheaegselt nii positiivsed kui ka negatiivsed. Kahjuks paljud, ka väga nimekad teadlased, ei saa sellest aru. Samal ajal tuleb tõdeda, et ka dialektika on pidevalt uuenev ja täienev õpetus.

Kesknädal