Eesti teadus- ja arendustegevus on rahvusvaheliselt kõrgelt hinnatud hoolimata sellest, et riiklikus rahastamises esineb mõningaid vajakajäämisi, ütles Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must parlamendis peetud arutelul.
“Võrdleksin Riigikogu liikmeid rööpaseadjatega, kelle ülesanne on teadlaste tööd soodustada ja luua neile igakülgsed tingimused,” lausus Tartu Ülikooli professor Must. “Samas peab kultuurikomisjoni liikmetel olema julgust vajutada pidurit, kui on näha, et midagi võib vussi minna. Teaduspoliitilised otsused peavad olema erakonnaülesed ja pikema perspektiiviga. Vähendama peab ametkondlikku rivaliteeti ning lisaks Haridus- ja Teadusministeeriumile tuleb poliitika väljatöötamisse kaasata ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.”
Keskerakonna fraktsiooni kuuluv Must lisas, et üldhariduskoolide õpetajate palgatõusu kõrval tuleb nüüd pöörata suuremat tähelepanu ka teadus- ja arendustegevuse rahastamise tõstmisele kahele protsendile SKP-st. “Õnneks on valdkonnale eraldatav summa aastatega kasvanud,” märkis Must. “Samas elame suurte muutuste ajastul, võtame kasvõi kliimaneutraalsuse ambitsiooni, ning innovaatiliste lahenduste väljatöötamisse investeerimine tuleb Eesti riigile rahaliselt mitmekordselt tagasi.”
Kõige aktiivsemalt tegelevad teadus- ja arendustegevusega info- ja sidevaldkonna ettevõtted, kuid erasektori huvi võiks olla märkimisväärselt suurem. “Tootlikkust saame kasvatada ainult siis, kui ettevõtjad ka ise investeerivad teadus- ja arendustegevusse. Riigikogu liikmete ülesanne on tagada mõistlik tasakaal erinevate osapoolte huvide vahel ning aidata kõrvaldada takistused koostöös,” rääkis Must.
tõdemus on üle ilma ammu teada, kuid ma kahtlen, kas ta mäeotsas võtab ette, et kõik teadusasutised alluks ühistele uuringutele millegi uue loomisel. Selle UUE all ei pea silmas UUT MEIL, vaid kogu ILMAS.
Arvan aga nii sellepärast, et meil on teadustegelaste vahel kõva kisma, et üksmeelele ei jõuta. Sest kui üks peab tegema üht ja teine teist, aga rahastatakse neid erinevalt, siis on kadedus võitnud ja mitte midagi välja ei tule. Järelikult oleks ainus lahend see, et need teadlased viidaks kokku üheks tervikuks, olgu nad siis mis tahes asutisest, kahest või mitmest. Kuid kordan, Aadu sellega hakkama ei saa.
Aadu selgitab, mis elukas on teadusPOLIITILINE otsus? Mis seos on teadusel ja poliitikal? Et see kuradi teadus ei huvitu üldse poliitikast ja poliitika võib teadusetegemise üldse untsu keerata? Mõlemad pakutud on sisult õiged. Teadus on nagu loodusseadus, mis saab läbi ka ilma inimloomata, ka ilma tema rumaluseta, ahnuseta, julmuseta jmt.
Poliitika on inimloomade omavaheliste suhete korraldamise alus. Tavaliselt ikka nõnna, et üks kamp saaks elada teise kamba või kogu ülejäänud rahva arvel. Kui nüüd need enesestmõistetav ja tehislik segada, ega head nahka ei saa. Kokkuvõttes pean tõikama, et iga poliitline otsus teaduse “arendamise” või kasutamise üle on ette 99%-liselt VÄÄR. 1% olen jätnud juhusliku ühtelangevuse varuks.
Mida tegeda? Üks lahend oleks teadus poliitikast lahutada. Lähim tee selleks on teadus erastada ehk nn teadlased panna isemajandamisele. Nagu töösturid jm tegijad saavad tasu tehtu eest. Valitsus saab ainult tarbimismaksu. Viimane on vältimatu, sest alati kõik midagi tarbivad. Teadlaste osaks jääb siis tootjatele välja nuputada vahendeid ja viise, kuidas kasulikumalt toota. Kõige kiuste oleme juba sinnamaale ka jõudnud. Võrrelge raadiote ja telekate hindu 70ndatel ja praegu. Mitu kuupalka tuli siis välja käia ja mitu eset saab praegu 1 kuupalgaga osta. See on just teaduse SÜÜ.
Vabaturg tundub olevat hea asi, kuid mingi teadusvasallriigi seisukohalt talle kahjulik. Kas eestis oleks võimalik toota telekaid? Oleks, kuigi vahendite toomisliin tuleks sisse osta. Sest me ise EI OSKA! Kuid liinil vidinaid kokku panna saaks ka jobueestlane selgeks. Edasi aga läheb huvitavaks. Kellele ja mis hinnaga me neid telekaid saaks müia? Vabaturu tingimuses mitte kuskile. Sest mujal on odavam. Et lollide jaoks maksab ka tootja nimi, on omaette lugu, see ei puutu siin asjasse. Kunagi olid ka japontsikute tooted sitad, siis saavutasid nad juhtkoha. Sama on praegu tsungidega. Mitut asja ostes tunnistan, et väga hea tase on saavutatud. Seejuures 3…5 korda odavamalt. Siin meie suutmatuse konks peidus ongi – AHNUSES! Tahame rikkalt elada, kuid pole määratlenud selle tehisrikkuse ja vajaduste rahuldamise suhetki. Toetume ju vaesuse määratlemiselgi jõukamate liiduvabariikide etteantud arvudele ja arvutades leiame, et kolmandik elavat meil vaesuses. Tegelikult peavad need vaesed naeru, sest kõik vajalik on olemas. Võibolla paljud küll ei jõua Lihavõttesaarele kujusid pildistama või Galápagosele kilpkonni kõditama, kuid igapäevaelus puudeid pole. On ainult neil, kes ise ei oska majandada ehk on nn raiskajad/lällajad. Elu paneb küll needki paika, sest aegajalt saab lugeda, kuidas üks kohalik tehis”täheke” müüb üht või teist, sest vähenenud sissetulek enam ei võimalda laiutada ja eputada. Kuid kas selline enesekorraldus on loomulik? Äkki ongi, sest inimvõimed erinevad oodatust rohkem. Kui mingi laiskelajas jääb tippjooksjast maha poole maa peale, siis millegi loomises kipub suhe olema 100- või 1000-kordne. Viimane määrab ka elujärje. Ning alati on võimalik petta ka ahnemat ja ogaramat. Seega mingit ühtlast ühiskonda ei saa me moodustada ei teaduslikult ega poliitiliselt. Isegi NSVL varises kokku, Kuubas, Vietnamis, Hiinas on mindud vabakslaskmise teed, viimane kants Tšosönn elab samuti loodetavasti viimast Kimmi. Sest nii kui midagi rahva heaks lõdvemaks lased, lõhub see rahvas kõik olemasoleva ära ning tuleb suur segadus. Nagu meilgi, kus võimul on laisad ja lollid. Tark inimene ei seostaks teadust ja poliitikat ehk ei allutaks teadust poliitkale nagu Aadu siin kuulutab.
Mingis poliitikasaates raadios, kus inimesed helistasid oma arvamuse väljaütlemiseks, nentis keegi, et Sm.A.Musta aeg KE ladvikus saab otsa: ta olevat ise maininud, et teda võib varsti näha RK-s aknaaluste seas.Arvan, et head teed tal minna, noore sotsikukekesega, ka endise keski ja aknaalusega, sobib ta kokku küll-sotside hulgas.