Nagu teada, kujuneb eeloleva poliitikasuve suursündmuseks Kolme mere algatuse (Three Seas Initiative, TSI või 3SI) ehk siis Balti, Musta ja Aadria merede vahele jäävate Austria, Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tsehhi ja Ungari liidrite tippkohtumine 16.-17. juunil.
Neil 12 riigil on ka eripartner USA ja õhus võimalus, et president Donald Trump ise võib Tallinna tulla. Nagu ta tegi seda oma esimesel võimuaastal ehk 2017. aastal Varssavis toimunud TSI-le ilmudes. Kuna sel ajal käis Euroopas korralik Trumpi, ent ka Poola poliitika nahutamine, saab öelda, et Trump kasutas võimalust näitamaks, et Vanas Maailmas on rohkem otsustuspaiku kui Berliin, Brüssel ja Pariis ning et Lääne-Euroopa kõrval on olemas Ida-Euroopa, kes vajab USA poliitilist ja rahalist toetust.
TSI-ga tuli 2015. aastal välja Poola vastvalitud president Andrzej Duda, kes sai omale partneriks Balkanil parajas isolatsioonis oleva Horvaatia ambitsioonika naispresidendi Kolinda Grabar-Kitarovici. Esimene tippkohtumine toimus 2016 Dubrovnikus, 2018 koguneti Bukarestis ja 2019 Ljubljanas. Koosluse geopoliitiliseks eelkäijaks oli Poola kahe maailmasõja vaheline Mjedzymorzam kontseptsioon, mis nägi ette koostööd kolme mere vahel asuvate riikide vahel ja seda ka puhvrina Nõukogude Liidu (Venemaa) vastu. Sel aastal on Venemaa välisministeeriumi kõneisik Maria Zahharova eelseisvat Tallinna kohtumist puudutanud kahel korral – 20. veebruaril lubas ta, et uurib asja ja nädal hiljem kuulutas, et „kui mõned näevad TSI-s Venemaa tagasihoidmise platvormi, siis Moskva muidugi seda ettevõtmist ei toeta“. Avaldades siiski lootust, et sellega ei ehitata uusi barjääre Euroopas.
Ida-Euroopa tuules
Eesti puhul on oluline teada, et viimasel välispoliitika arutelul Riigikogus 11. veebruaril jõudis välisminister Urmas Reinsalu oma eelkäijale Sven Mikserile ette heita tõrjuvat suhtumist TSI-sse. Ajaloost sedagi, et kuigi Visegradi neli (V4) ehk Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari koostöövorm sündis 15.02.1991 kui reageering Moskva äsjaste jõukasutamiste vastu Balti riikides, algas regulaarne koostöö Balti, Põhjamaade ja V4 vahel alles 2013. aastal. Poola aga hakkas veel 2007. aastal ühistegevusse kaasama Sloveeniat kui edukaimat Balkani riiki.
Otse öeldes tegi sama, millega veel 1990. aastal sai korraks hakkama Eestimaa Rahvarinde juht ja peaminister Edgar Savisaar. Tema peaministriaja suurimaks välispoliitiliseks ettevõtmiseks Eesti pinnal olid toonaste Moskvale mittekuulekate liiduvabariikide juhtide kuus Tallinna kohtumist (august 1990 – september 1991). Detsembris 1990 toimunud kolmandal kohtumisest võtsid osa ka Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Taani esindajad. Nagu teada, toimusid Ida-Euroopa revolutsioonid (august-detsember 1989) alles pärast Eesti suveräänsusdeklaratsiooni ja Balti ketti ning müts maha Savisaare ees, kes Mart Tarmaku, Erik Tergi, Igor Gräzini jt. saatel väisas jaanuaris 1990 Ungarit, Poolat ja Tšehhoslovakkiat. Tolle hetke mõtlemisjulguse taset siin ja seal näitab Ungari Demokraatliku Foorumi (UDF) ja Eestimaa RRi läbirääkimiste kommünikee. Selles on juttu isegi demilitariseeritud „Euroopa vöö“ loomisest, sest „Kesk-, Ida-Euroopa ja Balti riigid moodustaksid ühtse ja laia minimaalselt relvastatud riikide tsooni sõjaliste ülijõudude vahel“. Kommünikee tõotas „uut tüüpi majandusliku integratsioonisüsteemi väljakujundamist Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel, et luua ühised eeldused lähenemiseks Lääne-Euroopale.“
Eesti pinnal kohtusid Balti ja tulevaste V4 riikide esindajad Haabneemes mais 1990. Savisaar kõneles sellest, et „peaksime oma tegevusega soodustama seda, et poliitiliste protsesside vahele Balti riikides ja Kesk-Euroopa maades ei õnnestuks tõmmata jäika joont… otsekui oleks demokratiseerimisprotsess Kesk-Euroopas – Poolas, Ungaris, Rumeenias, Tšehho-Slovakkias – Euroopa asi, Eestis, Lätis ja Leedus aga N Liidu siseasi“. Eesti peaminister nägi lahendust selles, et „Baltikumi ja Ida-Euroopa poliitiliste- ja majandusreformide kulgemine peaks toimuma võimalikult sünkroonis. Sellisel juhul saaksime ennast nihutada lähemale Kesk-Euroopa jõukeskmele, mis on iseenesest palju võimsam kui kolme Balti vabariigi ühisaktsioonid. Peame püüdma tegutseda Ida-Euroopa riikidega ühises ruumilises kontekstis – koordineerima majanduslike uuenduste strateegiat ja kooskõlastama lähteülesanded“.
Sloveenia eeskuju
Savisaar jälgis tähelepanelikult ka Balkanil toimuvat, mida kinnitab tema üllatusvisiit Sloveeniasse juunis 1990. Tegemist oli puna-Jugoslaavia koostisosaga, mis etendas selles liitriigis sama rolli, mida Balti vabariigid Nõukogude Liidus ehk siis vedas punaimpeeriumi lagundamist. Sloveenia kuulutas end esimesena märtsis 1990 iseseisvaks Sloveenia Vabariigiks ning korraldas esimesed vabad valimised Jugoslaavias. 16. mail 1990 ehk päev pärast intrite otserünnakut valitsushoonetele Tallinnas ning samaaegseid demonstratsioone Riias ja Daugavpilsis võttis Sloveenia parlament vastu resolutsioon toetamaks Eesti, Läti ja Leedu parlamentide tegevust iseseisvuse saavutamiseks. Suure poliitika kategooriates mõtlev Savisaar oli kärme tõttama uusi toetajaid kaema, kes nagu meiegi luterlased.
Tegu oli pretsedenditu käiguga toonastes rahvusvaheliste suhetes – ühest impeeriumist lahkuda sooviva osa valitsus tegi toetusvisiidi teisest impeeriumist lahku lüüa sooviva osa valitsusele! Formaalselt võttes olid ju nii Sloveenia kui Eesti veel poolriigid (Sloveenia iseseisvus juunis 1991), mis kenasti kajastub ka Savisaare ja Lojze Peterle poolt allakirjutatud kokkuleppes. Sloveenial polnud veel n.ö. õigust välisministeeriumile – selle asemel toimetas neil rahvusvahelise koostöö sekretariaat. Eesti poolt esindasid võrdselt välisministeerium ja välismajandusamet (allkirja andis viimase juht Mihkel Pilv). Vaid eesti ja sloveeni keeles tehtud dokumendis kuulutati mõlema rahva kindlat ja vääramatut tahet leida oma koht võrdõigusliku liikmena Euroopa rahvaste peres, kavandati Balti ja Kesk-Euroopa riikide demokraatlike liikumiste koostööd. Eesti lubas aidata Sloveenial jõuda Skandinaaviasse, Sloveenia aga kosta Eesti eest Alpi-Aadrias.
Savisaare Kolme mere poliitika oli tipus detsembris 1990, kui Tallinna kohtumist tervitasid toonased Poola ja Ungari peaministrid. Siis aga suhtlus Aadria merega rauges ja aprillis 1991 räägiti Tallinnas juba Euro-Aasia koostöölepingust ehk siis võeti vedu Kazakhstani juhi Nursultan Nazarbajevi ideest. Sellest ka iseseisvunud Eesti peaministri esimene välisvisiit Kazakhstani- Kyrgyzstani ning alles seejärel sinna, kuhu tulnuks minna – Taani. Välispoliitilise orientatsiooni ootamatu hägustumine ei muuda olematuks seda, et Eestil oli veel 1990. aastal oma kolme mere poliitika.
Toomas Alatalu
P.S. Äsja jõudis Kesknädal.ee toimetusse teade, et juunis Eestis toimuma pidanud Kolme Mere tippkohtumine ja ärifoorum lükkuvad seoses koroonaviiruse levikuga edasi ning toimuvad 19.–20. oktoobril.
vaja üle pingutada. Kirjuta ikka eestipäraselt Kasakstan, Kõrgõstan. Pole meile seda z ja võõrast kurgu k-d (kh) vaja.
E..Savisaar tegi kõik õigesti. Meie aja suurfuju kelle jaoks oli kõige tähtsam meie inimeste inimväärne elu ja vabadus. Ta on vaid austust väärt.See mis temale tehti oli ülekohus. Eks Tallinn taheti üle võtta ja reformiste hirmutas ta suur häältesaak. Savisaar on tugev inimene mitta igaüks poleks välja kannatanud sellist tapatalgut.
kremli mõjuagent savisaar ürtas Eesti riiki venemaa kätte mängida.
Hea, et selline kõnts sai oma palga.