Oudekki Loone, Eesti-Itaalia parlamendirühma esimees
Kogu maailm on näinud hirmuäratavaid pilte sellest, kuidas Itaalia sõjavägi läks appi Bergamo linna surnukehasid transportima, sest kohapeal ei olnud enam võimalust neid matta ega tuhastada; Bergamo õdede ja arstide nägusid, kuhu kaitsemaskide jäljed on kinni kleepunud ning kuulnud nende appikarjeid ülekoormuse osas. Kui pisiriigid välja arvata, siis aprilli alguse seisuga on kõige enam koroonaviirusega seotud surmi 1 miljoni elaniku kohta Hispaanias, Itaalias, Belgias ja Prantsusmaal. Itaalias ja Hispaanias on see näitaja pea 17 korda suurem kui Eestis.
Olukord muutus drastiliseks kahe kuuga. 31. jaanuaril registreeriti kaks COVID-19 positiivset Hiina turisti, Itaalia sulges lennud Hiinaga ja kuulutas välja hädaolukorra. 21. veebruaril leiti Lombardias, Codognos veel 16 juhtumit, kuulutati välja 14-päevane karantiin kõigile, kes olid ohupiirkonnas olnud ja 10 comunet (Itaalia vald) isoleeriti täielikult. Kinnitati, et kogu muu riik on ohutu. Märtsi teisel nädalal aga laiendati karantiini kogu Põhja-Itaaliale ja siis kogu Itaaliale: suleti suurem osa tootmisest, kõik elanikud peavad olema kodus, välja võib minna vaid poodi ja apteeki ning loomadega jalutama (lastega jalutama mitte).
Enne koroonakriisi teadis iga itaallane unepealt kinnitada, et nende tervishoiusüsteem, eriti Lombardia oma, on maailma parim. Seda toetasid ka Maailma Terviseorganisatsiooni mitmed analüüsid kõigist maailma tervishoiusüsteemidest, kus Itaalia ja Jaapan korduvalt koos esikohta on jaganud. Itaalia on rikas G8 riik, Euroopa üks kahest suurimast tööstustootjast, Euroopa Liidu suuruselt teine netomaksja. Kui Itaalia panust ei oleks, jääks kogu EL-i masinavärk lihtsalt seisma.
Mis siis nüüd juhtus? Kuidas neid õõvastavaid pilte Bergamo haiglast selgitada?
Mis tegelikult toimub?
Täpselt ei tea praegu muidugi keegi: piirkonnad on erinevad ja kuna tervishoiukorraldus on regionaalne, siis ka testitakse erinevalt ja haiglakorraldus on erinev. Näiteks 45% registreeritud haigusjuhtumitest ja 64% registreeritud koroonaviirusega surmadest on ühes regioonis, Lombardias. Emilia-Romagnas on 14% nakatunutest ja 14% koroonaga surmajuhtumitest, ülejäänud regioonides on igaühes alla 9% nakatunutest ja alla 5% registreeritud koroonaviirusega surmajuhtumitest. Valdaval enamikul surnutest on üks või enam muud patoloogiat, ka tervishoiutöötajate nakatumisprotsent on erinev. Neid, kes surid ainult koroonaviirusest tingitud kopsupõletikku, on vähe.
Kuid olukorra tõsidusest annab meile infot üks teine suurus. Itaalia statistikaamet tegi avalikuks andmed kõigi surnute kohta 1084 Itaalia comunes (kokku on Itaalias 7982 comunet), vahemikus 1. jaanuar kuni 21. märts aastatel 2015-2020. Sellest infost osutub, et surmajuhtumite arv on olnud kogu aeg enam-vähem stabiilne, väikeste kõikumistega. Välja arvatud märts 2020, kus surmajuhtumite arv Itaalias kasvas kaks korda võrreldes märtsiga 2019!
Ka see on regiooniti erinev, kuid on ainult üks regioon (Basilicata), kus surmajuhtumeid on vähem kui 2019. aastal (kuid rohkem kui aastatel 2015-2018). Lombardias on surnuid 2020. aasta märtsis 2,4 korda rohkem, pooltes regioonides on vähemalt 1,6 korda rohkem surnuid kui mullu. Vaadates comunede kaupa, siis umbes 12% ei ole surmade arv võrreldes eelmise aastaga muutunud, aga 14% on see tõusnud rohkem kui neli korda. Neid erisusi leiab ka ühe regiooni sees: kui Bergamo provintsis on suremus tõusnud keskmiselt 466%, siis Varese provintsis keskmiselt 50% ja Milano provintsis 67%.
Mida sellest järeldada? Asjaolu, et kogusurmade arv Itaalias ei muutunud oluliselt enne märtsi, tähendab, et kuulujutud „suurest hulgast kummalistest kopsupõletikusurmadest detsembris“ ongi lihtsalt kuulujutud. Viirus hakkas levima siis, kui Itaalia valitsus sellest avalikkusele teatas ja umbes selle kiirusega. Seega Itaalia valitsuse otsustamishetked erakorralisteks meetmeteks olid mõistlikud. Seda, kas otsuste sisu oli mõistlik ja mida oleks võinud paremini teha, seda saab paraku täpselt ütelda alles siis, kui pandeemia on möödas ja terviklikud tulemused näha.
Teiselt poolt: statistika alahindab koroonaviiruse levikut. Kuna kõiki ei testita (sest see võtaks veelgi hindamatut ressurssi haigetelt ära) ja eri regioonides testitakse erinevalt ning surnuid tavaliselt ei testita üldse, siis jäävad paljud haigestumised ja ka teatud hulk surmajuhtumeid „koroonana“ kirja panemata. Kuid asjaolu, et igal pool on kogusurmade arv just märtsis drastiliselt tõusnud ning ei ole mingit muud suurt põhjust, mis võiks selle kaasa tuua, tähendab, et hoobi on saanud kogu riik, mitte ainult kõige enam kannatanud Lombardia.
See aga, et näitajad on siiski erinevad nii regiooniti kui ühe regiooni sees, näitab, et kultuurilised eripärad („Itaallased musitavad ja elavad vanavanematega koos“) ja keskkonnaalased selgitused („Põhja-Itaalia õhusaastatus on eriti kõrge ja see lihtsustab viiruse levikut“) ei selgita seda, miks koroonaviirus Itaaliat nii kõvasti lõi ega aita meil aru saada, mis juhtus. Milano õhukvaliteet ei ole kindlasti kordi parem kui Bergamo oma (pigem vastupidi), Milano, Varese ja Bergamo vahel ei ole tugevaid kultuurierinevusi. Ja „suurpere elab koos“ kirjeldab rohkem lõunaregioone kui põhja omi. Järelikult tuleb selgitust otsida kusagilt mujalt, kui käibetõdede korrutamisest.
Häirekellad
2018. aasta alguses kirjutas Itaalia üks kahest suurimast ajalehest „Corriere della Sera“, kuidas gripikomplikatsioonid, eriti kopsupõletik, olid Lombardia intensiivraviosakonnad kriisi paisanud. Polnud piisavalt ligipääsu Ecmole (kopse asendav aparatuur), arste ja õdesid kutsuti puhkuselt tagasi, plaanilised operatsioonid lükati edasi. Arstid tegid tookord kollektiivpöördumise Lombardia regiooni poole ja tuletasid kibedusega meelde, et tervishoiuminister Beatrice Lorenzin oli loobunud rahastamast Ecmovõrgustikku.
2019. aasta mais vapustas paljusid uuring, mis näitas, et 30% Euroopa haiglainfektsioonidest leiab aset Itaalias. Ka siin on regionaalsed erinevused: rohkem infektsioonisurmasid on Põhja- ja Kesk-Itaalias ning vähem lõunas. See pole aga alati nii olnud. Haiglainfektsioonidest tingitud sepsisesurmade arv rohkem kui kahekordistus vahemikus 2003 – 2016 (18 668 surnust 2003. aastal 49 301 surnuni 2016. aastal). 25. mail 2019 Itaalia Senatis esitletud raportis rõhutatakse, et vähemalt 30% nendest infektsioonidest oleksid olnud välditavad ning esitatakse ka soovitused, kuidas olukorraga võidelda.
Osa surmadest on resistentsus antibiootikumidele. Teiselt poolt aga – tervishoiu tegutsemisnormide jälgimine (jah, ülemõdedel on tegelikult õigus). „Head praktikad“ on tegelikult selged, alates nõudest, et tervishoiutöötajad ja haigestunutele külla tulnud sugulased peavad korralikult käsi pesema, keskkonna korrektsest puhtusest, tervishoiutöötajate vaktsineerimiseni, patsientide kehasoojuse õige hoidmiseni. Kõik kliinilised normid Itaalias on olemas ja teada. Raport rõhutab, et neid tuleks järgida.
Koroonakriisi ajal tunnistavad perearstid, et kaitsevahendeid koduvisiitideks lihtsalt ei ole, piisavalt hapnikuballoone koduses ravis patsientidele ka ei ole. Kuidas siis hakkama saadakse? Inimesed korraldavad kuidagi, ütlevad perearstid. Itaalia kultuuri „si arrangia“, mis alati aitab itaallastel kõigega hakkama saada, tähendab siin, et kes ostab lähedasele hapnikuballoone internetist, kes jookseb apteekide vahet jalad rakku…. Ja mõned, paraku, surevad.
Lombardias on tervishoiutöötajate haigestumusprotsent 14,5 ehk kõige kõrgem Itaalias. Tähelepanuväärselt on see kõrge ka mõnes regioonis, kus nakatunute üldarv 100 000 elaniku kohta on suhteliselt madal. Näiteks riigi teises otsas Calabrias on 30. märtsi seisuga 409 registreeritud nakatunust 41 meditsiinitöötajad, Lombardia järel teine osakaal. Kui Itaalia uuriva ajakirjanduse lipulaevaks peetava telesaate Report ajakirjanik helistab Calabria tsiviilkaitse ülemale Domenico Pallariale, kes on üks peamistest COVID-19-kriisi juhtidest Calabrias, ja uurib hingamisaparaatide kohta, saab ta vastuseks: „Hingamisaparaadid? Ma ei tea isegi, misasjad need on. Me oleme alati tegelenud muude asjadega, infrastruktuuriga, hangetega…“. Tõsi, järgmisel päeval peab Pallaria tagasi astuma.
Praktikate järgimiseks peavad olema vahendid: maskid, kaitseülikonnad, kindad, desinfitseerimisvahendid, kontrollirutiin… Peab eksisteerima ka piisav hulk tervishoiutöötajaid, kes suudavad tegelikult kõiki praktikaid ellu viia. Selleks, et raskelt haigestunud inimesi paigutada haiglasse ning vajadusel hingamisaparaadi alla, peavad olema haiglakohad ja hingamisaparaadid. Nagu Lombardia appikarje 2018. aasta algusest näitas, neid kõiki nappis ka enne seda pandeemiat. Veel enam – Itaalia elanikkond vananeb. See tähendab, et kõigile tervise ja elukvaliteedi säilitamiseks tuleks igal aastal suurendada investeeringuid tervishoidu: nii haiglatesse kui hoolekodudesse. Paraku on viimasel aastakümnel (ja mitte ainult!) toimunud vastupidine.
Kärpida, kärpida, kärpida!
Kõik sai alguse eelmisest majanduskriisist. Teatavasti tegi euroala „troika“ tookord Kreekast näidisjuhtumi. Riigid, mis eelarvetasakaalu ülimuslikuks ei tõsta, kohustatakse ühise rahapoliitika kaudu seda tegema. Selleks, et päästa Saksa ja Prantsuse panku, kes olid väljastanud liiga riskantseid laene, sunniti Kreekat vähendama pensione, töökaitset, avalikke investeeringuid.
„Rohkem kasinust“ oli tookordse euroala lipukiri, mida Euroopa Komisjon ainult rõhutas (näiteks rõhutades oma nõuetes liikmesriikide eelarvetele, et tervishoiukulusid vähendataks ja tervishoid erastataks). Ka Itaalia läks sellega kaasa. 2011. aastal sai Itaalia valitsus Euroopa Keskpangalt kirja, kus selle institutsiooni ametisolev president Jean-Claude Trichet ja ametit ülevõttev Mario Draghi nõudsid „koheste ja otsustavate“ meetmete kasutuselevõttu, mis peaksid kinnitama avaliku rahanduse jätkusuutlikust.
Tolles kirjas esitatu viis peaasjalikult ellu peaminister Mario Monti, „ekspansiivse kasinuse“ ideoloog. Ta on hiljem mitmeid kordi maininud, et „jah, minu otsused võisid olla ebapopulaarsed, aga ma valisin kärpimise, sest vastasel korral oleks „troika“ tulnud ka Itaaliasse ning meiega oleks läinud nii nagu Kreekaga“. Kuid ka hilisemad Letta-Renzi-Gentiloni-Conte valitsused ei muutnud kärpimispoliitikat oluliselt, eriti tervishoius. Kärpimist alustas muuhulgas aga juba Silvio Berlusconi, kelle valitsus külmutas meditsiinisüsteemi personalikulude tõstmise ja see jäi püsima järgmiseks kümnendiks. Seega – Itaalia on viimased 10 aastat olnud Euroopa Liidu rahapoliitika musternäide.
Hiljutine tervishoiuanalüüsi sihtasutuse GIMBE raport Itaalia investeeringute kohta tervishoius 2011-2019 on hävitav. Kuigi nominaalselt on tervishoidu suunatud summad kasvanud 8,8 miljardi euro võrra, on see kasv väiksem kui inflatsioon (0,9% aastas vs 1,07% aastas). Veel enam, valitsused on jätnud tegemata või vähendanud mitmeid lubatud investeeringuid, jättes riikliku tervishoiusüsteemi ilma veel täiendavatest 37 miljardist eurost.
Tulemuseks on drastiliselt kokkutõmbuv tervishoid. 2007-2017 vähenes Itaalia haiglates voodikohtade arv 70 000 võrra (13,7%), kokku suleti 200 haiglat (14,2%). Võrreldes 2000. aastaga on Itaalias täna haiglakohti rohkem kui 30% võrra vähem. Kui Eesti haiglasüsteemis oli 2016. aastal 5,2 voodikohta 1000 elaniku kohta, siis Itaalias 3,2, 2020. aasta alguseks oli Itaalias vaid 2,2.
Kasinus tapab
Nüüdseks on teada, et euroala vastus – rohkem kasinust! – 2008. aasta kriisile oli vale. Riigid, millel oli iseseisev valuuta nagu USA või Ühendkuningriik ning kus riigid ulatuslikult investeerisid ja raha majandusse juurde süstisid, tulid kriisist kiiremini ja paremini välja kui euroala riigid. Veelgi enam – euroala ei oleks kriisist üldse välja tulnud, kui Mario Draghi poleks ütelnud oma kuulsat „whatever it takes“ („mida iganes“), et päästa euro. Lause, mis rahustas maha turud, aga mida ta kunagi ei pidanud ellu viima.
See oligi esimene viga, mis euroalal tehti. Ei töötatud välja piisavalt head mehhanismi, et Euroopa Keskpank saaks riikide investeeringuid tagada (või ei otsustatud, et kuna seda süsteemi teha ei saa, siis tuleb eurost siiski loobuda). Teine viga – kõikidel euroala riikidel jätkus ka taastuvas majanduses kasinusest kinnihoidmine. Mitte niivõrd kriis ise, vaid sellele järgnevad aastad kärpisid Itaalia haiglad nii õnnetuks, et ei suudetud enam võidelda ei gripi, haiglainfektsioonide ega koroonaviirusega.
Praegu näeme, et kasinus tapab. Sõna otseses mõttes. Täna on kõigil riikidel, Itaalial ja Eestil ühtemoodi võimalus reaalselt muuta oma poliitikat ning kasutada seda ainsat meetodit, mis maailma ajaloos on majanduskriiside vastu töötanud. Riigi sekkumist majandusse: investeeringutega, töökohtade loomisega, avalike teenuste laiendamise ja nende kvaliteedi tõstmisega. Ainult riigi aktiivse sekkumise abiga saame luua seesuguse meditsiinisüsteemi, kus meedikud ei pea küsima, kelle elu väärib rohkem päästmist, sest kõiki päästa ei suuda.
Meie raha- ja eelarvepoliitika peab edaspidi lähtuma ainult sellest: kuidas tagada igale inimesele võimalikult kõrge elukvaliteet. Exceli-tabeli ülimaks tõstmine ja inimelude eelarvetasakaalule ohvriks toomine tuleb lõplikult mineviku barbaarsuste nimekirja kirjutada!