Oli 1961. aasta 12. aprill, kui kuulsime nime Gagarin. Seega, inimene oli saadetud kosmosesse. Ta viibis seal üks tund ja 48 minutit. Loomulikult oli ta sõjaväelane ja tema lennust teatati alles pärast maale tagasijõudmist.
Lend toimus Baikonuri kosmodroomilt Kasahstanis. Raketikandja Vostok 8K viis orbiidile kosmoselaeva, mida juhtis Juri Gagarin. Hiljem oli ka vandenõuteooria, et laeva juhiti vaid maapinnalt. Gagarin olevat esimene kosmonaut, kuid ka siin keerutati mitmeid jutte. Eks ikka seepärast, et lendu polnud ette teatatud. Varumeheks oli ka maailma teine kosmonaut German Titov, aga peakonstruktor Sergei Korolev olevat valinud kasvult väiksema Juri, kuna kabiinis oli üsna kitsas. Seda lendu kasutati meeletuks NSV liidu saavutuse propageerimiseks ja Jurat veeti mööda maailma töötava rahvaga kohtumistele.
Gagarini lennu ja tema surma osas liigub palju erinevaid versioone. Kas neid uskuda või mitte?
Äparduste kiuste
Gagarinile ei olevat antud ametlikult teada parooli kosmoselaeva Vostok käsitsi juhtimiseks. Selleks oli maagiline 25. Kardeti lolliks minemist. See oli muuseas üllatuseks ka peakonstruktor Koroljovile. Tegelkult Gagarin sai siiski enne lendu selle parooli katsepiloot Mark Gallailt ja juhtkonstruktor Oleg Ivanovskilt. Ta ei reetnud neid. Lend oli väga ohtlik. Maandumiskapsli välispind süttis tihedatesse õhumassidesse jõudmisel, sulametall voolas illuminaatorite peale, kapsel pööritas ümber oma telje kiirusel üks ring sekundis, ülekoormus tõusis 8-10 kordseks. 7 km kõrguselt Gagarin katapulteerus ja edasi maanduti juba langevarjuga. Ka siin oli veel äpardus-skafandri välisõhuklapp ei avanenud ja tekkis lämbumisoht. Kuna maandumissüsteem streikis, siis maanduti kaugel etteplaneeritud kohast. Ja veel: olevat olnud kolm varianti maailmale kosmoselennust teatamiseks TASSi poolt (üleliiduline telegraafiagentuur). Esimene: ülipidulik õnnestumise puhuks. Teine: juhtumiks, kui kosmoselaev ei lähe orbiidile või kukub alla, palve riikidele abistamaks leida kosmonaut. Kolmas: teade traagilisest kosmonaudi hukkumisest. Õnneks tookord seda kolmandat polnud veel vaja.
Kosmose vallutamise kohta on maailmas palju erinevaid legende liikvel. Tõenäoliselt esimene kosmonaut Juri Gagarin kirjutas oma naisele enne lendu kirja: „Kui midagi peaks juhtuma, siis palun teid ja esmajoones sind, Valjuša, mitte surra muresse… Hoia palun meie tüdrukuid, armasta neid nii, nagu armastasin mina…“(kiri oli pikem). Abikaasa Valentina leidis selle kirja aastaid pärast mehe surma, peidikust. Ju siis oli mingi hirm enne lendu ja küllap ka põhjusega. Kuna kõik laabus, siis ilmselt ka kiri ununes. Pärast mehe surma oli lesk kinnine ja suhtles vaid tütarde ja nende lastega, jättis töö meditsiini instituudis, läks pensionile ja elas kuni surmani 17. märtsil 2020 oma Tähelinna korteris.
Gagarini hukk
Aga ikkagi, kuidas hukkus maailma esimene kosmoseinimene? Juba treeningutel oli Gagariniga jamasid. Kasvult lühike ja väljavaate parandamiseks tuli padi istumise alla panna, hiljem tehti pilooditool kõrgemaks. Aga see „väikemees“ oli peakonstruktor Koroljovi nõue. Kuulike, kus pidi asuma kosmonaut, oli ehitatud väikesena raketi pea suuruse järgi ja hoopiski mitte inimese tarbeks. Selle kuulikesega pidi saama viia tuumalaeng kuni Ameerikani! Maandumisel peaks lennuk 75% maandumisteest läbima tagaratastel (briljantne). Kahjuks Gagarin maandus tihti kõigile kolmele rattale. See on äärmiselt avariiohtlik! Puudub võimalus katkestatud maandumisele ja uuele õhkutõusmisele. Selleks, et lennuoskused säiliksid, lennatakse aastas vähemalt 200 lennutundi.
Pärast kosmoselendu võeti Gagarinilt ära igasugune õigus individuaalseks lennuks. Temast taheti teha elusat „ajalooeksponaati“. Algasid maailmarännud, klaaside tõstmine, aupaiste üha suurenes. Olevat Gagarin olnud puhkusel Krimmis ja seal päästnud koolipoisi uppumisest. Tõstnud poisi kaldale ja ise kukkunud peaga vastu kaljut… Aga ajakirjanik Vladimir Gubarev teadis öelda, et hoopis naistes vahelejäämist peljates hüpanud Gagarin teise korruse aknast alla ja löönud pea ära vastu lillepeenra äärekivi… Eks lugeja otsustagu ise, kumb on tõde. Igatahes Gagarini kuraator N. P. Kamanin oli seda nähes valmis endale kuuli pähe laskma, sest kohe oli minek parteikongressile, kus nii Gagarin kui ka teine kosmonaut Titov olid külalisteks. Igatahes ajakirjanikel oli rangelt keelatud Gagarinit pildistada ja intervjueerida. Seda jälgis KGB valvas silm. Ja nüüd see kurb 27. märts 1968, kui kosmonaut hukkus, viies kaasa ka oma sõbra. Legendi järgi olevat Gagarin tulnud lennuväljale tugevas pohmeluses ja öelnud: „Lähen lendama“. Sellega ei nõustunud aukraadilt tärni võrra madalam lennuvälja komandör Serjogin ja läks koos Gagariniga kaheistmelise treeninglennuk UTI MiG-15 pardale. Olevat olnud halb nähtavus (pilve alumine äär 300m maapinnast) ja lennuk sattunud pöörisesse ja kukkunud siis alla… See oli ametlik versioon. Salajase sõjatööstuse asjapulk Valentin Surkov seab kahtluse alla nii õnnetuse aja kui ka koha ja olukorra. Nimelt kukuti alla keelatud lennutsoonis ja sohu. Nähtavus olevat olnud ideaalne ja lennuk olevat tulnud alla ilma mootoriteta suurel kiirusel. Surkovi arvates polnud lendurid enam elus, nad ei püüdnud lennukit juhtida ega katapulteeruda. Samuti ei mõista sõjatööstur, miks nii kaua hoiti saladuses tegelik katastroofi paik? Väidetav Novoselovo on 30km kaugusel tegelikust Gagarini lennuki kukkumise paigast. Selline oli Juri Gagarini elu.
Naine kosmoses
Kuna “naine kosmoses” tõusis jällegi orbiiti seoses Valentina Tereškova viimase hetke avaldusega, anda Vladimir Putinile võimalus uuesti kandideerida riigijuhiks, siis sobiks meenutada ka kirjutist, kus üks omaaegseid kosmoseteoreetikuid, professor Leonti Kährik kirjutas Eesti Päevalehes 19. aprillil 2002 pikalt seksist kosmoses. Tema soovitas kaasa võtta kitsas magamiskott kahele ja ka jupp nööri. Nööri pidi vaja minema selleks, et magamiskott kinni siduda mõne ukselingi või aparatuuri nuppude külge…(no on ikka naljamees küll, nuppude külge!). Lisaks kõigele kirjeldab autor kosmonautide Klimuki ja Lebedevi soovist seitse päeva kosmoses spermat saada ja see külmutatult maamunale tuua. Maal olles olevat sellega püütud rasestada nende abikaasasid. Arstide sõnul asja ei saanud. Professor väidab, et Tereškova on ainuke, kes lapsega maha sai. Kõik ülejäänud naiskosmonaudid olevat viljatud. Kosmose kohta on palju legende.
Ehtsa kosmonaudi meenutused
Proovin siia kirjutada seda, mis ka tõeselt põhjendatav. Minu edasine pärineb suurelt osalt kahekordse kosmonaudi, Igor Volkiga räägitule ja ühiste tuttavate meenutamisele kosmosetööstusest ajavahemikus 1963-1967 ja isiklikele tõdemustele kahel Tallinna kohtumisel veel nõukogude ajal. Igor Volk oli mitmeid kordi Eestis seoses „Vihuris“ toodetavate kosmonautide treeninguteks mõeldud ralliautodega. Kuna ta ka tenniseasju tol ajal Venemaal juhtis (1986-1990), siis käisime Kadriorus väljakut „tempimas”.
Nii seal, kui ka meie tollastes vanalinna kaunites kohvitubades vesteldu nüüd meenutustena: Kuna Igor Volk pidi oma teisel lennul pea, et „üles“ jääma, siis neist asjust ta rääkis erilise närvilisusega. Mäletan, et pisut tema nägu ka kohati tõmbles. Asi ise oli suhteliselt lihtne. Minnes üle maandumisele tekkis tõrge. Pöördemootor ei käivitunud. Maapealt antud korraldused ei aidanud. Tänu insenerioskustele sai ta laeva käsitsijuhtimisega kuidagi liikuma ja siis valmistus kiireks maanduseks. Kunagi lennunduse maailmanäitusel Prantsusmaal käidi välja ka „saladus“ nn „kobra“ lendamises. Olid siis kaheksakümnendad lõppemas… Tegelikult on selle viguri esmaesitaja just Igor Volk, kes katsetas SU-27 ründelennukit ülikriitilisel ründenurgal kuni 90 kraadi ja nii see „kobra“ teoks sai. Kobra on palja silmaga vaataja jaoks lennuki saba pööramine lennusuunda kõhualuse poolega ja siis tagasivõtt normaallendu. Rahva ees näitas seda trikki katselendur Viktor Pugatšov ja nii siis nimetataksegi seda Pugatšovi kobraks, teadmata, et tegelik autor oli tollal rangelt salastatud Burani projekti komandör Igor Volk.
Katsetused jätkusid ja praegu suudab SU-37 lennata juba päris saba ees (150-180°) ja siis tagasi tulla normaallendu, kõrgust peaaegu kaotamata. Milleks sellised manöövrid? Aga seepärast, et õhulahingutes on tihti vaja äärmiselt kiiresti pidurduda ja lähilahingus liginenud vaenlane sabast maha raputada. Igor Volki oskusi prooviti ka nii, et pärast 11 ööpäeva ja 19 tundi kosmoselendu pidi ta maandumisel lendama MIG-25 tüüri taga Baikonurist Ahtubinskisse. Selline katsetus pidi näitama kosmonaudi võimeid pärast pikemat kaaluta olekut Buranil koheselt lennukirežiimis lennata. Loomulikult tuli kosmonaut sellega hiilgavalt toime. Lisaks kõigele tehti katseeksemplariga veel kolmteist erirežiimides lendu. Nüüd räägib Venemaa ametlik ajalugu sellest, et Buran käis oma lennul ilma meeskonnata, automaatrežiimil. Kahjuks seda kinnitas ka Allan Espenberg, 9. juuli 2016. Õhtulehes.
Keda siis uskuda? Kas kosmonaudi enda juttu või Venemaa uusversiooni?
Seni on edukalt lõppenud lennu (milleks loetakse Maa atmosfääri taassisenemist ja edukat maandumist) sooritanud vaid viis kosmoselennukit: X-15, Space Shuttle, Buran, SpaceShipOne ja X-37.
Paraku on kosmonautikas veel palju saladusi.
Aivo Oina