Kui küsida, keda Eesti erakondade peasekretäridest nime ja nägupidi teatakse, saab valdavalt vastuseks, et Keskerakonna Korbi. Teiste erakondade puhul kehitatakse vaid õlgu.
Meie väikeses riigis ei leidu väga palju sisukaid poliitikuid, kellel oma asja ajamise kõrvalt mahti mõelda ka riigile ja rahvale, ning neist poliitikusoolikaga õnnistatuist pole enamus nõus pidama nii tüütut, töörohket ja vähest kuulsusesära tõotavat ametit nagu seda on erakonna peasekretär. Sestap siis satuvadki peasekretärideks valdavalt persoonid, kes tipp-poliitikaga rinda pista ei usalda. Erand on siin Keskerakond, keda juba kolm aastat hoiab valitsuspartei võimalusterohkel kursil Mihhail Korb.
Erakonna esimees Jüri Ratas on tõeline õnneseen, et samal ajal, kui riigiasjad ja kriisimured nõuavad peaministrilt täit pühendumist ning erakonnaga tegelemiseks jääb mahti kasinalt, suudab peasekretär Mihhail tagada arengu ja hoida organisatsiooni värske ning tegusana. Vaatamata suurele koormusele Riigikogus jõuab Korb nii Saarde kui Virusse, Pärnumaale ja Võrru. Tal on aega inimestega rääkida, kahtlusi hajutada, kiita ja lohutada, vajadusel kaasa noogutada, aga kui mõnel pool diskussioon teravaks kisub, siis ka rahumeelselt selgitada, millised on viljaka poliitilise arvamustevahetuse reeglid ja kuidas hinnata vastaspoole taluvusepiir.
Oskus tõsisel ilmel nalja visata ja raskel viivul muiata, annab aimu inimese sisukusest. Korbil on need vähestele jõukohased võimed olemas ja seepärast pole midagi imestada, et just tema ajal on Saaremaal Keskerakond virgunud okasroosikeseunest ja Valgas asunud kohalikku elu tüürima ambitsioonikas ja tegus keskneiu. Igas Eesti maanurgas, kus Keskerakond kohalikku elu suunab, on mängus peasekretäri käsi, olgu siis värskete mõtetega koordinaatori ametissekutsumise kaudu, või tänu sellele, et kohalikel valimistel osati peasekretäri nõuandeid kuulates otsida ja leida kogukonnasiseseid kompromisse.
Korb teab, mida teha, et solvunud pahameele unustaksid ja taas nõustuksid ühist vankrit vedama, oskab näha, kui mõnele erakonna liikmele on tarvis toetust, olgu siis kasvõi hea sõna ja õlalepatsutamise näol. Tark on see, kes oskab end ühtviisi edukalt seada sügisese saagi pärast muretseva maainimese, töökoha kaotust kartva kaevuri või vähese rahastuse üle kurtva loomeinimese nahka. Just peasekretäri vahetu suhtlus tuhandete inimestega Eestimaa eri paigus, on toonud erakonnale lahendusi teadva ja inimestest hooliva maine. Erakonna edu valimistel algab rohujuure tasandilt. Kõrge reiting ei sünni mitte kabinettide vaikuses, vaid selle saavutamiseks tuleb end pidevalt pildis hoida. Räägi inimestega ja sinuga arvestatakse! Et Korb oskab nii rääkida kui ka ära kuulata, kinnitavad muljetavaldavad tulemused tema ajal toimunud kolmedel valimistel.
Jala tahapanijaid jagub igas seltskonnas
Ent ka parima peasekretäri saatus võib mõnikord kujuneda ootamatult karmiks. Kui erakonnas kõik hästi, kirjutatakse see esimehe karisma, juhatuse läbimõeldud tegevuse ja tublide piirkondade teeneks, tasub aga harmooniasse lipsata vale toon, kui leidub piisavalt neid, kes süüdistavalt peasekretärile osutavad. Vana hea rahvakombe kohaselt peab ju patuoina leidma.
Kõigi erakondade tõsisemaks väljakutseks on suurejooneliste valimiskampaaniate kulude katmine. Peasekretäri asi on leida vahendid, tulla ots otsaga kokku. Iga euro on siin oluline, iga annetus teretulnud, aga kui korraga selgub, et ühise asja ajamiseks vastu võetud summa osutub millegipoolest mitte just kõige kasutamiskõlblikumaks, kostavad lisaks meedia parastamisele ka erakonna seest hääled, mis nõuavad peasekretäri karistamist ja patusena lõvide ette heitmist. Enam pole juttugi sellest, et omasid hoitakse ja koos luurele minnes kaitstakse kaaslase seljatagust. Karjerismi ja arulageda püüdlikkuse printsipiaalsusega segiajamine on tänapäeval poliitikas üks peamisi komistuskivisid.
Keskerakond seisab hetkel ühe viimaste aastate olulisema valiku ees – kas anda järele hävituspataljonlaste kombel kõrgeimat karistusmäära nõudvale verejanulisele pressile ning kuulata erakonna seest kostvate kiibitsejate ahastamist, või jääda objektiivseks ja toetada ühe kõigi aegade parima peasekretäri jätkamist, kindlustades sellega stabiilsuse enne järgmisel sügisel saabuvaid kohalikke valimisi, mis Tallinnas kujunevad keerulisteks ja ettearvamatuteks. Kas soovime säilitada riigi pealinnas võimu, või oleme nõus selle pahatahtlike maailmaparandajate nõuandeid kuulates maha mängima, selles on küsimus.
Erakonna tugevus sõltub peasekretärist
Mis eristab Korbi klassist peasekretäri tavapärasest poliitilisest asjatajast? Põgusalt juba peatusin valimistel, mis on iga peasekretäri tegevuse lakmuseks. Korbi vedada olid nii Tallinnas üle noatera ainuvõimu säilitanud kohalikud valimised, Keskerakonna valitsuse juhtparteiks viinud Riigikogu valimised kui ka erakonna ühe markantseima esindaja Yana Toomi Brüsselisse läkitanud eurovalimised. Need poliitilise pilotaaži tipphetked olid Keskerakonnale võidukad tänu suurepärasele meeskonnale, mille peasekretär suutis ühise eesmärgi nimel viljakalt tööle panna.
Korbi peasekretäriaastate suurim saavutus on valitsusvastutuse võtmine, mis tähistas enam kui poolteise aastakümnega reformistagnatsiooni libisenud ajastu lõppu. See oli Eesti võimalus väljuda lõputust peenhäälestusega veiderdamisest ja taastada arengud, mida toetab enamik rahvast. Keeruliste koalitsiooniläbirääkimiste pidamisel oli oluline roll Mihhail Korbil, kes suutis peasekretärina panna partnerid uskuma valitsust moodustava erakonna siiras koostöösoovis ning tahtes arvestada kõigi väljakäidud asjalike ettepanekutega. Töö koalitsiooni loomisel ja Eesti väljatoomisel ebamugavast taandarengust, oli jõukohane vaid sellistele suurtele poliitikutele nagu Ratas, Reps, Karilaid, Kiik, Korb.
Poliitika muutub kunstiks tänu neile, kes julgevad pikema eesmärgi nimel kompromisse leida. Selles on Keskerakonna tegijate tugevus, uue poliitilise kultuuri jõuline erinevus vanast ja hangunud rivaalitsemisest. Korb on seisnud erakonna esimehe kõrval, rajamaks teed värskele käitumis- ja mõtlemiskultuurile ja ainuüksi selle eest on talle kindlustatud väärikas koht Keskerakonna ning Eesti edumeelse poliitika ajaloos.
Kui soovime, et erakond suudaks säilitada viimastel aastatel leitud uue hingamise, et jääksime otsustajateks nii riigis, pealinnas kui ka arvukates Eestimaa kogukondades, tuleb meil toetada Mihhail Korbi, jätkamaks sama tulemuslikult nagu ta on seni suutnud.
3 edukat petmisaastat. Ja seda kõike Venemaaga sõpruslepingut austava Jurka toetuse all. Sest mingi kremli õõnestaja peab ikkagi pildil olema. Kui Miša on kremli mees, siis jurka pole meite mees.