Surrogaatemaduse teema köitis mind juba palju aastaid tagasi pärast filmi „Saar“ vaatamist. Filmi süžee kohaselt klooniti inimesi selleks, et rikastel klientidel oleksid varuks terved organid ja võimalus saada lapsevanemateks. Pärast seda, kui kloonid täitsid oma ülesande, neist vabaneti.
Reaalsus erineb fantaasiast, kuid üks jääb samaks – lapsesaamist surrogaatema abil võivad endale peamiselt lubada hästikindlustatud inimesed. Surrogaatemade rollis on aga reeglina vaesed, sotsiaalselt kaitsetud naised, kes on pandud väljapääsmatusse olukorda.
Eesti massiteabevahendites oli terve rida publikatsioone selle kohta, kuidas see „äri“ on üles ehitatud Ukrainas, kus on lubatud surrogaatemadus kommertslikul alusel. Pärast seda, kui surrogaatemaduse seadust karmistati Indias, Nepaalis ja Tais, on Ukraina ja Venemaa saanud vaat et peamisteks surrogaatemade tarnijaks kogu maailmas.
Emotsioone lisas surrogaatemaduse teemale koroonaepideemia. Pärast piiride sulgemist ei saa välismaised vanemad kätte juba sündinud lapsi ja nad on nagu lastekodulapsed niisuguste laste tootmise kombinaatide töötajate hoole all. Hinnangute kohaselt ei pääse juba mitmed sajad lapsed oma vanemate juurde. On ilmselge, et esmajärjekorras kannatavad selle tõttu lapsed, kes ei saa täisväärtuslikku tähelepanu ja hoolitsust.
Minu jaoks seisneb surrogaatemaduse peamine probleem selles, et Venemaa ja Ukraina naised teevad selle sammu väljapääsmatuse, täieliku rahatuse ja meeleheite tõttu. Ma olen veendunud, et hästi kindlustatud naine ei hakka riskima oma füüsilise ja emotsionaalse tervisega 10 000 euro eest pluss 200 eurot kuus töötasuna. Aga just niisugustest summadest on jutt Ukraina surrogaatemade puhul. Niisiis tuleb vanematel, kes otsustasid saada lapse niiviisi, tasuda 50 000 eurot või rohkem.
Mina pean surrogaatemadust mõistlikuks ainult vabatahtlikkuse alusel. Kui ema, õde, lähedane sõbratar on valmis aitama naisel kauaoodatud last saada. Ja enne kui sellisele teele minna, peab naine endale teadvustama kõiki tema tervisega seonduvaid riske. Raha ei või niisugusel juhul olla peamiseks põhjuseks, miks naine on selliseks otsuseks valmis.
Surrogaatemaduse praktikas on olnud ka päris kurbi lugusid. Näiteks keeldusid vanemad vastu võtmast surrogaatemast sündinud haiget last. Või ei suutnud lapse sünnitanud surrogaatema temast loobuda vaatamata rangele lepingule ja põgenes koos lapsega.
Kas teie peate kommertslikul alusel surrogaatemadust probleemiks?
maailmas ja meil valitseb niigi orjandus, siis miks olla vastu lastega äritsemisele? Miks peavad need erandid olema, kui nad ise hakkavad maailmas aru saama alles mõne aasta pärast? Mis aga puutub emasse, siis temal on ju täielik õigus ise otsustada, aks at müüb ennast või mitte.