Siseminister Kristian Jaani kinnitab, et Riigikogus esimese lugemise läbinud välismaalaste seaduse muutmise seaduse ehk nn viisavaide otsuse kohtukaebeõiguse eelnõu ei muuda Eesti kodakondsus- ja rändepoliitika põhimõtteid. Seaduse muudatuse eesmärk on viia Eesti seadusandlus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega, andes isikutele õiguse negatiivsete viisaotsuste vaidlustamiseks pärast praegust kaheastmelist vaidemenetlust ka kohtus.
Euroopa Komisjon alustas Eesti suhtes rikkumismenetlust 2013. aastal. Eesti leidis, et tegemist ei ole rikkumisega ja viisaotsuseid ei pea saama vaidlustada kohtus, kuni Euroopa Kohus tegi 2017. aasta detsembris vastupidise otsuse. Selle otsusega andis Euroopa Kohus selge tõlgenduse, et viisaeeskiri kohustab liikmesriike võimaldama Schengeni viisa otsuste vaidlustamist kohtus. Seetõttu alustas Eesti vastava eelnõu väljatöötamist 2018. aasta jaanuaris. Euroopa Kohtu ülesanne on tõlgendada Euroopa Liidu õigust, et kõik liikmesriigid korraldaksid selle ühetaolise rakendamise, mis on Euroopa Liidu üks alustaladest.
Praegu on viisaotsuseid võimalik vaidlustada kaks korda. Esimest korda vaatab oma otsuse uuesti üle asutus, kes otsuse tegi – Eesti välisesindus või politsei- ja piirivalveamet – ning teisel korral välisministeerium või siseministeerium. Edaspidi on negatiivse otsuse korral võimalik peale kohustusliku kaheastmelisee vaidemenetlusee läbimist esitada kaebus halduskohtusse, seejärel ringkonnakohtusse ja lõpuks ka riigikohtusse.
Seadusemuudatus puudutab neid välismaalasi, kes esitavad vaide viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse peale ja kelle viisaotsus on kahes vaideetapis jõusse jäetud.
Eesti on viimane Euroopa Liidu liikmesriik, kellel on vastav kohtusse kaebamise võimalus siseriiklikult kehtestamata. Teiste riikide praktikal põhinev statistika näitab, et kohtumenetluse võimaluse sisseviimisel ei järgne „immigratsioonisurve Euroopale ja pikemas perspektiivis meie kohtutele”. Kõikidest liikmesriigi poolt antud viisadest on kohtumenetlusse jõudnud otsuste osakaal olnud üksnes 0,1 % või isegi vähem.
Näiteks Leedu andis 2019. aastal 354 166 viisat ja kohtusse jõudis 57 viisaotsust, Soome andis 875 356 viisat ja kohtusse jõudis 49 viisaotsust. Lätis ei kaevatud 2019. aastal kohtusse ühtegi viisaotsust. Poola, kes sai sarnaselt Eestiga rikkumismenetluse, kehtestas oma siseriikliku õigusega kohtukaebeõiguse 2019. aastal ja kohtusse jõudis 50 viisaotsust. Kui lähtuda eeldusest, et kohtusse pöörduvad üksnes need välismaalased, kes seni esitasid Eestis teise astme vaide, on potentsiaalselt kohtusse pöörduvate välismaalaste arv umbes 10-15 isikut aastas.
Rikkumismenetlus ei too ainult kaasa „mõnesaja tuhande euro suurust rahatrahvi Euroopa Komisjonilt” nagu Tarmo Kruusimäe (Isamaa) väidab, vaid kui komisjonile ei anta rahuldavat vastust, järgneb Euroopa Kohtu menetlus, millega kaasnevad trahvid, kus Eestile võidakse määrata trahv põhisummas minimaalselt 361 000 eurot, millele lisandub trahvimäär, mis on kohtu hinnangul liikmesriigile mõjus, et ta hakkaks Euroopa Liidu õigust õigesti rakendama – see võib olla ka oluliselt suurem kui põhisumma. Lisaks määrab kohuskaristusmakse iga kohtuotsusele järgnenud päeva eest, kuni rikkumine kestab.
Eelnõu väljatöötamisel ei ole püütud julgeoleku aspekti pisendada, nagu arvamuses väidetakse. Vastupidi, julgeoleku aspektiga on eelnõu väljatöötamisel algusest peale arvestatud. Eelnõus on ette nähtud üksnes absoluutne miinimum, mida liikmesriik peab kohtukaebeõiguse rakendamisel tegema.
Nii näeb eelnõu ette, et kohtusse kaebuse esitamine ei anna isikule võimalust, veel vähem õigust, Eestisse tulla või jätkata pärast viisa tühistamist Eestis viibimist. Seda õigust ei saa ka kohus välismaalasele esialgse õiguskaitse raames anda. Sarnaselt viisamenetlusele ei avaldata ka kohtumenetluses välismaalasele negatiivse otsuse tegemise aluseks olnud asjaolusid, vaid neid andmeid näeb ainult kohus.
Nagu eelpool mainitud, on antud muudatuste eesmärk viia Eesti seadusandlus kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Kohus on sellise õiguslikult siduva otsuse teinud ja see on muutunud osaks Euroopa Liidu õigusest. See omakorda tähendab, et Eestil, Euroopa Liidu liikmesriigina, tuleb sarnaselt teistele liikmesriikidele ka vastavat otsust rakendada.