Rekkaro, MSc, PhD, Ühenduse “Koduõigus” esimees
Poliitikutele meeldib ikka oma jutus olla teaduspõhised, sest siis on asi usutav haritud rahva jaoks. Meie aga olema ju haritud rahvas! Juba üle saja aasta. Me suutsime välja kuulutada oma riigi – Eesti Wabariigi 1918.a. ja selle iseseisvuse isegi taastada 1991. aasta 20. augustil. Tähendab – selle maa rahvas on olnud ajalooliselt edukas.
Teaduspõhine käsitlus tavaelus pole aga lihtne ja alati ka mitte meeldiv, eriti poliitikutele, sest siis tuleb rääkida halbadest ja veel halvematest kaasnevatest asjaoludest. Tahaks aga lubada vaid häid ja lihtsaid lahendusi ning pakkuda heaolu kõigile. Kõik võidavad – kui tore see oleks! Isegi kui sa ka tead või aimad midagi kaasnevatest ebameeldivustest, siis tahaks ju neist mitte rääkida valijaile, ja politikaanid nii toimivadki.
Vaid Vello tõelised poliitikud-riigimehed suudavad rääkida rahvaga ausalt ja hoiatada raskuste eest, lubades meie ülevate aadete teokstegemise teele ka „higi ja pisaraid“.
Järgnevalt esitan tagasivaates läbitud aastakümnetele mõningaid ponnistusi meie teadlaste ja poliitikute tegevusest riigi arengutee mõjutamisel.
Teatavasti on rahva heaolu aluseks tark majanduspoliitika, viimane aga laiemas vaates tugineb omandipoliitikale. Meie alustasimegi 1990. ja 1991.a. omandisuhete reformimisega, mis oli igati teaduspõhine lähenemine nõukoguliku elukorralduse muutmiseks, sest olime ju otsustanud minna taas turumajanduslikule teele. Võib vast öelda, et kõik Nõukogude Liidu rahvad rabelesid selle tee otsinguil enda jaoks, ja meil oli siin vaieldamatult juba eelisolukord. Meenutame kas või IME arutelude rahvavalgustuslikku missiooni.
Eesti Vabariigi 75. aastapäeva teaduskonverentsil Tartu Ülikoolis tõdesid teadlased, et riiklike ümberkorraldustega on püütud saavutada enamat kui võimelised ollakse ja on saavutatud märksa vähem, kui tegelikult ollakse võimelised saavutama. (Ülo Tartu) Ka tunnistati, et tegelikud muutused Eesti majanduses viivad ühiskonda eemale meie eesmärgist – heaoluühiskonnast. (Ülo Vanaaseme) Lääne teadlased märkisid samuti meie üleminekuaja kõige silmatorkavama negatiivse tagajärjena elanikkonna drastilist varanduslikku kihistumist. (Uno Seeman) Märgiti, et üleminekut käsumajanduselt turumajandusele on seni käsitletud kahjuks vaid majandussuhete, ja eelkõige omandisuhete muutmisena, kusjuures seda teostatakse peamiselt ebademokraatliku poliitika abil – võimulolijad püüavad tugevdada vaid oma võimu majanduslikku alust riiklikku omandit enda valdusesse haarates, mitte aga ühiskonda tõeliselt ümber kujundades. (Janno Reiljan)
Varasid ei antud kasutajaile
Aastatel 1993–1995 viidi Tallinna Tehnikaülikooli majandusteooria õppetoolis läbi uurimistöö “Sotsiaalselt tasakaalustatud turumajandussüsteemile ülemineku teedest Eestis”. Uuringu kokkuvõttest ning soovitustest selgub, et riigi- ja ühisvara erastamisel on arengu kindlustamiseks oluline, et vara läheks nende kätte, kes kasutavad saadud omandit loovaks tööks, mitte aga omanikutulu arvel parasiteerimiseks.
Uurimuses tõdeti ühtlasi, et omandiõiguse restitutsioonipoliitika eksib meil just selle fundamentaalse tõsiasja vastu, andes-kinkides varad mitte nende kasutajate, vaid poolsajanditaguste ja seega suuresti poolmüütiliste nn 1940. aasta omanike õigusjärgsete laia ringi omandiks.
Seletuskirjas omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõule kirjutasid juristid Paul Varul ja Mihkel Oviir, et “taastatud riigis saame rääkida üksnes omanike õiguste taastamisest neile kuulunud varale, mitte selle uuesti tekkimisest”. Seega õigustatud subjektidel saaks tekkida vaid nii kohustused kui ka õigused 1940.a. õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, kuid mitte ainult õigus praegusele, s.o 1990. aastate varale. Ühiskondlikus tähenduses on tegemist riisumisega.
Ohvrid on tänased maksumaksjad
1998. aasta juunikuu lõpupäevil toimus Tartus ja Värskas VI teadus- ja koolitus-konverents “Eesti Vabariigi integreerumine Euroopa Liiduga – majanduspoliitika eesmärgid ja abinõud”. Konverentsil käsitleti ka meie omandireformipoliitikat ja märgiti muuhulgas: “Mõistetav on 1940. a vara omanike õiguste ennistamine neile siis kuulunud varale, kuid arusaamatuks jääb, mis alusel antakse neile formaaljuriidilistele omanikele ja nende pärijate nüüd laiendatud ringi nn õiguslikele subjektidele üle praegu reaalselt eksisteerivat 1990. aastate vara, arvestamata toonase vara majanduslikku kuuluvust (võlad, pantimine), samuti järgneva 50 aasta siinse elanikkonna majandustegevust ning hoopiski mitte arvestades nende varade praeguste seaduslike valdajate, kasutajate ja ka omanike õiguslikku tahet!“ Kokkuvõtvalt tõdetakse: kahe inimpõlvetagune varade nn tagastamine on Eestis spetsiifiline ettevõtlusvorm; see on üks osa suurest ärist riigivara paremate osadega, kus 1940. a formaaljuriidilisi isikuid vajatakse omanikena kui kulisse, millega avalikkuse silme eest varjatakse olemasoleva vara kõrvaldamist/ärastamist.
Nagu iga riisumise puhul, on ka siin vahetud ohvrid — maakasutajad ja nn tagastatud majade elanikud. Viimased ei saanud kasutada oma tööaastate EVP-sid kasutatava korteri erastamiseks ja jäid selles üldises korteriäris ilma 10 miljardist kroonist, tõdes majandusminister Jaak Leimann, esinedes 17. septembril 1997.a. Riigikogu ees.
Kelle huvides aetakse Eestis majanduspoliitikat?
See äriprojekt tuleb suures osas aga kinni maksta kõigil Eesti maksumaksjail. Pelgalt saajateks osutuvad enamasti vaid ulgumaalased, kes pole Eestimaal viimasel poolsajandil tööd teinud ega maksa ka siin makse. Ja loomulikult on saagisaajateks nende varade kohalikud esmased uusomanikud ja vahendajad ning korrumpeerunud poliitikud, kes ostavad sel kombel poliitilist ja majanduslikku toetust endale.
Eesti teadlaste kongressil 1996. aasta augustis lõpetasin oma ettekande teemal “Sotsiaalse turumajanduse mudeli rakendamisest Eestis” küsimuse vormis: võib-olla tuleks meil ikkagi tõsisemalt analüüsida teiste rahvaste kogemusi ja leida tõene vastus küsimusele, mille üks ajakirjanik püstitas nii teravalt – kui me peame eesmärgiks eestlaste omariiklust, siis kas on möödunud aastail meie majandust suunanud diletandid või diversandid, s.o kelle huvides on olnud see majanduspoliitika, mida taasiseseisvunud Eestis on aetud?
Baltisaksa ümberasujate mahajäetud varade skandaalse nn tagastamisega langeb vastusest valikuvajadus vast ära, sest on mõlemat – nii diletantlust kui diversantlust, nii asjatundmatust ehk lihtsalt rumalust, mis päädib äraandlikkusega ehk oma riigi suhtes reeturlusena. Mitte asjata on omandireformi ja sundüürnike temaatikat käsitleva raamatusarja 2016.a. ilmunud teose „Kodu ja õigusriik“ motoks George Bernard Show mõte: „Võim ei riku inimest. Aga kui lollid pääsevad võimule, rikuvad nad võimu.“
(järgneb)