Toivo Tootsen, Keskerakonna liige aastast 1992
Kui olla piisavalt vana nagu mina, on vahel hea tagasi vaadata – et kuidas on olnud. Ja mõnigi olnud olukord tundub olevat vägagi sarnane olemasolevaga. Mitte, et ajalugu korduks, aga mingi paralleel nagu tekib.
2003. aasta Riigikogu valimised olid Keskerakonnale erakordsel edukad – saime 28 mandaati! Olime enne valimisi olnud koalitsioonis Reformierakonnaga, valitsusjuht oli Siim Kallas. Tundus loogiline, et jätkame. Aga just enne uue koalitsiooni moodustamist käis pauk – telekaamerate ees pandi käed raudu Tallinna abilinnapeal, keskerakondlasel Vladimir Panovil. Meedia huugas, prokuratuur võidutses: tohutu töövõit, saime kätte korruptandi! Lisan siia kohe juurde: viis aastat väldanud protsessi järel tunnistati Panov täielikult õigeks ja esitatud süüdistused alusetuks. Aga kes seda siis teadis! Reformierakond keeldus nüüd Keskerakonna kui korrumpeerunud seltskonnaga koalitsiooni tegemast, heitis ühte Res Publica ja Eestimaa Rahvaliiduga. Peaministriks sai Parts.
Kaunis nukker oli 6. märtsi 2003. aasta Keskfraktsiooni esimese uue koosseisu koosolek. Edgar andis ülevaate asjade seisust. Et me saime valimistel küll kõige rohkem hääli, olime valimised võitnud, aga samas oli selge, et valitsusse me ei pääse. Kindlasti olid mitmed endised ministrid löödud, et Edgaril ei õnnestunud meie head valimissaavutust võiduks pöörata. Tuli hõõgus tuha all, lahvatas aga hilissuvel, ajendiks Euroopa Liiduga ühinemine. Keskerakond ei võtnud selget seisukohta, et toetab ühinemist, vaid jättis otsustamise liikmete südametunnistuse asjaks.
Siseopositsioonile andis see põhjuse senisest agaramalt tegutsema asuda. Püüti saada oma kontrolli alla piirkondi, nõuti, et ajalehe Kesknädal toimetuses oleks enamik nende esindajaid, ja opositsonäärid hakkasid avalikult Savisaart süüdistama diktaatorluses. Nad deklareerisid, et nõuda kõigi parteiliikmete ühesugust allumist partei juhtkonna otsustele tähendab partei liikmete pärisorjastamist. Ütlesid, et kõikidele partei otsustele alistumise nõudmine on formaal-bürokraatlik suhtumine. Erakonda oli tekkinud sotsliberaalide rühm.
Suurem kokkupõrge oli 2004. aasta 24. märtsil, kui valiti fraktsiooni juhatust. Esimeheks valiti Vilja Savisaar, aseesimeesteks Ain Seppik ja Mihhail Stalnuhhin. Nii soovis fraktsiooni enamus. Eks see oli paras löök sotsliberaalidele, nii et nad otsustasid fraktsioonist lahkuda. Muidugi üsna kärarikkalt. Kõik see lõppes sellega, et Peeter Kreitzberg, Harri Õunapuu, Sven Mikser, Jaanus Marrandi, Robert Lepikson, Liina Tõnisson, Olev Laanjärv ja Mark Soosaar istusid Riigikogus akna alla. Aknapoolses pingireas istuvad Riigikogus fraktsioonidesse mitte kuuluvad saadikud, ja mitte kunagi varem ei ole vist seal koguni kaheksa liiget korraga istunud. Oma fraktsiooni nad moodustada ei saanud, küll aga lõid Riigikogu ühenduse Sotsiaalliberaalid. Enne 2005. aasta kohalikke valimisi asutasid nad oma mittetulundusühingu Eesti Sotsiaalliberaalid, aga valimistel neil edu ei olnud.
Lahkunute kohad ei jäänud aga tühjaks: erakonnaga liitus näiteks Enn Eesmaa, Kadri Must sai uueks peasekretäriks, Vilja Savisaar fraktsiooni esimeheks, esile hakkasid tõusma Jüri Ratas, Mailis Reps, Lauri Laasi, Marika Tuus, Heimar Lenk ja teisedki hilisemad tublid tegijad. Ja erakond sai varsti ka jälle valitsusse: 2005. aastal lõi Reformierakond Res Publica valitsusest välja ja võttis asemele Keskerakonna. Erakonnast lahkunud aga jäid kõigest ilma. Hiljem suutis ainult Sven Mikser neist poliitikas vee peale jääda.
Vaat selline asi tuli meelde, kui vaatasin nüüd Riigikogus akna all istuvat kolme kunagist erakonnakaaslast.