Toivo Tootsen, Keskerakonna liige aastast 1992
Kui olla piisavalt vana nagu mina, on vahel hea tagasi vaadata – et kuidas on olnud. Ja mõnigi olnud olukord tundub olevat vägagi sarnane olemasolevaga. Mitte, et ajalugu korduks, aga mingi paralleel nagu tekib.
2003. aasta Riigikogu valimised olid Keskerakonnale erakordsel edukad – saime 28 mandaati! Olime enne valimisi olnud koalitsioonis Reformierakonnaga, valitsusjuht oli Siim Kallas. Tundus loogiline, et jätkame. Aga just enne uue koalitsiooni moodustamist käis pauk – telekaamerate ees pandi käed raudu Tallinna abilinnapeal, keskerakondlasel Vladimir Panovil. Meedia huugas, prokuratuur võidutses: tohutu töövõit, saime kätte korruptandi! Lisan siia kohe juurde: viis aastat väldanud protsessi järel tunnistati Panov täielikult õigeks ja esitatud süüdistused alusetuks. Aga kes seda siis teadis! Reformierakond keeldus nüüd Keskerakonna kui korrumpeerunud seltskonnaga koalitsiooni tegemast, heitis ühte Res Publica ja Eestimaa Rahvaliiduga. Peaministriks sai Parts.
Kaunis nukker oli 6. märtsi 2003. aasta Keskfraktsiooni esimese uue koosseisu koosolek. Edgar andis ülevaate asjade seisust. Et me saime valimistel küll kõige rohkem hääli, olime valimised võitnud, aga samas oli selge, et valitsusse me ei pääse. Kindlasti olid mitmed endised ministrid löödud, et Edgaril ei õnnestunud meie head valimissaavutust võiduks pöörata. Tuli hõõgus tuha all, lahvatas aga hilissuvel, ajendiks Euroopa Liiduga ühinemine. Keskerakond ei võtnud selget seisukohta, et toetab ühinemist, vaid jättis otsustamise liikmete südametunnistuse asjaks.
Siseopositsioonile andis see põhjuse senisest agaramalt tegutsema asuda. Püüti saada oma kontrolli alla piirkondi, nõuti, et ajalehe Kesknädal toimetuses oleks enamik nende esindajaid, ja opositsonäärid hakkasid avalikult Savisaart süüdistama diktaatorluses. Nad deklareerisid, et nõuda kõigi parteiliikmete ühesugust allumist partei juhtkonna otsustele tähendab partei liikmete pärisorjastamist. Ütlesid, et kõikidele partei otsustele alistumise nõudmine on formaal-bürokraatlik suhtumine. Erakonda oli tekkinud sotsliberaalide rühm.
Suurem kokkupõrge oli 2004. aasta 24. märtsil, kui valiti fraktsiooni juhatust. Esimeheks valiti Vilja Savisaar, aseesimeesteks Ain Seppik ja Mihhail Stalnuhhin. Nii soovis fraktsiooni enamus. Eks see oli paras löök sotsliberaalidele, nii et nad otsustasid fraktsioonist lahkuda. Muidugi üsna kärarikkalt. Kõik see lõppes sellega, et Peeter Kreitzberg, Harri Õunapuu, Sven Mikser, Jaanus Marrandi, Robert Lepikson, Liina Tõnisson, Olev Laanjärv ja Mark Soosaar istusid Riigikogus akna alla. Aknapoolses pingireas istuvad Riigikogus fraktsioonidesse mitte kuuluvad saadikud, ja mitte kunagi varem ei ole vist seal koguni kaheksa liiget korraga istunud. Oma fraktsiooni nad moodustada ei saanud, küll aga lõid Riigikogu ühenduse Sotsiaalliberaalid. Enne 2005. aasta kohalikke valimisi asutasid nad oma mittetulundusühingu Eesti Sotsiaalliberaalid, aga valimistel neil edu ei olnud.
Lahkunute kohad ei jäänud aga tühjaks: erakonnaga liitus näiteks Enn Eesmaa, Kadri Must sai uueks peasekretäriks, Vilja Savisaar fraktsiooni esimeheks, esile hakkasid tõusma Jüri Ratas, Mailis Reps, Lauri Laasi, Marika Tuus, Heimar Lenk ja teisedki hilisemad tublid tegijad. Ja erakond sai varsti ka jälle valitsusse: 2005. aastal lõi Reformierakond Res Publica valitsusest välja ja võttis asemele Keskerakonna. Erakonnast lahkunud aga jäid kõigest ilma. Hiljem suutis ainult Sven Mikser neist poliitikas vee peale jääda.
Vaat selline asi tuli meelde, kui vaatasin nüüd Riigikogus akna all istuvat kolme kunagist erakonnakaaslast.
Keskerakond on alati olnud ja on ka praegu Eestimaa parim erakond. Eriti meeldis mulle see erakond kui esimees oli meie parimast parim poliitik, meie aja suurkuju Edgar Savisaar aga siis polnud teist sellist erakonda millega ühineda. Need poliitikud kes on oma äraminekuga reetnud Keskerakonna on alatud.eriti vastik oli Savisaare eksnaise astumine Reformierakonda ja sakerdades Krossiga laimata eksmeest ja rääkida temast sigadusi aga tänu sellele pääses ta Riigikokku ja kord andis isegiKross oma koha seal talle.Mul on meeles kuidas Reformierakonna tagatoas mõeldi välja valesüüdistuso keskerakondlastele kes nende meelest olid teel ees võimule. Moodi läksid korruptsioonisüüdistused vist oli neid kergem välja mõelda.Reavoolumeedia oli Reformierakonna hääletoru. kunagi kirjutasid mõned Postimehe ajakirjanikud et neile öeldakse ette millest kirjutada ja keda laimata Seekord tulo laimata Savisaart. Jube.
Ilusasti kirjutad, veel ilusamini räägid! Head meenutamist, mis ei tule kunagi enam tagasi.
Tallinnas on tehtud palju head tänu keskerakondlikule valitsusele.Kahju ainult et ei ole enam Tallinna TV-d kus võis kuulata parimaid ajakirjanikke ja pole saadet Meedia Keskpunkt kust saime teada mis tegelikult toimub Kui tuletada meelde meie valitsusi siis Laari valitsemisaeg oli rahva jaoks üks raskemaid. tekkisid kodutud ja prügikastiinimesed. hinnad tõusid kõrgele eriti korterihinnad. põllumajandusest ei hoolitud, pensione ega palku ei tõstetud jne. President Meri oli Laari vastu kena. Siis sai peaministriks kaheks aastaks Siim Kallas ja kutsus valitsusse Edgar Savusaare kes tõstis pensioni 30 protsenti , elu läks paremaks ka muudes valdkondades. Omade laimu tõttu pidi Kallas lahkuma ja peaministriks sai Ansip kes lubas meid viia viie parema riigi hulka elatustaseme poolest aga viis hoopis viie viletsama hulka.Ühtegi positiivset asja ei tule meelde tema valitsemise ajal. Ega praegu pole parem valitsus.
Mul on meeles et Ilves oli peamiselt Reformierakonna president. Mul on meeles kuidas korraldati Rüütli lastelastele orgia et Rüütlit tagasu ei valitaks. Võib öelda et ta oli kommunist aga neid oli teisigi. laar oli siis niir ja oli komsomoöitegelane, Ansip töötas nõuka ajal vaid kommunistlikel ametitel kne. Rüütel oli minu reada EPA rektor ja ta viidi üle partei sekretäriks aga ta tegi kõik mis võimalik meie rahva heaks ja ta kuulutas välja Eesti Vabariigi riskides eluga. Tänu Rüütlile, Savisaarele ja tolleaegsele venemaa presidengile saime vabaduse mida me nii väga soovisime.nemad olid peategekased aga oli ka teisi. Aga kas me sellist Eestit tahtsime on iseküsimus.Me oleme jälle liidus, meil pole oma raha meid juhivad inimesed kes ei hooli meie rahva heaolust.
aga tuletame meelde meie lähiminevikku. President Kaljulaid läks arvatavastu sotside hulka kui mind mälu ei peta nõidates oma eelistusi ehkki sotsid on saanud vähe hääli. Sinna läks ka tema poolvend lahkudes Keskerakonnast ja nüüd on nad jõudnud Riigikokku ja tahavad või mitte tuleb alluda Reformierakonnale.
keda ajalugu õpetab, keda mitte, sõltub intelligentsusest; Jürkat näiteks ei õpeta; oli Panovi kaasus või mitte, tema kukub ikka p…seli, kui selgub, et Kesk polnudki PortoFranco skandaalis süüdi (olen jahmunud, organid ise ütlesid, et pole kahtlust, süüdi, ikka süüdi); ja nihuke oli veel erakonna juht!?, kes kipub isegi nüüd teisi õpetama, mida neil teha või kuidas olla