Keerulised tingimused

Andrei Kante, Tallinna abilinnapea

„Lõpuks ometi on kõigil Eesti lastel juurdepääs kvaliteetsele haridusele!“ Sellist pealkirja tahaksin 1. septembril 2024 näha kõigis meie riigi väljaannetes. Kahjuks on juba praegu selge: niisugune materjal oleks kirjutatud ulmežanris.

Kümnete ekspertide intensiivse töö tulemus, kes analüüsisid olukorda, millesse pealinna koolid ja lasteaiad haridusreformi tingimustega seoses sattusid, viitab aga sellele, et ulme on paljude poliitikute lemmikžanr. Nüüd, mil poliitiline debatt on lõppenud, on tegutsema asunud spetsialistid, lahendamaks tehnilisi ehk teisisõnu elulisi küsimusi. Spetsialistide ülesanne ei ole ilukõne kõrgeima pilotaaži demonstreerimine teledebattides või parlamendiaruteludes, vaid seaduse elluviimise tagamine. Aga mitte linnukese jaoks, mis oleks niisama ilus kui poliitikute argumendid, vaid selleks, et meie riigis oleks tõesti igal lapsel juurdepääs kvaliteetsele haridusele, kuna just see argument oli reformi aluseks.

Teen ettepaneku eemalduda valjult ja monotoonselt skandeerivate poliitikute koorist, kes väidavad, et Tallinn loobib kaikaid haridusreformi kodaratesse, ja kujutleda end lasteaia või kooli direktorina, õpetajana, lapsevanemana, õpilasena – valige ise, küsimusi aruteluks jätkub kõigile.

Keerulised tingimused

Oktoobri alguses võeti linnavalitsuse istungil vastu programm õpetajate ja õpilaste toetamiseks hariduse üleminekul eesti õppekeelele. See oli koostatud nii, et mitte dubleerida valitsuse algatusi, ja vaatles Tallinna haridussüsteemi valupunkte. Rõhutan, et tegevuskava on koostatud, toetamaks õpetajaid ja õpilasi nii eestikeelsele õppele üleminevates kui ka eesti õppekeelega koolides.

Reformiga kavandatav üleminek eestikeelsele õppele toimub äärmiselt keerulistes tingimustes. Ühest küljest on õpetajatest tõsine puudus. Järgmise aasta alguseks süveneb see probleem veelgi, näiteks on pealinna lasteaedades puudu ligikaudu 300 õpetajat. Teisalt napib ka reformi jaoks eraldatud ressursse. Õpetajate arv, kes on koolitatud töötama integreeritult õppeainete ja keele üheaegse õpetamise metoodikaga, on äärmiselt väike.

Selles valguses muutub koolide määramine üksnes elukoha geograafilise läheduse põhimõttel tõsiseks väljakutseks. Niisugune lähenemine võib viia olukorrani, kus eesti õppekeelega kooli esimesse klassi astub märkimisväärne hulk lapsi, kelle kodune keel on muu keel. Võib vaid oletada, kuidas ja milliste tulemustega kõikide õppeprotsessis osalejate jaoks õppetöö sellistes klassides toimub. Me näeme vajadust toetada täies mahus Eesti koolide õpetajaid, kes vajavad ümberõpet ja spetsiaalsete õpetamismetoodikate omandamist.

Oma programmi läbi mõeldes lähtusime sellest, et algul saame toetada eesti õppekeelega koolide normaalset toimimist, aidates maksimaalselt koole, mis alles lähevad üle eesti õppekeelele. Säilitades nendes koolides adekvaatse haridustaseme, suudame minimeerida riski, et õppeaasta alguses saavad õpetajad ootamatult teada, et kolmandik või isegi pooled nende klasside õpilastest ei ole valmis õppima eesti keeles.

Kuna eestikeelsele õppele üleminek toimub olemasolevate õpetajaressursside baasil, on meie esmane ülesanne pakkuda maksimaalset tuge õpetajatele, kes saavad kiiresti tõsta oma eesti keele taseme C1-le. Tallinn on ka varem abistanud keeleõppe korraldamisel, kuid nüüd suunatakse sellesse veelgi rohkem ressursse. Õpetajatele korraldatakse keelekursusi ning avatud on individuaaltundide võimalus läbi elektrooniliste rakenduste. Vahest kõige mastaapsem toetusmeede on oktoobris algav keelealase liikuvuse projekt. See seisneb õpetajate vahetuses: vene õppekeelega koolide ja lasteaedade õpetajad saavad erialast keeleoskust arendada eestikeelses koolis või lasteaias. Eestikeelsete lasteaedade õpetajad saavad vahetuse korras omakorda töötada venekeelsete lasteaedade koolieelsetes rühmades.

Järgmine ülesanne, mis vajab lahendamist lühikese aja jooksul, on õpetajate kvalifikatsiooni tõstmine ja neile integreeritud õpetamismetoodikate õpetamine, millest oli juttu eespool. Selleks korraldab Tallinn koos ülikoolide ja Tallinna Õpetajate Majaga ainedidaktika kursusi. Lisaks korraldatakse õpetajatele koostöös Tartu ülikooliga integreeritud aine- ja keeleõppemetoodikate koolitusi ning mitmekultuurilises hariduskeskkonnas õppimise ja õpetamise kursusi. Erilist tähelepanu pööratakse eesti õppekeelega koolide õpetajatele. Eraldi tasub mainida ka probleemi, et puuduvad metoodikad, mille abil oleks võimalik koolitada spetsialiste, kes on võimelised õpetama hariduslike erivajadustega lapsi keeles, mis pole nende emakeel.

Spetsialistist õpetajaks

Tulles tagasi õpetajate puuduse teema juurde: Tallinn teeb märkimisväärseid jõupingutusi uute õpetajate toomiseks lasteaedadesse ja koolidesse. Just sellel eesmärgil käivitatakse projekt „Spetsialistist õpetajaks“. Siiski tuleb märkida, et olukord õpetajate puudusega toob kaasa ebapiisava kvalifikatsiooniga õpetajate sissevoolu haridussüsteemi.

Tuleb tunnistada, et kunagi koolides toiminud mentorlussüsteem ei tule spetsialistide koolitamise ülesandega toime. Koolid ja lasteaiad vajavad metoodikuid, kes saaksid juhendada uusi õpetajaid. Metoodikutele aga valitsuse rahastust ette nähtud ei ole. Selles artiklis puudutasin haridussüsteemi probleemidest vaid mõnda kõige valusamat. Pealinna õpetajate, õpilaste ja nende vanemate ees seisvate probleemide täielikumaks mõistmiseks tasub end kurssi viia Tallinnas välja töötatud toetusmeetmete programmi täisversiooniga.

Lõpetuseks tahan puudutada veel üht, võib-olla kõige keerulisemat teemat. Me võime lõputult suurendada õpetajaerialade vastuvõttu, aga kui õpetajate palgad oluliselt ei tõuse, kui nende töökoormust ei vähendata, kui emotsionaalse seisundi ja vaimse tervise küsimused jäävad lahendamata, siis ei suuda meie Eesti haridussüsteem, mida tunnustatakse seni kui ühte tõhusamat maailmas, oma senist positsiooni säilitada ja langeb isegi Euroopa keskmisest madalamale tasemele. Ja tõenäoliselt jääbki selle kujutletava artikli pealkiri pelgalt ulmeks.