Meie oma “karvane Jeesus”

Andrei Korobeinik, Riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees

Eesti majandus on olnud languses juba üle kahe aasta ja selle kurva näitemängu taustamuusikaks on Reformierakonna lubadused teha Eesti riigieelarve korda. Kahjuks ei piirdu asi sõnadega, Kaja Kallas on oma majandusvisiooni elluviimisel jõudnud tegudeni. Kahe ja poole aastaga ei ole kaks Reformierakonna poolt juhitud valitsust astunud ühtegi sammu Eesti majanduse elavdamiseks, peamistest vigadest võib esile tuua kolm.

Esiteks, Eesti majanduslangus sai alguse Kaja Kallase otsusest jätta energiakriisis kannatanud ettevõtted riigitoetuseta. Peaministril oli kindel usk, et turg paneb asjad ise paika, ja nii ka läks. Teised Euroopa Liidu riigid otsustasid toetada oma ettevõtteid, mis tähendas, et eestlaste konkurentsivõime välisturgudel langes järsult. Eksporditurud kaotati välismaa konkurentidele, millele järgnesid tehaste sulgemised ja peakontorite kolimine Eestist välja. See omakorda andis riigieelarvele tugeva hoobi.

Raha peab võtma sealt, kus raha on

Teiseks, majanduslanguse süvenemist soosis asjaolu, et eelarvepuudujäägi katmiseks hakkas Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide valitsus otsima raha just kõige vaesemate inimeste taskutest. Enamik maksumuudatusi, nii juba toimunud kui ka tulevased, mõjutavad kõige valusamalt just madalama sissetulekuga inimesi. Käibemaksu tõus mõjutab neid, kes kulutavad toidule suurema osa oma sissetulekust.

Automaks koormab suuri peresid ja maapiirkondades elavaid inimesi. Tulumaksu võtmine pensionidelt, lastetoetuste kärpimine – see nimekiri on pikk. Järgmisel aastal rikastele antav maksusoodustus, mis võtab pool miljardit eurot vaesematelt ja annab selle rikkamatele, näiteks riigikogu liikmetele, süvendab ebavõrdsust veelgi.

Eesti valitsus tegeleb majanduskriisi ajal ühiskonna ebavõrdsuse suurendamisega – just siis, kui nõrgemad ühiskonna liikmed vajavad riigi abikätt kõige rohkem. See on küüniline, aga lisaks ka kontraproduktiivne ja hoopis suurendab eelarve puudujääki, mida tõestavad ka Eesti majandusenäitajad.

Kui riik võtab inimese käest viimast, siis see võib selle inimese majanduslikule olukorrale surmahoop olla. Reformierakonna praeguse poliitika suurendab toimetulekutoetuse saajate arvu, mis on riigi jaoks lisakulu. Ja peamine lisakulu pole need hädised 200 eurot toetust kuus, millega peab see inimene hakkama saama, vaid see, et tagasi tööjõuturule on selliseid inimesi tuua väga raske.

Ja loomulikult peab meeles pidama, et vaestel lihtsalt pole raha, mida võtta. Näiteks pensionäride koorimisega (ca 325 tuhat inimest, iga neljas Eesti elanik) loodab valitsus saada 25 miljonit eurot, samal ajal kui Reformierakonna «tulumaksureformi» asendamine astmelise tulumaksuga oleks riigieelarvesse toonud 700 miljonit eurot. Ja küsimus pole selles, et see on palju suurem summa – seda panust oleksid andnud rikkamad inimesed, kellel on raha ja kes kohe kindlasti ei lähe astmelise tulumaksu tõttu toimetulekutoetust endale taotlema.

OECD riikides elab 13 protsenti üle 65-aastastest inimestest suhtelises vaesuses. Eestis on see number aga oma kolm korda suurem ja valitsus võtab pensionäridelt veel raha, et jagada näiteks riigikogu liikmetele, kelle palk «maksuküüru kaotamisega» kasvab ca 500 eurot aastas.

Või teine näide – pankade ülikasumite solidaarsuse maks, mis oleks riigieelarvesse toonud pool miljardit. Selle sammu on juba astunud Leedu ja pole kuulda olnud, et pangad seepeale ummisjalu oleksid riigist põgenenud. Vastupidi, Leedu SKT ühe elaniku kohta on praegu juba suurem, kui Eestil ning ökonomistid prognoosivad neile 1,8-protsendist majandustõusu erinevalt Eestist, kus selleks aastaks ennustatakse taas langust.

Las Google ja Facebook paisuvad

Või – kui väiksematest summadest rääkida – 10 miljonit digimaksu pealt, mis paneb suuri internetifirmasid maksma Eestis müüdud reklaami ja muude teenuste pealt maksu. Seda on teinud näiteks Prantsusmaa, Eesti aga otsustas tõsta hoopis meie hotellide käibemaksu ning jätta Google ja Facebook rahule.

Sama probleem on riiklike investeeringute ärajätmine. Just kriisi ajal peab riik panustama majanduskasvule, tellima erasektori käest töid, mida saab siis soodsamalt kätte ja mis aitavad luua uusi vajalikke töökohti. Selle asemel otsustas Reformierakond olulistest investeeringutest loobuda. Kui Keskerakonna valitsus plaanis lõpetada neljarealise Via Baltica ehitamise Eesti piirini 2030. aastaks, siis Reformierakonna kindel lubadus on see, et seda ei juhtu ka 2050. aastaks. Loobutud on Haapsalu raudteest ja Tallinna haigla ehitusest – just siis, kui seda oleks kõige mõistlikum teha. Sedasi paraku raha säästa ei saa – vastupidi, see vaid surub majanduskasvu alla.

Kolmandaks, Reformierakonna valitsemise ajal on Eesti riigi tõhusus kiiresti langenud. Ametnike arv on kasvanud, kuid see ei ole toonud kaasa riigiteenuste kvaliteedi tõusu. Viimase poolteise aasta jooksul on tehisintellekti revolutsioon võimaldanud erasektoril säästa miljoneid töökohti, kuid Eesti riik palkab endiselt ametnikke juurde. Personaalse riigi kontseptsioon, mida lubas valitsuspartner Eesti 200, võiks potentsiaalselt säästa miljoneid eurosid ametnike palgafondist, parandada haridustulemusi ja tõhustada meditsiiniteenuseid, kuid konkreetseid samme selle elluviimiseks pole veel astutud.

Personaalne riik pole mingi müüt või mugav riigihangete pakett, mida saab sõpradele sokutada. See on päris asi. Meditsiinis saaks vastuvõtule kutsuda just riskigrupis olevaid inimesi, pikendades nende eluiga, vähendades sellega haiglate süsteemi koormust ja säästes sadu miljoneid ravikuludest. Koolihariduses saab tehisintellekti abil aidata neid, kes väga hästi hakkama ei saa.

Õpetaja ei suuda alati tuvastada, mis täpsemalt valmistab õppurile raskusi, tehisintellektil on aga aega ja kannatust, et probleemi põhjuseni jõuda. Ametnike rutiinist võib tehisintellekt võtta lõviosa enda peale – seda näitab ilmekalt erasektor, kus sellised rutiiniga tegelevad töökohad vähenevad hirmuäratava kiirusega. Aga midagi sellist Eestis ei ole ega lähiajal tule.

Tulemuseks karvane Jeesus

Isegi Reformierakond saab probleemist aru ja pakub nüüd vähendada iga ministeeriumi valitsemisala eelarvet 7 protsendi võrra. Kuid on väga lihtne ennustada, millega see kärpeplaan lõpeb. Raha kaotavad õpetajad, päästjad, politseinikud ja arstid, aga ametnike armee jätkab oma võidukäiku. Kaootilise Exceli-poliitika asemel peab tõepoolest sisse vaatama protsessidesse, et aru saada, kuidas kuulus Eesti e-riik jäi uues tehnoloogiarevolutsioonis pealtvaataja rolli.

Meil pole veel hilja progressirongi peale hüpata, kuid see ei käi enam nii, et mitu aastat kirjutatakse pikka plaani. Kui praegu tundub, et tehisintellekt on mingi nišivärk, nagu internet 90ndate esimeses pooles, siis juba viie aasta pärast annab ta kümneid protsente riikide SKPdele juurde. Nende riikide SKPdele, mis jõuavad tehnoloogiarevolutsiooni rongile esimestena.

Kui vaadata Reformierakonna valitsuse majanduspoliitikale otsa, ei paista kusagilt lootusekiirt. Valitsus ei tegutse ilmselt pahatahtlikult, meenub pigem aastatetagune juhtum, kui üks Hispaanias elav eakas naisterahvas nõustus aitama oma kodulinna kirikut ühe ikooni restaureerimisel. Sellest tuli ka internetimeem fluffy Jesus (karvane Jeesus) – Jeesuse portreest sai üks pruun karvane kera. Naine põhjendas olukorda sellega, et ta tahtis küll head, aga ta ei osanud.

Kui sa tahad head, kuid ei oska, siis mida varem sa oma tegevuse lõpetad, seda vähem kahju jõuad tekitada. Iga aastaga, kui Reformierakond viib ellu väiksemate partnerite abiga enda majanduspoliitikat, läheb Eesti inimeste elu kehvemaks ja Eesti liigub kindlalt Euroopa vaesemate riikide seltskonda.