Lauri Laats, Keskerakonna aseesimees, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees
Üks peatükk Eesti poliitika ajaloos lõppes koos Arnold Rüütli pika eluteega. Arvukad järelehüüded kõnelevad Rüütli tarkusest ja tasakaalukusest, oskusest olla ühendaja ja rahustaja ka kõige keerulisemates olukordades. Keerukad aastad Euroopas ja maailmas viivad sealjuures paratamatult mõtteni – millal saab Eesti järgmise arnoldrüütelliku poliitiku, tasakaalustaja ja ühendaja…
Vastuolusid oli omajagu
Kogenud poliitikajälgijad pole kindlasti unustanud, et taasiseseisvunud Eesti poliitikas ei olnud Arnold Rüütli tee sugugi sedavõrd sillutatud, nagu nüüd järelehüüetest võiks välja lugeda. Olid loomulikult teistsugused ajad – Rüütel kuulus nende poliitikute hulka, kes lõid läbi ENSV kõrgetel riiklikel ametikohtadel ning keda saatis rahva toetus ka poliitikuna taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.
Tema nimele jääb häältesaak, mida tõenäoliselt kunagi keegi Eestis ületada ei suuda: nimelt kogus Rüütel 1992. aastal presidendivalimiste rahvahääletuse tulemusel 195 743 häält ehk tema selja taha asusid 41,8% toona hääletanutest. Et toonane kord nägi ette valituks osutumiseks ette üle poole osavõtnud valijate häälte kogumise, siis toimus ka riigikogu voor, kus teatavasti võitis Lennart Meri.
Rüütli populaarsus jäi aga püsima, sest 1995. aasta riigikogu valimistel vedas ta Eestis enim hääli saanud kandidaadina (17 189 häält) võidule valimisliidu Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kogudes sealjuures Võru-, Valga- ja Põlvamaa valimisringkonnas isiklikult 30% kõigist häälest. Valimiste tulemusel sai peaministriks Tiit Vähi, Rüütel ise valiti riigikogu aseesimeheks.
1996. aastal ebaõnnestus järgmine katse presidendiks saada, kui Lennart Meriga konkureerides jõuti riigikogu kolme vooru järel valimiskogusse, kus Rüütel kogus 126, Meri aga 196 häält. Suurt rolli mängis selles asjaolu, et Tiit Vähi otsustas valimisliidu viia Lennart Meri selja taha, KMÜ ise juhtis valitsust erinevate koalitsioonipartneritega 1999. aasta parlamendivalimisteni.
2001. aasta presidendivalimistel riigikogu voorus Rüütlit kandidaadina üles ei seatud, küll aga tehti seda valijameeste kogus, kus teises voorus saadud 186 häält kindlustasid presidendi ametikoha. Rüütel ise on meenutanud, et astus presidendi ametisse täitma riigi ja ühiskonna ühendaja rolli, sest „inimene ühiskonna peamise rikkusena on vajunud unustusse, tema koha oli hõivanud pühamast püham – kapital. Kapital oli esmatähtis ja inimene vaid selle teenimise vahend“. Ka oma ametisse astumise kõnes keskendus Rüütel ühiskonna ühendamisele, tuletades meelde, et riigi areng on liialt kreenis keskuste poole ning teine Eesti tuleb esimesele järele aidata.
Otsustav roll EL-i referendumil
Presidendina põrkus Rüütel teravalt Reformierakonnaga, kus riigipea jutt „teise Eesti“ järeleaitamisest peaministrierakonnale kuidagi sobida ei tahtnud. Siim Kallas ei pidanud paljuks vahetult pärast Rüütli presidendiks saamist avaldada artikkel, milles ta kirjeldas Eesti elu tegelike edendajate šokki sellise riigipea saamisel.
Avalikkusesse jõudis vastasseis pidevalt aga Kallase peaministriks oleku perioodil, kus vaieldi näiteks, kes esindab Eestit rahvusvahelistel kohtumistel. Veelgi teravamalt vastandus president Rüütel Reformierakonnaga kaitsepoliitikas, kinnitades vajadust jääda laiapõhjalise riigikaitse ja kohustusliku ajateenistuse juurde, kuid oravad olid asunud tegema kampaaniat vastupidiseks.
Tagasivaates Rüütli ametiajale presidendina on eriti rõhutatud tema rolli Euroopa Liiduga liitumise referendumi tulemuse kujundamisel. 2003. aasta suvel (referendum toimus septembris) ei olnud ühiskonnas selget arusaamist, milliseks kujuneb rahva otsus.
Faktum Uuringukeskus mõõtis toona tulemuseks 42% poolthääle plaaniga ja 28% vastuhääle kavatsusega valimisõiguslikke kodanikke. Oma otsust ei olnud teinud koguni 30% valijatest, ühtlasi märgiti, et liitumisega pooldajaid on rohkem mitte-eestlaste (47%) kui eestlaste (41%) hulgas.
Eesti Päevalehe tellitud uuring näitas rahvahääletuse eel, et just Arnold Rüütli arvamust Euroopa Liidu kohta usaldab 66 protsenti inimestest, mis kinnitab ka hilisemat tõdemust, et just tema tegevus võis olla otsustav kaalukausi kallutaja „jah“ poolele. Veel päev enne referendumit tegi Rüütel rahvale pöördumise, kinnitades, et Euroopa Liit annab Eestile võimaluse minna edasi stabiilseks tõusuteeks, kindlustada oma iseseisvus ja julgeolek ning tulevik lastele ja lastelastele.
Arnold Rüütli jätkuv toetus rahva seas ning paindumatus teistele poliitikutele meelepärane olemiseks on tõenäoliselt vähemalt osaliselt seotud poliitiliste takistustega presidendiks saamise teekonnal. Tagasivaatena võime praegu olla rahul, et Rüütlist ei saanud presidenti kahel esimesel katsel, vaid just 2001. aastal, mil ühiskond vajas tasakaalustavat presidenti, kelle arvamusega arvestati, keda usaldati. Pole sugugi kindel, kas mõni teine president oleks toona suutnud positiivse referendumi tulemuse saavutada. Niisiis oli Arnold Rüütel õigel ajal õiges kohas.
Kus on uued riigimehed?
Eestile on väga vaja, et ka praegustel ja tulevastel poliitikutel jaguks arnoldrüütellikke häid omadusi. Just neid, millest hakatakse puudust tundma siis, kui nende kandjat enam meiega ei ole.
Tõenäoliselt nendiks president Rüütel kõigi temast kirjutatud ilusate sõnade peale vaid talle omaselt – tagasihoidlikult – et tegi ju lihtsalt oma tööd, tegi tööd Eesti heaks.
Arnold Rüütlist valmiva eluloofilmi autorid ütlesid vast kõige kenamad sõnad: „Hääbunud on 20. sajandi riigimeeste see põlvkond, kes suletusest läbi murdnuna püüdis külvata usalduse ja koostöö seemneid ning anda igaühele lootust. Ehk on ka presidendi lahkumise tähenduslikus hetkes uue aasta lävel peidus lootusesõnum meile kõigile.“
Aitäh Eestile elatud pika elu eest, president Rüütel!
Artikkel tugineb Vabariigi Valimiskomisjoni arhiivile, Eesti meediaväljaannete arhiivimaterjalidele ning biograafiale „Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas“ (Peeter Ernits, 2017).
Ega nüüd kogu seda poliitilist mängu mis meie emamaal on juhtnud minu väike mälumaht talletanud ole,muidu oleks võinud olla ka professori kohaga õppejõud:) Tähelepanekud on sellised,et paljud meie taasiseseisvu järgsed tipppoliitikud eestlaste huvide ees seisnud ei ole vaid mingitel põhjustel on seda teinud hoopis isikliku materjaalse kasumi nimel kus üks selline oli ka T.V.Otse öeldes on reetnud oma rahva.Öeldakse jah,et me laulsime enda vabaks.Osaliselt on see ka õige aga samas aitasid sellele kaasa igati ka süvariigi struktuurid.Üheks valusaks näiteks oli välisjõudude mõjul tegutsenud tollane ersp,kes ei lasknud eesti ajaloolisel suurkujul taastada EV Tartu Rahu järgsetes piirides…
A Rüütel oli tark, hooliv, õiglan, viisakas inimene, parim president.
üles! Arnold oli tüüpiline kuulekas kommunist, kes sobis Kremlile. Tal oli eesti nimi ja päritolu, vastu ei vaielnud, igati sobiv nukuvalitsejaks ülemnõukogus, kus juba vastuvõetu tuli vaid vormistada.
Ma ei ütle, et Arnold oli eestlaste vastu või loomult siga mees (nagu nt K.Vaino), aga mitte millegi põhimõttelisega ta välja ei tulnud. Ta nagu püüdis mitte midagi teha. Ning nagu kedagi hinnates, torkavad silma just skandaalid, tema puhul mitte. See teda teistest eristaski.
Seega, taolist teist Arnoldit küll enam ei taha. Vaja oleks aga rahvuse eest seisvat tõelist juhti.