Peaminister teatas, et vastu ootusi jääb Eesti riigi eelarves 800 miljonit üle ning valitsuserakonnad räägivad juba automaksu kaotamisest või tulevaste maksutõusude ärajätmisest.
Maksud on riigi üks kõige olulisem majanduse reguleerimise instrument ja maksud peaksid looma usaldusväärse ja stabiilse majanduskeskkonna, aga meie valitsus on juba kolm aastat žongleerinud maksudega spontaanselt iga uue hinnangu ja prognoosi peale. Kaks protsenti tulumaksu juurde, kaks protsenti veel juurde, siis korraga kaks maha. Või siis automaksu kehtestamine, mida sotsid, Reformierakond ja Eesti 200 ühiselt kehtestasid ja nüüd piinlikult teineteise kaela lükkavad. Ja muidugi julgeolekumaks, mis tegelikult üleni julgeolekusse ei jõuagi. Kaks käibemaksutõusu, ettevõtete tulumaksu taaskehtestamine ja siis ärajätmine. See ei ole läbimõeldud majanduspoliitika, vaid maksutsirkus.
Kui meil on nüüd äkki eelarves 800 miljonit eurot üle, jätkem siis ühekorraga ära ka nn maksuküüru kaotamine, siis oleks meil juba 1,3 miljardit ülejääki. Aga siis tekib küsimus, miks seda viimase kahe ja poole aasta maksutsirkust üldse vaja oli?!
Tegelikult ei ole see raha ülejääk üldse nii hea uudis, kui esmapilgul paista võib, sest see ülejääv raha ei tulnud majanduskasvust. See raha ei tekkinud kusaglt ootamatult juurde, vaid see on kogutud kokku Eesti inimeste ja nende tööandjate taskust ajal, mil nad on võidelnud igapäevase toimetuleku nimel. Alles teisipäeval avalikustati nii riigi kui ka kahe suure panga majandusprognoosid ja need ütlesid kõik selgelt, et selle aasta majanduskasv jäi prognoositule tugevalt alla. Aasta tagasi prognoosis Rahandusministeerium selle aasta majanduse reaalkasvuks 2,1–3,3%, aga tegelikkuses jääb selle aasta majandus praktiliselt nulli, kasv on vaid 0,8%. Kui prognoositud majanduskasvu ei toimunud, aga ikkagi jäi kusagilt 800 miljonit üle, siis tekib palju tõsisem küsimus, mis kvaliteediga on meie riigi finantsjuhtimine ning millise täpsusega tehakse arvutusi, kui selline suur summa lihtsalt ei kusagilt ootamatult üle jääda sai. Ja samuti, missuguse usaldusväärsusega on tänased prognoosid tulevikuks. Need arvutused lihtsalt ei klapi kuidagi kokku ja põhjus võib olla veelgi küünilisem kui lihtlabane ebakompetentsus.
Ütlesin juba siis, kui riigikogu valimiste järel neid maksutõuse avalikustati, et majanduslanguse ajal ei tohi makse tõsta, sest see süvendab majanduslangust veelgi. See ei olnud minu originaalne mõte, vaid see on majanduse kuldreegel. Pakkusin välja, et selle asemel tuleks võtta laenu nii kontratsüklikisteks investeeringuteks kui ka kaitsekulutuste katmiseks, sest see oleks hoidnud majanduse käigus ning majanduslangus oleks läbitud kiiremini ja valutumalt. Valitsus vaidles vastu. Nüüd on valitsus jõudnud ikkagi selleni, et tuleb võtta laenu ja tuleb tühistada maksutõuse. Aga valitsus on nende elementaarsete sammudega oodanud nii kaua, et meie rahvas on vahepeal üle kahe aasta majanduslangust kannatanud, ettevõtted on uksi sulgenud ja töötus kasvanud.
Olen juba aasta tagasi ka hoiatanud, mida valitsus enne neid kohalikke valimisi teha võib. Ennustasin, et nende maksutõusudega kogutakse lihtsalt raha, millega taaskord teha rahvale vahetult enne valimisi ajutiselt kingitusi, mida kohe pärast valimisi tagasi võtta. Täpselt nii juhtus ka riigikogu valimiste eel 2023. Vahetult enne valimisi tõsteti kolmanda lapse toetust, lubati, et maksud ei tõuse ning prognoositi, et rohepööre teeb meie riigi rikkaks. Vahetult pärast valimisi aga võeti kolmanda lapse toetus tagasi, alustati enneolematute maksutõusudega, kehtestati automaks ning siiani proovitakse läbi suruda miljardite jagu riigitoetusi eraomanduses tuuleparkidele, mis kinnistaks meile kauaks kõrge elektrihinna ning küsitava varustuskindluse.
Valitsuserakonnad on taas näidanud, et maksud ja riigieelarve ei ole neile mitte riigi ja majanduse korraldamise instrument, vaid ressurss valimiskampaania korraldamiseks. Täna on need 800 miljonit kogutud kokku inimeste ja ettevõtjate toimetuleku arvelt. Sellest piisab, et ministrid saaksid enda valmiskampaania toetuseks präänikuid lubada, kuid selliselt kavandatud präänikutele järgneb pärast valimisi alati piits, mida meie rahvas ei ole ära teeninud.