Kadri Simson
Jüri Ratas meeldib inimestele. Ta saab positiivseid hinnanguid peaministrina arvamusuuringutes, aga päriselus meeldib ta oma sõpradele ja kolleegidele veelgi enam. Selline olukord ei ole muidu kriitiliste eestlaste jaoks tavapärane. Et peaministri meeletu töökoormuse juures ikka ka inimlikult meeldiv olla, selleks peab inimeses olema tugev sisu. Ja Jüril on see alati olemas olnud.
Jüri töökus on legendaarne. Stenbocki maja raudvarast kena daam nentis ühel hilisõhtul, et tema pole pikkade aastate jooksul varem näinud ühtegi peaministrit, kes nii palju tööd teeks. See töökus pole midagi, mis lihtsalt ametiga kaasas käib. Jüri on alati eesmärgile pühendatud olnud, ilmselt pole ilma selleta tal kahte kõrgharidust ja ühte magistrikraadi. Kõrgharidused omandas ta nii majandusteaduses kui õigusteadustes, neist teise veel keeruka abilinnapea ameti kõrvalt. Niisama istumist ja olemist ei oska Jüri puhul ettegi kujutada. Ka suurel suvel ja puhkepäeval talle helistades on vastuseks küsimusele “mis sa teed?” ikka kas lõhun puid, võtan kartulit või pressin mahla.
Kui ma Jüri alles tundma sain, paistis tema suurimaks kireks olevat keskkonnahoid. Tema juhtimisel tegi Keskerakonna Noortekogu mitmeid aktsioone, et pidurdada Lahemaa rahvuspargi südameks oleva Palmse mõisa müüki, mida ajas toonane keskkonnaminister. See oli ajal, kui Keskerakond oli opositsioonis nii riigis kui pealinnas. Hakates aga ise valitsusvastutust kandma esmalt Tallinna abilinnapea ja hiljem linnapeana, algatas Jüri Euroopa roheliste pealinnade idee. Esimeseks Euroopa roheliseks pealinnaks valiti Stockholm. Hiljem on seda vahvat tiitlit saanud kanda ka Hamburg, Vitoria-Gasteiz Hispaaniast, Nantes, Kopenhaagen, Bristol, Ljubljana, Essen ning tänavu Hollandi vanim linn Nijmegen. See on tiitel, mida ühel päeval võiks väärikalt kanda ka mõni Eesti linn.
Jüri elus mängib väga tähtsat rolli sport. Meeskonnasport on kujundanud ka tema suhtumist asjadesse. Ta ei soleeri üksi, vaid kaasab alati teisi. Tal ei jää süda rahule, kui näeb, et keegi on rahulolematu või pahane. Alati on eesmärgiks saada niisugune kokkulepe, et kõik saaksid sellise otsuse langetades sirge seljaga edasi minna. Selline püüdlus konsensusotsuste poole on oma olemuselt väga ajamahukas, lihtsam ka kiirem on enamushäältega otsuseid langetada. Aga meeskonnamäng eeldab kõigi kaasatust ja meeskonna juhina ei unusta Jüri seda pea kunagi.
2. juulil 1978 sündinud Jüri on rahvamees. Inimestega suhtlemine meeldib talle. Kui me mõlemad alustasime tööd riigikogus aastal 2007, siis esmalt oli Jüri nõutu. Ta oli tulnud täitevvõimu tipust, Tallinna linnapea kohalt ja korraga ei olnud riigikogu liikmena enam sellist töökoormust. Aga oli üks pluss. Riigikogu liikmena vastutad sa kogu Eesti ees. Ja vastvalitud riigikogu aseesimehena otsustas Jüri, et järgneva nelja aasta jooksul käib ta kõigis Eesti omavalitsustes. Neid oli toona enam kui täna. Ja Jüri oligi esimene riigikogu liige, kes tutvus eluga kohapeal igas Eesti vallas ja linnas, kohtus nii omavalitsusjuhtide kui ka aktiivsete külaelu eestvedajatega. Eesti inimestega nende kodukohas kohtumised pole võõraks jäänud talle peaministrinagi. Eriliselt südamelähedased paistavad talle olevat väikesaared, aga ka kõik teised omavalitsused poleks tagasi saanud oma tulubaasi ilma Ratase isikliku pühendumiseta. Aastaid vedas Jüri omavalitsuskogu, mille põhiline agenda oli lõpetada kriisiaegsed kärped omavalitsustele.
Mis aga paistab olevat suurim kindlus ja tugi Jürile tema esimesel neljakümnel eluaastal, on tema pere. Ilmselt annab ta oma lastele sama hea lastetoa kui on talle ellu kaasa andnud tema vanemad. Austus vanema põlvkonna vastu peaks olema elementaarne. Ometi on Jüri aupaklikkuses midagi enamat. Noore mehena, kes sai oma õlule väga vastutusrikkad ametid, on ta alati lugu pidanud endast kogenumate nõuannetest. Eks järgmiste juubelite saabudes saab temast endast kümnend kümnendi järel aine enam kogenum ja auväärne, kellelt noorematel nii mõndagi õppida on.
Jüri Ratas kohtub päevast päeva maailma vägevatega, aga see pole teda lendu viinud. Maa küljes hoiavad teda head pidurid – tihe suhtlemine oma inimestega, õppimisvalmidus elukogenumatelt ning sportlik aus mäng.
Kadri Simson
Peaminister ei hooma enam oma erakonna propagandat!
Kogu maailm võitleb paberlehtede vastu ja digitaliseerub, siis Keskerakond soovitab tellida PABERLEHE!
Häbiväärne tagasiminek.
Tallinna linna propagandakulud on jämedalt võttes ligi kuus miljonit eurot aastas. Nii linna avalike suhete eelarve kui ka Tallinna TV rahakott on sellel aastal läbi aegade suurimad: esimene neist 2,33 ja teine 3,59 miljonit eurot.
Ja ikka jõudu ja visadust eesmärkide nimel tööd teha ja vaeva näha. Ei tea Stenboki maja saladusi, aga miskipärast ei üllata mind üldse kellegi ütlus, et praegu on ametis viimaste aegade kõige töökam peaminister. Seda on näha ka ilma mäe otsa ronimata. Jõudu mõlemile nii Jürile kui ka Kadrile. Teil ei ole üldse kerge, sest teised erakonnad ja üks teie praegune koalitsioonipartner ei astu teiega ühte sammu, vaid loobib kaikaid kodarasse ja üritab valitsust lõhki ajada veel enne valimisi. Kindlustage ka oma tagalat.