Alliken Koršunov, Keskerakonna Noortekogu liige
Automaks ei ole minu jaoks teoreetiline vaidlus maksupoliitika üle. See on väga isiklik teema. Meie pere elab maal, meil on üks auto ja see auto ei ole luksus ega mugavusese. See on vahend, millega jõuda tööle, viia lapsi arsti juurde, teraapiatesse, kooli ja huviringidesse ning hoida üldse elu toimimas. Kui valitsus algatas mootorsõidukimaksu ehk automaksu kehtestamise, sai kiiresti selgeks, et tegu ei ole lahendusega, mis arvestaks Eesti inimeste tegelikku elu. Eriti nende inimeste elu, kes elavad väljaspool suuri linnu.
2023.aastal jõudis Riigikogus menetlusse valitsuse algatatud mootorsõidukimaksu seaduse eelnõu, millega otsustati kehtestada alates 1. jaanuarist 2025 nii aastamaks kui ka registreerimistasu. Maks seoti sõiduki CO₂-heite, kaalu ja vanusega ning seda põhjendati keskkonnahoiu ja riigieelarve vajadustega. Tegelikkuses tähendas see paljudele peredele 5–15 protsenti kallimat auto omamist. Maapiirkonnas ei ole see „valikuline kulu“. Kui töö on Kose vallas ja Tallinnas, kui laste tervisekäigud ja eriarstid asuvad linnas, siis ei ole võimalik autot lihtsalt ära jätta. Automaks ei suuna sellisel juhul käitumist, vaid karistab neid, kellel alternatiivi ei ole.
Meie pere oli üks neist, kes automaksu vastu ka kohtusse läks. Ja me võitsime. See ei olnud soov vaielda vaidlemise pärast, vaid vajadus kaitsta oma õigust elada ja töötada Eestis nii, et riik ei kohtleks meid ebaõiglaselt. See kogemus kinnitas veelgi, et automaks ei ole lihtsalt ebapopulaarne, vaid probleemne ka õiguslikult. Avalikud küsitlused näitavad, et ligikaudu kolmveerand Eesti elanikest ei toeta automaksu. See vastuseis ei ole juhuslik ega emotsioonipõhine. See on laiapõhjaline ja läbimõeldud seisukoht, eriti tugev just maapiirkondades ja perede seas, kelle igapäevaelu sõltub liikumisvõimalusest.
Keskerakond on olnud üks järjekindlamaid automaksu vastaseid jõude. Riigikogus esitati mitmeid muudatusettepanekuid, millega juhiti tähelepanu sotsiaalsetele ja regionaalsetele mõjudele. Küsimus ei olnud ainult maksus, vaid selles, keda ja kuidas see maks tegelikult mõjutab – puuetega inimesi, lasterikkaid peresid ja hajaasustuses elavaid inimesi.
2024.aastal pöördus Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart õiguskantsler Ülle Madise poole, paludes hinnata mootorsõidukimaksu põhiseaduspärasust. Põhiküsimus seisnes võrdse kohtlemise põhimõttes: kas riik võib kehtestada maksu, mis jätab arvestamata inimeste reaalsed elutingimused? Hiljem on tõstatunud ka võimalus, et mootorsõidukimaksu teatud aspektid jõuavad Riigikohtu põhiseaduslikkuse kontrolli. See näitab selgelt, et tegemist ei ole „tavalise maksuga“, vaid seadusega, millel on tõsised puudused.
Lisaks ei saa mööda vaadata kuludest, mis on automaksu rakendamiseks juba tehtud. Maksu- ja Tolliameti hinnangul on infosüsteemide arendamise ja rakendamise kulud ulatunud ligikaudu 1,3 miljoni euroni. See on maksumaksja raha, mis on kulutatud enne, kui on selgunud, kas maks ise on õiglane või põhiseadusega kooskõlas.
Automaksust on saanud sümbol. Sümbol sellest, mis juhtub siis, kui poliitilisi otsuseid tehakse inimestest üle sõites. Maapiirkonnas elava suure pere jaoks ei ole see abstraktne eksperiment, vaid otsene sekkumine igapäevaellu.
Seepärast on oluline, et 2027. aasta Riigikogu valimiste eel räägiksime ausalt, millist Eestit me tahame. Kas sellist, kus maksupoliitika arvestab inimeste tegeliku eluga, või sellist, kus otsuseid tehakse tabelite ja loosungite põhjal. Automaks on Reformierakonna ja Eesti 200 algatatud eksperiment, mille aeg on ümber saada.