Anne Ratman
Seekordse nädala juubilari puhul võiks öelda: „Kes küll ei teaks Barabanerit?!“ Tootmissfääris on ta tegutsenud 65 aastat, haridusvallas 55 aastat, teaduspõldu kündnud 50 aastat. Üle kahekümne aasta seisis ta Eesti Majandus- ja Juhtimisinstituudi „Ecomen“ eesotsas. Sellest on tuule tiibadesse saanud üle kolme tuhande spetsialisti – noore majandusinseneri ja majandusjuhi, kes said seal kindla pinna jalge alla. Pole tähtis, kas nad jäid siia või läksid laia maailma…
30. juulil Leningradis sündinud Hanon Barabaneri haridustee on kulgenud läbi Leningradi Tehnika- ja Majandusülikooli, Üleliidulise Energeetikainstituudi, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi aspirantuuri.
Tema töökarjäär on ulatunud tootmisosakonna dispetšerist kuni suurobjektide tehnikadirektorini. Barabaner on töötanud Põlevkivitrustis peasoojustehnikuna, Eesti Kaevandusametis ja vabariiklikus Montaažitrustis peainsenerina, riiklikus projekteerimisinstituudis „Giproselstroi“ energiavarustuse peaspetsialistina.
Barabaner on olnud Eesti TA Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi vanemteadur, Energeetikainstituudi teadusnõukogu liige, aastail 1980–1995. ÜRO Majandus- ja Sotsiaalkomitee energeetikakomisjoni ekspert. Euraasia Teadlaste Majandusklubi asutajaliige. Paljude teadusinstituutide emeriitprofessor, energeetika komiteede ja komisjonide liige või auliige.
Ta on olnud rohkem kui 200 teaduspublikatsiooni ja monograafia ning 160 teadusliku ja publitsistliku artikli autor.
Hanon Barabanerist sai minu lemmik ammu, juba siis, kui teda veel isiklikult ei tundnudki. Ta oli meie regiooni avaliku elu vaateväljas, kui Sillamäel alles mõtteis formuleeris oma kuulsat ja paljukannatanud „Ecomeni“.
Et olin ise põlevkivisüsteemis mäemeeste ajalehe toimetaja, siis teadsin tema ülesastumistest konverentsidel, raadios ja televisioonis.
Mäletan, kuidas ta andis „Eesti Kaevurile“ intervjuu, kui USA firma NRG Energy meie elektrijaamu erastada ihkas, ja kui veel keegi ei saanud aru, mis toimumas – kõik oli sedavõrd mõistusevastane. Barabaner aga selgitas väga lihtsalt ära kogu keerulise tehingu. Nagu ilmnes, taheti hõivata meie jõujaamad meie enda raha eest ja neile veel fikseeritud kasumit garanteerides. Absurd, millest õnnestus tookord Eesti päästa!
Mind on alati paelunud Hanon Barabaneri argumenteeritud interpretatsioon nii majandus- kui ka ühiskonnaküsimustes. Oli kolm suurt autoriteeti, kelle vastu ei saanud keegi: Fraiman, Vaingort ja Barabaner. Nad ei hoolinud, kui nende käsitlus ei ühtinud järjekordse parteirakukese või tankisti „visiooniga“, sest nemad pidasid silmas alati ühiskondlikku mõistlikkust. Põletavaid päevaprobleeme ei välditud, neid valgustati terve mõistuse seisukohalt; ei otsitud tüli, vaid aidati seda leevendada, kui niisugune kusagil puhkes. See on suur oskus. Teised gurud on vaikinud, Barabaner on aga ikka pildil!
„Ecomen“ on auväärt professori elutöö. Kuidas tõusis kellegi käsi lüüa ühe hoobiga kinni see tema „lapsuke“! Ja veel asja eest, teist taga – tühjalt politikaanlike kähmluste ajel… Kuidas suuta see üle elada, sellest üliinimlikust katsumusest välja tulla, ja – uuesti tulle!
Barabaneri praeguseks tegevuseks on osalemine rahvusvahelistel energeetikafoorumitel ja konverentsidel… Raamatud, mälestused, viimati loengusari üleilmselt tuntud Eesti vene kultuuritegelastest ja teadlastest, mis ka kaante vahele sai.
Hanon Barabanerit ümbritseb alati suur austajate ring, kus ta ka ei viibiks. Ja õrnema soo esindajad – nemad lendavad kui mesipuu poole… Üks foto pälvis Facebookis üleilmset tähelepanu: igas vanuses kaunid daamid on teda ümbritsedes üliõnnelikud, valmis teda lausa sülle võtma…
Ja arvukate seltside üritustel on ta ikka tähelepanu keskpunktis. Ei jäta isegi sõitmata kaugesse Astanasse, kus tal sai loodud tutvus ka kõikvõimsa president Nasarbajevi endaga. Barabaneri vitaalsust silmas pidades ei ütleks, et tal on seljataga Leningradi blokaad.
Hiljaaegu osales ta kõrgkoolide spetsialistide ettevalmistamise plokk-moodul-süsteemi väljatöötamises ja aktiivses realiseerimises, mis tugevdab õppeprotsessi, reaalse tootmise ja teenindamise sidemeid.
Ma ei saa jätta märkimata sedagi, et veel seob mind professoriga üks ühine armastus – nimelt Igor-Severjanini luule vastu. Ta tunnustas oma kohalviibimisega minu koostatud luuletõlkekogumiku ilmumist, kinkides mulle esitlusel 1911. aasta väljaande, mida oli käes hoidnud Luulekuningas ise. Tema aga oli veel väga noore mehena selle kingituseks saanud poeedi sõbralt. Tõeline rariteet!
Kallile juubilarile – ta elagu! Ümbritsegu teda alati üleüldine armastus siin ja praegu!