Inimene ei saa valida oma vanemaid ega sünniaega ja -kohta. Vanematelt pärib laps loominguande ja ajastu annab talle arenguvõimalused. Kuid elukäigu määravad siiski saatuse tahtel toimuvad juhuslikud kohtumised oluliste inimestega vastuvõtlikel kujunemisaastatel. Isiksused mõjutavad nooruki kunstiarusaamu, tema elu põhimõtteid ja igatsusi ning sellest tulenevat loomesaatust. Nii juhtus ka Arvo Kukumäe elukäiguga. Tugevad loomingulised isiksused olid talle eeskujuks ning osutusid määravaks tundliku Kuku tahtmiste ja võimaluste dramaatilistes konfliktides.
Arvo Kukumägi oli setu nagu oli ka tema kolleeg Lembit Ulfsak ja on vaimukas halli habemega kunstilegend nõukogude ajastust Leonhard Lapin.
Arvo sündis Setumaal Litvina külas, õppis Saatse 8-klassilises koolis, lõpetas 1976. aastal Värska keskkooli. Ja kohe seejärel põrutas otse pääliina – lavakasse näitlemist õppima. Saatuse tahtel oli kursuse juhatajaks erandlikult nõudlik ja tolles ajas omanäolise kunstinägemusega Merle Karusoo. Sügavate traditsioonidega anderikka maapoisi kunstiarusaamu mõjutasid teisest kultuurikihist noored kursusekaaslased Roman Baskin ja Madis Kalmet ning eesti teatrimaailmale siiani olulised Guido Kangur, Ain Lutsepp, Toomas Lõhmuste, Tõnu Oja, Tõnu Raadik, Katrin Saukas, Ülle Kaljuste, Anne Veesaar ja Maarika Vernik. Arvo kursusekaaslane oli ka Paul Poom.
Ja siis, kui Arvo oli esimesel kursusel, juhtus see esimene saatuslik kohtumine. Peeter Simm meenutab: „Andrei Tarkovski oli Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkori hea sõber. Targa kunstilise juhina organiseeris Rekkor pooletunnise filmi „Tätoveering“ kunstiliseks juhendajaks Tarkovski, kes vaatas üle kõrge kunstinõukogu poolt juba kinnitatud tegelaste filmiproovid ja teatas, et kui kas või ühte rolli jääb mittenäitleja, nagu kavandatud oli, pühib tema oma käed sellest avantüürist puhtaks. Mul jäi üle loobuda kas algajaist, mis tundus jälgi enesereetmisena, või Tarkovskist, nagu tegi üks mu kolleeg. Respekt, sest juba tollal oli maestro ainult jumaldamise objektiks. Kibestumise klomp kurgus, pidin otsast peale alustama.
Kuku tollal veel täiesti selgetes lapsesilmades oli tumm aukartus. Olime paviljoni õuel, vanarauahunniku taga. Palusin tal esitada mõnd juba selgeks harjutatud teksti. Selleks osutus lõik „Romeost ja Juliast“. Teadmata täpselt, mis või kuidas, otsustas Kuku olla võimalikult ekspressiivne ja hakkas oma monoloogi täiest kõrist karjuma. Kõrval oli komsomolikomitee; osa selle aknaist tõmmati pauguga kinni, teised lükati, vastupidi, uudishimulikult lahti. Nii ta need esimesed sammud kaamera ees tegigi: venelase käsu peale, eestlase olematute näpunäidete järgi ja komsomoli armuliku pilgu all.
Lõpuks tuli Kukul mängida peaaegu et tumma rolli. Kohe esimesel võttepäeval armus ta mustlastüdrukut mängivasse Moskva plikasse. Ta ei julgenud seda enesele isegi tunnistada. Kõik see segadus ongi tänaseni ekraanilt tunda. Ainult enam mitte kaose, vaid magusa piinana, mis igaühele murdeeast tuttav.“
Mats Traadil Eesti taluelu ajaloolises mõistmises kinnistunud vaesusele loob tausta muidugi mõis, see igavene peavalu. Talu võis olla nii jõukas kui tahes, mõis oli alati jõukam. Võrdluses mõisaga oli talu konstantselt kehv. Seda võrdlust teravdas mõisa ja talu vahel toimetav kiht – mõisateenijad, mõisasundijad. Traadi taluelukujutuse mõttelises taustas kumab mõis ähmaselt läbi, aga otse ta sellesse ei puutu. Tundub, et Traat ignoreerib mõisat teadlikult, keeldub astumast võõrasse võltsi toredusse. Iseloomulik on ses suhtes eriti romaan „Puud olid, puud olid hellad velled“, tumemeelne maaling teoorjuseajast.
Merle Karusoo filosoofiliselt mõtestatud diplomilavastus „Puud olid, puud olid hellad velled“ oli põhjapanev, sisulise arusaama suunanäitajaks Kuku tulevases loomingus ja ta põhimõtetes. 1985. aastal lavastas Peeter Simm „Tallinnfilmis“ Mats Traadi stsenaariumi järgi mängufilmi „Puud olid…“, milles osales ka Kukumägi kubjas Vihma-Peetri rollis.
Kaljo Kiisa film „Metskannikesed“ sündis möödunud sajandi kaheksakümnendatel, kui oli jõhker ja lootusetu venestamisaeg. Omariiklusest ei osanud unistada keegi. Vormiuuenduslikus metsavendade-filmis maa ja taeva vahel kõlkuv Kukumägi oli ajastu nägemus tuleviku eestlasest. „Surnud eestlane on parim eestlane,“ oli ahastava, lootusetu ajastu sümbolistlik filmimoto.
Vahetu ajalugu mähkub müüdilisse hämarusse Mats Traadi romaani järgi loodud Peeter Simmi filmis „Tants aurukatla ümber“. Mis sunnib eesti talumehi 1943. aastal äkki mustlast taga ajama? Kusagil pole märki natsidest. Miks viiakse Taavet Aniluik 1949. aastal äkki nagu kurjategija ära? Ainult öös vilksatab vene ohvitseri tüdinud silm. Kõik käib otsekui omade vahel ja saatuslike jõudude toimel. Sakslasi ja venelasi igaks juhuks mängu ei tooda, see nõudnuks nõukogude ajal poliitilist klišeed. Küüditamine on umbes seesama, mis kättpidi rehepeksumasina vahele jäämine: mehega juhtub õnnetus ja ta viiakse ära. Müüdilisel ajatusel on oma kunstipärane jõud. Kukumägi loob filmis ühe veenvama rolli.
Pärast Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri lõpetamist 1980-ndal töötas Arvo neli aastat Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris. Sealtpeale oli ta vabakutseline näitleja. Saatuslikult mõtteline pööre Kukumäe elus toimus aastatel 1987–1989, kui Arvo õppis Moskvas stsenaristide ja režissööride kõrgematel kursustel filmilavastamist maailmameistrite käe all. Ta lõpetas mängufilmide režissöörina. Kui Kukumägi mängib Moskva kursuste venekeelses Sulev Keeduse diplomifilmis „Elu ainus pühapäev“, siis Arvo Kukumäel ei õnnestunud elus lavastada ühtki oma filmi.
Kukumägi on mänginud rohkem kui 40 linateoses. Ta on muu hulgas mänginud filmides „Jõulud Vigalas“, „Ideaalmaastik“, „Metskannikesed“, „Arabella, mereröövli tütar“ jne. Kui ma õppisin Tartu Kunstikoolis Pariisi kooliga pallaslase Alfred Kongo meistriklassis maali, rääkis Kongo õõvastavaid lugusid Stalini aja „Pallasest“, kus andetud said kadeduse ja alaväärsuse sunnil võimaluse kollektiivsel vastutusel kunstiandeid vaimselt hukata.
Üle kahekümne aasta kandis Arvo Kukumägi hinges soovi tegelikult oma filme luua. Sai ta ju Moskva professionaalidelt selleks õnnistuse!
Tartu Kunstikoolis puidutisleriks õppinud Jaak Lõhmus on kaheksa aastat ainuisikuliselt jaganud riigiabi Eesti filmidele. Vapustav! Lõhmus pani aluse Tallinnfilmi professionaalide rajatud rahvusliku filmikunsti vundamendi lammutamisele ja tänase, piiritletud ringi toetussüsteemile. Poolas režissööriks õppinud ja diplomifilmini jõudnud Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp-Dallas jätkab sissetallatud rada ning kasutab siiani oma nõuandjana Jaak Lõhmust ja on tööle võtnud ka Lõhmuse kirikumeheks õppinud poja.
Taasiseseisvumise ajal pingutas Enn Rekkor Kultuuriministeeriumis mitu aastat, et Moskva rahastuse kaotanud filmikunst viia „muu“ eelarverealt iseseisvaks. Nii nagu Tarkovski lemmiknäitleja Aleksandr Kaidanovski, nõnda käis ka Arvo Kukumägi erastuudios Freyja Film mängufilmi-plaane pidamas. Me ei saa kunagi teada, millised oleksid olnud Arvo Kukumäe lavastatud filmid, kuidas need teosed oleksid rikastanud eesti rahvuslikku filmikultuuri. Üle kahekümne aasta vaimu lootusetut võitlust võimuga on modelleerinud küpses keskeas surnud Arvo Kukumäe selliseks, nagu näeme Rainer Sarneti surnud hingede suurfilmis „November“.
„Näen isa väga tihti unes,“ rääkis Kuku „Naistelehele“ antud oma viimses intervjuus. „Uni on mul alati sarnane: isa tuleb hauast välja, pühib tolmu õlgadelt ja räägib juttu. Istub pingil ja seal on pudel või kaks viina ja ka suupiste. See on nagu teraapiline uni, sest kui on mingid probleemid, saab alati isalt head nõu. Nii nagu siis, kui ta elus oli, andis nõu ja abi. Seletab, kuidas edasi minna. Isast ja emast jäin liiga vara ilma. Isa oli läbi aegade mulle kõige parem sõber.“
9. augustil oleks Arvo Kukumägi saanud alles 60-aastaseks.
Tõnu Virve, filmindusekspert