Edgar Savisaar „Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990–1992“ (lk 664–665)
19. august, miiting Vabaduse väljakul.
…Miitingul oli kindel sõnum: „Diktatuur ei lähe läbi.“ Moskva kohviku ette aetud veoautolt esinesid rahvale Rahvarinde juhid Rein Veidemann, Marju Lauristin, Heinz Valk ja Enn Põldroos. Nad küsisid: „Millal me iseseisvaks saame, millal lõpeb üleminekuperiood, millal me end ise vabaks kuulutame? Kellegi teise käest enam vabadust nõuda ju ei ole!“…
Kõnelesin ka mina – kui mitmendat korda juba nendel päevadel! Täna on meil vaja kindlat meelt nii provokatsioonide kui ka lubaduste suhtes. Veel ei ole riigipööre läbi läinud. Veel seisavad parlamendid ja töötavad valitsused. Veel kusagil ei ole isepäise demokraatliku võimu asemele suudetud võimule seada sõnakuulelikke kvislingeid…
Diktatuur ei anna mitte leiba, vaid leina! Diktatuur ei anna mitte vabadust, vaid jagab käske! Diktatuur mitte ei too rikkust, vaid viib viimsegi! Inimesed vastasid pika aplausi ja skandeerimisega. Seal Vabaduse väljaku miitingul ütles rahvas avalikult välja oma iseseisvumissoovi, millele ülemnõukogu eelmisel õhtul ei olnud julgenud vastu tulla. Rahvas nõudis mitte ainult demokraatliku arengutee jätkamist N Liidus, vaid nõudis ka oma ülemnõukogult Eesti riigile iseseisvust.
Rein Järlik „Mitme tule vahel“ (lk 457–459)
…“Mõtlesin enne miitingut, mille Vabaduse platsile oli kokku kutsunud Rahvarinne ja mis pidi algama kell 16, korraks ära käia Kunglas. Lossi õuel tuli vastu Ants Paju ja küsis juba kaugelt eemalt: ütle, Rein-kallis, mis saab nüüd vene demokraatidest? Ju ta vist mõtles, et kui Venemaal demokraatia lämmatatakse, ei pruugi meilgi pikka pidu olla, kuid mida ma talle ikka vastata oskasin. Ütlesin vist, et meie peame praegu mõtlema rohkem sellest, mis saab meist. Siis läks tema lossi, mina Kunglasse.
Miitingul, kuhu riigis kujunenud poliitilist olukorda arvestades kogunes uskumatult suur rahvahulk ja kus nõuti riikliku iseseisvuse viivitamatut väljakuulutamist, oli kindlasti mõju nii otsuse eelnõu ettevalmistamisele kui ka saadikute käitumisele… Kell oli 21.48, kui otsuse eelnõu „Eesti riiklikust iseseisvusest“ kiireloomulise küsimusena lõpuks päevakorda hääletati. Tekst oli selleks ajaks ka meie laudadele jõudnud, kuid ühelgi saadikurühmal ega fraktsioonil polnud enam võimalust seda omakeskis läbi arutada…
Marju Lauristin tegi ettekande, siis vajutasid eelnevalt kokku lepitud kõnepidajad oma nime kähku tabloole ja parajal ajal pani selleks istungjärguks erivolitused saanud Ülo Nugis nimekirja kinni, et mitte anda internatsidele võimalust eelnõu vastu kõnesõda korraldada. Kõned peetud, jõuti hääletamiseni. Kuulsin, kuidas selja taga istuv Ülo Uluots vaikselt, otsekui iseendale ütles: Mitte ma selle otsuse poolt hääletada ei tahaks!…
Võib-olla Ülo Uluotsa sõnade mõjul, võib-olla aga lihtsalt soovist näidata, et mullegi selles otsuses kõik ei meeldi, küsisin vasakul käel istuvalt Lehte Hainsalult: Mis nüüd siis teeme? Pinginaaber vaatas mulle silma ja tema pilk ütles, et mis sa veel küsid, kui ise otsustanud oled. Nii ta mulle vastaski: No loomulikult tuleb nüüd poolt olla! Nimelisel hääletusel sai otsus „Eesti riiklikust iseseisvusest“ 69 häält, vastuhääli ei olnud, erapooletuid samuti mitte… 20. augustil 1991. aastal kell 23.04 oli Eesti Vabariigist jälle saanud iseseisev riik. Ülemnõukogu oli teinud seda, mida ta oma valijatele oli lubanud.“
mäletan seda aega hüplikult, vist käisin siis vahetustega tööl. Hästi on meeles see, et päeval pärast iseseisvuse väljakuulutamist ei osanud keegi midagi peale hakata. Laiutati käsi ja elati vanaviisi edasi. Oodati küll, et ehk mingid tuntud tegelased hakkavad ka korralikult juhtima aga ei midagi, kõik olid joobes ega osanud seda süllekukkunud vabadust oodata.
Esimesed olid vist ärikad, kes tajusid kohe, mis võib nüüd hinda minna. Nii nad esimesed miljonid mõne rubla eest saidki.
Head Edgaripäeva kõigile!
Vaatan praegu Kersna saadet selle tähtsa päeva kohta. Selle päeva 20.aug. kuulutamise eest pidupäevaks võitles Keskerakond tükk aega Alles 90-ndate lõpus, siis, kui Keskerakond sai valitsusse, muudeti Riigikogu poolt 20.aug. tähtsaks kuupäevaks. Kersna saates esinevad kõik need kollaborandid, keda polnud tol ajal näha ja kes nüüd vahutavad sellest, kuidas ikka saime vabaduse. Kunagi ükski riik ei saa lihtsalt VABAKS impeeriumi poolt, selleks tuleb võidelda. Rahvarinne oli see, kes teadlikult ja targalt võitles meile vabaduse kätte. RR sündis ja elas suuresti ühe mehe, Edgar Savisaare jõul. Siin polnud tegemist autoritaarsusega. RR otsused sündisid põhjalike arutluste järel eestseisuses ja volikogus, kus nii mõnelgi korral tuli Savisaarel vähemusse jääda. Põhjus oli lihtsalt Savisaare hämmastavas võimekuses, suutlikkuses ja töökuses. Ta oli sündinud poliitik. See tekitas paljudes inimestes kadedust, mille vilju näeme praegu. Mida rohkem edasi mindi ja tekkis saavutusi, seda rohkem tekkis RR-s ambitsioonikaid inimesi, kes leidsid, et nemad on targemad ja hakkasid looma oma liikumisi, mis surid juba eos midagi saavutamata.
samuti kunagi asjast väljas olnud. Eestis ei kavatsenud mitte keegi teha riigipööret, kõik ootasid armuandi kremlilt. Ning alles siis kui kreml kukkus, saadi iseseisvust de facto jätkata vaid tänu uute jõudude peakaotusele ja valele olukorra hindamisele. Viimast on pärast kõvasti kahetsenud ka Gorbatšov.
Meie teha oli vaid arg ja loll rahvas ette valmistada, et varsti läheb alles varastamiseks ja tänavale kihutamiseks.
Liba Maali Maalt juba jõudis enne mind siin Edgaripäeva soovida. Edgaripäevaks nimetasid seda ERSP ja Isamaa poisid, kes olid kadedad Savisaare peale, et VABADUS tuli RR juhtimisel. ERSP ja Isamaa poisid ei olnud tegijad, vaid tühjalt pläägutajad.
E.Savisaarel on umbes 20 teost. Oöen neist lugenud kolme , ka raamatut Peaminister. Kui õige ja vajalik on see, mida ta on kirjutanud. Üks majandusalane teos sai kõrge hinnangu osaliseks ka välismaal. Savisaar on olnud erakordselt tark, hooliv, aus inimene, kellele on tänu asemel tehtud tohutut ülekohut. Ta on olnud meie vabaduse saavutamisel üks juhtfiguure. Mitte kunagi poleks vabaduse saabudes ette näinud sellist karjuvat ülekohut mida on toime pandud Savisaare suhtes.
Parandan vea–olen.
Aeg oleks Edgar Savisaar Hundisilma pagendusest välja tuua. Mees tagasihoidlikusest ennast ise välja ei paku Mõne meelest ta polegi mitte keegi ja seda ka omade seas, kui olid 1991.a augusti meenutused. Mart Laar on Savisaare Eesti ajaloost üldse kustutanud. Kas paralleelid vabadussõjalaste juhtidega?