Minu ja veidi vanema põlvkonna jaoks kõlab tänaseni aktuaalselt toonast, kuuekümnendate aastate aega ja ruumi ning iga indiviidi kõige sellega siduv klassikaks saanud küsimus – Kus olid ja mida tegid, kui president Kennedy mõrvati?
Mäletan, et mina kuulasin parajasti Soome raadiot, kui saade katkestati ja diktor teatas, mis Dallases juhtunud oli. See tragöödia vapustas planeeti niisama sügavalt, kui Titanicu hukk sajandi alguses.
20. august on läbi ajaloo Eestile nii olulisi, kui traagilisi sündmusi pakkunud. 20. augustil 1583 sõlmiti Pljussa rahu, mis lõpetas Liivi sõja. 20. augustil 1704 piirasid vene väed Põhjasõjas Narvat ning vallutasid selle. 20. augustil 1941 asusid Saksa väeüksused vallutama Tallinna, mida Punaarmee kaitsta püüdis. Täpselt pool sajandit hiljem valgusid Tallinna Pihkva dessantdeviisi üksused peatamaks NSV Liidu haardest vabaks pürgiva Eesti jõulist edenemist vabaduse ja iseseisvuse suunas.
Olin sel päeval „Aktuaalse kaamera“ peatoimetaja ning Soome MTV Baltimaade korrespondent. Toimetus oli erakordseteks sündmusteks valmis, vaid paar inimest jäid tööle tulemata. Meie tegevusi olid eelneva kokkuleppe kohaselt jälgima tulnud mõned ajakirjandust õppivad tudengid. Toimetuse koosolekul teatasin, et kõik naised ja üliõpilased võivad koju minna, sest keegi ei teadnud siis, millise hinnaga olid sõdureid kamandanud ohvitserid valmis liitriigi püsimist tagama. Kõik ju teadsid, mis oli juhtunud Riias ja Vilniuses.
Toimetusest viisime jõudumööda välja AK arhiivi, korraldasime nii, et mitte kõik kaamerad ei tulnud õhtuks telemajja, mida võidi leninlikest juhtnööridest lähtuvalt esimeste objektide hulgas rünnata ja vallutada. Koristasime ustelt nimesildid, sahtlitest kõrvaldasime kõik, mis oleks viidanud tubades töötavate inimeste isiklikele andmetele. Videogruppe võtetele saates panin kõigile südamele olla võimalikult ettevaatlik, sest tankistid võisid nende poole suunatud teleobjektiive pidada laskerelvadeks. Elu lõpuni olen tänulik kõigile, kes vabatahtlikult tulid telemaja oma autodega kaitsma.
Mäletan, et tõusime toimetuses tahtmatult iga toekama masinamürina peale, mis telemajale lähenes. Kriitilisemaid hetki oli välknõupidamine AK koridori liftide juures. Paar automaatidega relvastatud Kodukaitse meest teatasid meile, et tõsise rünnaku korral me otsemaid teadetega eetrisse läheksime, sest nemad peavad telemaja kaitstes vastu mitte rohkem, kui veerand tundi. See oli päev ja aeg, mil lausa füüsiliselt tajusime, kuivõrd rahvale olulist tööd me teeme.
Järgmisel päeval rünnati teletorni ja mõneks ajaks Eesti Televisiooni saated koguni katkesid. Neil päevadel tegin Soome MTV kanalile meil toimunud sündmustest vähemalt tosin uudislugu, intervjuud ja kommentaari, mis neil aitas kiiresti muutuvates situatsioonides paremini orienteeruda. Augustiputši tähendus oli otsustav nii Baltimaadele, kui kogu Nõukogude Liidule, mis enamikule inimkonnast suure üllatusena jõuliselt astus oma lõpu poole.
Huvitav oli hiljem vaadata Ilmar Raagi telefilmi „20 august“, mis omal, dramatiseeringu moel ja näol jäädvustas toonaseid sündmusi. Kõik oli ju tore, kuid vajaka jäi toonaste päevade ja ööde pingetest. Filmi tegid ju inimesed, kellest enamus ise sel päeval telemajas polnud. Nii nemad, kui filmi vaatajadki teadsid, kuidas kõik toimus ja millega see päev lõppes. Filmi parim leid oli alati torisev ja kõiki kritiseeriv teleoperaator, kel vajalikul hetkel, intervjuud tehes polnud videokassetti kaameras. Kohtan samasuguseid kõiketeadjaid sageli ajalehtede elektroonilistes jututubades. Sellist teleoperaatorit tegelikult meie seas polnud, kõik tegid oma tööd eeskujulikult, lausa kangelaslikult.
Vajalikud uudiste- ja mitmed erisaated jõudsid eetrisse, vaatajateni tõime ka Toompeal toimunud ajaloolise istungi, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20. augusti hilisõhtul kell 23.02 ETV otseülekandes vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ning avaldas otsustavust meie riigi diplomaatilised suhted taastada. De facto oli Eesti Vabariik taastatud.
Riigi põhiseaduse väljatöötamiseks otsustati moodustada Põhiseaduslik Assamblee. Parlamendivalimised otsustati korraldada järgmise, 1992 aasta jooksul. Rahvas oli kõlava häälega rääkinud ja üksmeelselt tegutsenud ning Toompeal võeti rahva tahet kuulda. Me kõik, igaüks meist oli mitte pelgalt ajalooliste sündmuste tunnistajaks, vaid sõna paljudes tähendustes ajaloo tegijaks.
Teinegi kord tahaks seda ülevat tunnet uuesti tunda ning otsustavalt jaatavalt vastata küsimusele – kas me sellist Eestit tahtsime? 20. augustil 1991 ei suutnud vist keegi meist ettegi kujutada ja unistada, kuhu me riigi ja rahvana jõudnud oleme. Heaga harjutakse kiiresti ning riik, nagu Tallinn ei saa ju kunagi päris valmis. Meil kõigil on võimalus ja koguni kohustus selles lõppemata töös ja tegevuses kaasa lüüa ning oma jõukohane panus anda. Just nii, nagu augustis 1991.
Allikas: Enn Eesmaa Facebook
Enn pole ajalugu korralikult õppinud. Mitte meie ei teinud ajalugu siis, meie olime lihtsalt põhivoolust kõrvaleheidetud, kes pidid ise hakkama saama. Ning varastamiseks lahti läkski.
Ajalugu tehakse meil praegu ning see on vägagi räpane. Ning osaline on selles ka Enn ise. Tema seda aga suure rahakaardi tagant ei näe.
Suured rahad teevad iga matsi pimedaks.
Miks on selline erisus meie riigis?
Eesti rahvas võib olla suur rahvas väikesel maal. Me hakkame muutma poliitilist kultuuri ning koos meiega ajab ka kogu Eesti rahvas oma selja sirgu, et koos olla oma maa peremees ja see õitsvaks muuta, koos tegeliku iseseisvuse ja vastutusega. Orjaaeg peab ükskord lõppema! Me ei saa olla kuulekad võõrvõimu käskudele ja keeldudele, sest nende huvides ei ole arendada meie kodumaad! Meie Eestis! Eestist, mis on meile kõigile kallis!
Ajalugu tegi ikka Savisaar ja Rahvarinne. Teised olid kõik kaasajooksikud, kes õigel ajal sokutasid ennast ka nn. tegijateks. Praegu käib ju ajaloo täielik võltsimine. Enne aastapäeva, sai loetud kõiki lehti ja uuritud, kas keegi julgeb sõna E.Savisaar ka kirjutada. Tuleb kohe meelde Vene aeg, kus isegi piltidelt retušeeriti välja ebasobivate inimeste näod. Nüüd on asemel need, kes tol ajal olid urus ja passisid aega, millal urust välja õigel ajal tulla.
Maalil on täiesti õigus. Pealegi ei taha isegi keskerakondlased esile tõsta E.Savisaare rolli meie vabaduse saavutamisel.Aga Savisaar läks tankidele vastu riskides oma eluga. Ta asutas Rahvarinde ja koos rahvarindlastega saavutati vabadus. Suuri teeneid on ka A.Rüütlil, kes käis Venemaa presidendiga läbirääkimistel. Interrindlased vihkasid Savisaart, aga Savisaar ei kandnud üle vihavaenu venelaste peale. .Savisaar on erakordne inimene ja väärib vaid austust, meie aja suurkuju.See pikale veninud kohtuprotsee, kus koguti süüdistusi, aga ausa inimese kohta on raske süüdistusi leida on arvatavasti nüüd lõppenud. Selline inimese terviserikkumine meenutab stalinistlikke kuritegevusi.
Sina jälle tahad kuulekusele kutsuda omade opmanite ees.
Maal on see ju saavutatud.
Oled ise ka opman? EKRE-lane?
MIsmoodi sina seda ajalugu tegid?
Kui need pildilolevad tankid oleks tule avanud, mismoodi sa siis oleksid teinud.
Ei avanud, sest kohalike vägede juht, oli ta tadzikk või mis rahvusest, nimi meelest läinud, käsku ei andnud selleks.
Hiljem, kui see mees Venes surnud oli ja ta naine varjupaika otsis, küsis minu mäletamist mööda vist Eestist ka? mitte et see talle atraktiivne elukoht oleks olnud, aga ei antud ! Kas ma mäletan valesti midagi?