Olav Anton
Suvi 1988 natuke sarnanes tänavusega – kuum ja põuane. Kuumust oli küll parajalt vähem ning vihma ja niiskust mõneti rohkem, kui võrrelda 2018. aasta ilmadega. Samas oli poliitiline kliima nii Eestis kui teisteski idabloki riikides tänavusest oluliselt kuumem. Berliini müür ja suletud ühiskond võimaldasid kommunistlikel võimudel info liikumist kontrollida ja mõjutada. Internetti kasutati küll militaar- ja teadusmaailmas, kuid selle tavakasutamine algas alles järgmises kümnendis. Sotsiaalmeediat ja nutifone poldud veel leiutatud.
Raadio ja televisioon valitsesid infomaailma. Ajalehed kujundasid inimeste arvamusi ja edastasid infot “nagu vaja”. Kaks vabariiklikku partei ja võimu häälekandjat – “Rahva Hääl” ja “Noorte Hääl” (komsomolileht) – jätkasid endisel (NLKP) kursil, väikeste muutustega uutmise ehk “perestroika” suunal. Rahvarindele anti minimaalselt sõna, samas kui vasttekkinud Interrinnet propageeriti häbenemata. EKP-d ootas ees lõhenemine – eestimeelse tiiva tee läks internatsionalistide omast lahku.
Tallinna “Õhtuleht” ja Tartu “Edasi” olid üle-eestilise leviga ajalehed. Tallinna võimude häälekandja võttis eeskuju vabariiklikest ajalehtedest, kus peamisteks teemadeks olid NLKP XIX konverentsi “järellainetused”. Esimese eestiaegse “Postimehe” järeltulija ja tänase “Postimehe” eelkäija “Edasi” oli hoopis teisest puust (paberist). Rahvarinde materjalide avaldamine märke “RR” all oli juba tavaline. Lisandusid rubriigid “Rahva võim” ja “IME”.Augustisündmuste meenutamiseks sirvigem professor Rein Ruutsoo koostatud kroonikat:
6. augusti tähtsündmust – ENSV inkorporeerimist NSV Liidu koosseisu – käsitleti Tallinna lehtedes sotsialismivõtmes. “Edasi” aga avaldas mitmeid infomaterjale Molotovi–Rippentropi pakti kohta ja käsitles 1939.–1940. aastate sündmusi ajaloolises võtmes.
10. august – „Rahva Hääl” avaldab Ribbentropi–Molotovi pakti salajaste lisaprotokollide teksti koos ajaloolase Heino Arumäe kommentaariga.
11.–12. august – perestroika ühe peaarhitekti, Nõukogude režiimi kõige liberaalsemate reformijate hulka kuuluva Aleksandr Jakovlevi ringreis Lätis ja Leedus, eesmärgiks leevendada eelkõige Leedu KP ja „Sajudise“ süvenevat vastasseisu. Jakovlevi perestroika-toetamise ringreis kujuneb üheks pöördepunktiks Baltimaade taasiseseisvumise ajaloos.
Jakovlevi „Sajudist“ toetava hoiaku tulemusena kujunes Moskvas salliv hoiak rahvarinnete tekkimise suhtes. Hiljem – 1990. ja 1991. aastal – teenis Jakovlev tulevastelt putšistidelt (Pugo jt.) samadel põhjustel „rahvarinnete ristiisa” sõimunime koos süüdistusega NSV Liidu lammutamises.
”Eesti iseseisvuse taastamine oleks ilma Aleksandr Jakovlevi tegevuseta olnud palju raskem ning arvatavasti ka ohvriterohkem,” ütles ekspresident Lennart Meri oma mälestusavalduses Jakovlevi surma järel. (Pm 19.10.2005).
15. august – Molotovi–Ribbentropi pakt avaldatakse ka „Sajudise“ bülletäänis “Sąjūdžio žinios”.
15.–16. august – Balti Folkloorifestivalil lehvib esimest korda avalikult Läti lipp.
16. august – Rahvarinde-vastaste jõudude koondamine ületab olulise rajajoone. Interliikumise asutamiskonverentsile registreerus 178 saadikut, kes väitsid end esindavat 2500 inimest. Valiti 26-liikmeline Internatsionaalse Liikumise Koordinatsiooninõukogu ja võeti vastu programmiprojekt, milles sooviti kehtestada ENSV-s kaks riigikeelt ja muuta Ülemnõukogu kahekojaliseks.
Organisatsiooni asutamiskongressi kavandatakse 1989. aasta märtsi.
Tähelepanu äratas Interrinde dokumentide heatasemeline paljundamine, korrektne koostatus ja nobe avaldamine Moskvas keskajakirjanduses. Eestis tegutsenud Interliikumise taga seisis analoogilisi grupeeringuid ühendav keskorganisatsioon. Neid toetasid Moskvas KGB ja NLKP kõrgemad juhid, kellest hiljem, 1991. aasta augustis, said putšistid (Lukjanov, Pugo. Krjutškov jt).
19. august – ajakirjanduses ilmub Eestimaa Rahvarinde üldprogrammi projekt.
20. august – Viljandimaal Pilistvere kirikus asutati Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP). Asutamiskoosolekul ühines partei asutajatena 104 inimest. ERSP esimeheks valiti Lagle Parek. Partei deklareerib oma eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise ja nõuab, et Moskvas tunnistataks okupeerimist ja alustataks selle lõpetamist.
Jüri Adams meenutas aastal 2003: “Keegi meist ei uskunud, et Eesti iseseisvus saab taastatud kolme aasta pärast. Ja et kuue aasta pärast lahkuvad Eestist viimased Nõukogude Vene väed.”
21.–23. august – Eestimaa Rahvarinde Ajutise Algatuskeskuse eestvõttel korraldatakse Tallinna Linnahallis, Tartu “Vanemuises”, Pärnu teatrimajas jm poliitilised koosolekud teemal “Stalini poliitika ja Eesti”. Ettekanded Edgar Savisaarelt, Küllo Arjakalt, Aadu Mustalt ja Mikk Titmalt ning Moskva liberaalselt ajalooprofessorilt Juri Afanasjevilt.
Huvi on erakordselt suur. Linnahall mahutab vaid mõni tuhat inimest ja seepärast kuulab ca 13 000 inimest väljas ettekandeid valjuhäälditest. Antakse ülevaade 1930. aastate lõpu rahvusvahelisest olukorrast Euroopas, suurriikide poliitikast ja väikeriikide selja taga aetud saladiplomaatiast. Rõhutatakse, et MRP oli Teise maailmasõja vallapäästmise ja Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste eeldus. Tõmmatakse paralleele tänapäevaga – taas ragisevad pöörmed ajaloo rööbasteedel.
N. Liit pole veel küps lahendama vabariikidevahelisi probleeme. Eesti areng peab rajanema IME elluviimisel. Selleks on vaja piirata migratsiooni ja kehtestada riigikeeleks eesti keel. Eesti NSV valitsust kutsutakse üles välja ütlema oma suhtumist Molotovi–Ribbentropi paktisse ja nendesse tagajärgedesse, mida see Eestile on toonud.
Paralleelselt korraldab MRP Avalikustamise Eesti Grupp Tallinnas Hirvepargis oma koosoleku, mille osavõtjate arv jääb mitmeid kordi väiksemaks.
23. august – Baltimaade rahvarinnete koostöö süveneb – koordineeritakse edukalt oma väljaastumisi. „Sajudise“ algatuskeskuse organiseerimisel toimub Vilniuses 250 000 osavõtjaga hiidmeeleavaldus, kus nõutakse Ribbentropi–Molotovi pakti hukkamõistmist ja tühistamist.
25. august – Eesti Roheline Liikumine (ERL) korraldab Tallinna Linnahallis poliitilise koosoleku, et avaldada EKP-le survet demokratiseerimise ja IME toetamiseks.
ERL resolutsioon nr. 1 nõuab peaminister Bruno Sauli kohest lahkumist (Saul teatab tagasiastumisest 26. nov. 1988).
Rahvaliikumised on demonstreerinud oma jõudu.
on juba räägitud, kuidas Edgar kuulutas: Mina olen su sünnitanud, mina ka su tapan.
Mäletame-mäletame – see juhtus veel siis, kui Edgar Savisaar ja Marju Lauristin olid sõbrad – rahva aktiivsus osalemaks Rahvarinde loomisel ja Balti keti osaluses oli suur – meie Märjamaa bussidele eraldati teelõik Rapla-Türi maanteel kunagise Mitšurini sovhoosi aladel – kõik kulges rahulikult ja suure rahva aktiivsuse tähe all.
Oli au osaleda kodukaitse aastapäeval sel aastal ja seal rääkis Savisaare kohast meie taasiseseisvumise taastamisel ainult üks ettekandja ja kohe leidus ka teine, kes selle maha laitis.Seal olid ka Savisaare endised võitluskaaslased vagusi aga mulle tundus, et see oli paljudele rõhuv ja ängistav tunne.
Kas tõesti on nii, et kui võimu loodud jõud valib meie keskelt välja ohvri ja väidab teda väidetavalt olevat kurjategija, siis ka meie ütleme temast lahti ja ei julge isegi küsida, mille eest te ta pikkadeks aastateks justkui silmusesse riputasite aga silmust kokku ei oska tõmmata ja justkui ootaksite mingit “looduslikku” lahendust, et teie saaksite oma käed puhtaks pesta.
Ma arvan , et Savisaare kaitseks tuleb luua rahva hulgas – Savisaare Kaitsekomitee?
To Sellest. See lause on muide kontekstist välja rebitud. Ei maksa müüte tõe pähe võtta. Jah, Savisaar lõi Keskerakonna ja praegu on näha, kuidas see tasapisi hääbub, sest praegusel erakonnal puudub karisma, energeetiline power ja ajud. Mul on kahju, sest Keskerakond andis alati lootust, nüüd on ta muutunud teiste riikide ja teiste erakondade käpiknukuks. Mulle meeldis Peeter Võsa ütlemine, et Keskerakond on võtnud üle küll Savisaare meelekindluse, aga tema ajud jäid kõik üle võtmata.
minu arvates näitab siin hääbumise märke siiski ES ise. Ka Teie mainitud Peeter Võsast pole juba ammu midagi kuulda olnud. Ajuga on ka selline lugu, et kes ja mille jaoks seda kulutab. Võim muudab inimest ja tegi seda ka ES-ga. Jah, ES-l on suuri teeneid rahva kaastõmbamisel vabadusvõitluses ja selle mahasalgamine või ajaloo ümberkirjutamine ei meeldi ka mulle, aga erinevalt eelkõnelenust, ei arva ma, et ES oleks puhas kui prillikivi.
põhjal ma Edgari ajusid üles ei kiidaks. Esimene ämber oli ENSV jätkamissoov, teine ämber kohe otsa oli siinsete tiblade eelistamine eestlastele. Ja kolinat oli ka edaspidi, koostööst Venemaaga pole ülds emõtet rääkida, ehkki see leping kehtib tänagi. Pigem olid Edgari ajud rakendatud vaid ühes kantsis (Tallinnas) pidutsemisele, Eesti tervikuna oli alati vähemtähtis.
Kuid tõsi on ka see, et rahvarinde hävitas bandestumine. Sest siis avanes võimalus rahva vara pihta panna ja ennast taskumiljonäridena tunda. Nii ehitaski Edgar üles riigi riigis, kus ta mängis kõikvõimsat kuningat. Ta teadis, et seaduslikult võimule ei saa, sellepärast ka petise tee valis. Ent sedavõrd oskuslikult, et enne lasi juristil üle vaadata oma kavad, et ise vahele ei jääks. Seetõttu varises ka Edgari süüdistus tänaste poolearuliste süüdistajate poolt kokku ning parimaks lahendiks kaotuse vältimiseks tunnistati Edgar teovõimetuks. Mitte tavamõistes, vaid võimetusest.
Savisaatel on meeletu karisma. Magadeski. Kontrollitud.
Selles artiklis pole kordagi mainitud Edgarit – ideede generaatorit, kroonimata kuningat, elavat legendi ja lunastajat. See näitab Keskerakonna mandumist. Kesknädal on kah endise teravuse minetanud ja see on kurb.
NSVL-i hakati reorganiseerima EL-ks
kusagil 60-ndate algusest saati.
Sinnamaani kapitalistliku propaganda eest tapeti aga siis NLKP hakkas ise tegema kapitalistlikku propagandat-kinodes hakkasid jooksma Hollywoodi filmid.
Eelmine Maali Maalt on liba.
Eelmime Maali Maalt on liba.
siililegi selge, et jürka koos oma rattamooridega jäävad savisaare varjulegi alla, savisaarest endast rääkimata.aga eespool üks kommija mainis vist tõepoolest õieti, et selle sajandi protsessi läbikukkumise heaks lahenduseks oli süüdistajatele(muidugi kohtuniku suu läbi) savisaare kehvale tervisele osutamine. savisaar mängis nad järjekordslt üle, päris prillikivi ta muidugi ei ole. nad – nende all ma mõtlen mitte prokuröre, vaid nn. valgeid ajaloovõltsijaid.