Vadim Belobrovtsev, Tallinna abilinnapea
Aasta alguses kutsus Eesti Vabariigi peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas kõiki poliitilisi jõude hoiduma nn rahvusliku kaardi poliitilisse mängu toomisest valimiste eel. Paistab, et see igati õilis ja õige üleskutse on jäänudki üleskutseks: juba praegu, mitu kuud enne valimisi on näha, et parempoolsed erakonnad ei kavatse oma lemmikstrateegiast loobuda.
Kurbusega peab tõdema, et järjekordselt oleme tunnistajateks, kuidas need poliitikud viskavad lauale juba väga määrdunud ja paljunäinud rahvuslikud kaardid, ning seda kõike ühe eesmärgiga – meeldida oma valijatele ja kasvõi natuke kasvatada oma populaarsust. Teemade nimekirigi on neil vana ja tuttav: venekeelsed koolid, eesti keele ja kodakondsuse küsimus (k.a. kodakondsusetus), Eesti–Venemaa suhted jne. Need on küsimused, millega on mugav valijat vahetult enne valimisi hirmutada ja mõjutada.
Tundub, et seekordsete valimiste eel on parempoolsete poliitikute märklauaks venekeelne haridus Eestis. Esimestena hakkasid vene koolide ja lasteaedade totaalsest likvideerimisest rääkima reformierakondlased – juba enne eelmisi valimisi, aasta tagasi. Reformierakond pole kunagi seda kaarti unustanud ega kavatse sellest loobuda ka praegu. Mõned eeldasid, et Euroopast koju naasnud reformarite uus juht Kaja Kallas lõpetab selle halva traditsiooni ära, aga võta näpust…
Nüüd, kui valimiskampaania on sisuliselt käima läinud, hakkas venekeelse hariduse totaalsest likvideerimisest rääkima Isamaa. Selle partei poliitikud tõid niisuguse teema suisa Riigikokku, ja seda riikliku tähtsusega küsimusena. Tekib küsimus: miks nad pole sellest nii kõlavalt rääkinud varasemal kolmel aastal ning hakkasid sellega tegelema just nüüd, enne valimisi? Minul siinkohal vastus puudub, kuna sel pole ühtegi mõistlikku põhjendust (peale valimiste). Arusaamatuks jääb ka, miks sellega järsku on nii kiire.
Isamaa liikmete ponnistustest on lihtne aru saada: nende reiting kõigub 5% lävel ning nad üritavad iga hinna eest jõuda tähelepanu keskpunkti, et järgmisel aastal parlamendist välja mitte langeda. Ja selles võitluses nad vahendeid ei vali.
Jutud venekeelse hariduse likvideerimisest serveeritakse Isamaa ja Reformierakonna poolt „vene laste abistamise“ soustis. Ehk: parempoolsed poliitikud tahavad vene emakeelega lapsi aidata ja õnnelikeks teha, võttes neilt ära võimaluse õppida füüsikat ja keemiat nende emakeeles. Samas on täna neil lastel võimalik soovi korral asuda õppima eesti õppekeelega kooli ning umbes 10% vanematest ongi selle tee oma laste jaoks valinud. Aga ülejäänud 90% sellega ei kiirusta, mis aga viitab sellele, et parempoolsete idee on täiesti vale.
Täna on juba ilmselge, et Eestis on ainult üks erakond, kes ütleb, et venekeelse hariduse teemalisse debatti on vaja kaasata venekeelseid lapsi ja nende vanemaid ning et nende arvamust arvesse võtmata on võimatu selles valdkonnas edasi minna ja otsuseid langetada. See on Keskerakond.
Milles on parempoolsed ühtsed? Neid ei huvita venekeelsete laste ja nende vanemate arvamus. Isamaa ja Reformierakonna poliitikud teavad ise, mis on „venelastele hea ja õige“ ning kui keegi ei taha „õnnelik“ olla, siis „me ikkagi – sunnime neid“.
Lisaks ainult keskerakondlased ütlevad, et inimestel peab olema valik: kui vanemad tahavad, et nende laps õpiks 100% eesti keeles – lasku käia, selline võimalus on täna olemas. Aga peab säilima ka võimalus oma emakeeles õppida. Usun, et me kõik oleme nõus sellega, et eesti keelt peab korralikult oskama.
Selleks on vaja seda keelt õppima hakata juba lasteaias – ning ses suunas töötab näiteks meie haridusminister Mailis Reps, tuues igasse venekeelsesse lasteaeda eestikeelse õpetaja, kes suhtlebki lastega ainult eesti keeles. Aga „õppida keelt“ ja „õppida teises keeles“ on kaks väga erinevat asja.
Miks siis ikkagi on parempoolsed erakonnad oma rahvuspõhisesse (valimis)kaarti niivõrd kiindunud ja mitte mingil juhul ei taha nad sellest enne valimisi loobuda? Arvan, et põhjus on lihtne: teisi teemasid, mis on tõepoolest mastaapsed ja aktuaalsed – sotsiaalsed, majanduslikud, sise- või välispoliitilised küsimused – on keerulisem oma valijateni toimetada, ning need ei müü nii hästi kui rahvusteemad. Tundub, et värskeid ideid neil ka pole, seega üritatakse ikka ja jälle seda õnnetut „rahvuslikku kaarti“ lauale sokutada.
Probleem on ju veel selles, et enne valimisi võtavad hariduslikel teemadel sõna kõik inimesed, kes ei jaga selles valdkonnas suurt midagi. Seega viivad nad küsimuse pedagoogilisest vaatenurgast poliitilisse, mis minu meelest on kõige hullem. Haridussüsteemi muutmisega peavad tegelema ikkagi oma ala spetsialistid ja eksperdid, mitte hääli jahtivad poliitikud.
Käisin CCCP, i ajal Kasahhi NSV. —-pealinnas rääkisid enamus vene keeles, ka ilmsete kasahhidele omaste rahvustunnuste kandjad. Kümned väikerahvad Venemaal on “unustanud” oma keele ja kultuuri võib näha veel vaid lavalaudadel. Ukrainlased olete samuti venestanud ja nüüd kui Ukrainas kehtestati ühtne riigikeel, peavad etnilised ukrainlased õppima oma emade -isade keelt aast-beest peale uuesti rääkima. Vene FR. kehtib samuti üks riigikeel, see on vene keel ja rahvusvähemuste keelt õpitakse 2 tundi nädalas. Erilist nurinat see ei tekita, sest udmurdist on saanud venelane, marist samuti, armeenlased on veel suuremad venelased kui venelane ise ongi ja seda keelte väljasuretamist ja lämmatamist viljeleb Venemaa ja venelased siiani. Eestlasi on kusagil 1 miljon, venelasi üle 140 miljoni, teil on olemas ka ajalooline hiiglaslik maaala, kus ei sure ei teie keel ega kultuur. Kas väikerahvastel pole õigust sama oma asualal tunda ja tahta , miks saab karistamatult ilkuda meie keele kadumise üle ja selle keele mitte vajalikkuse üle maailmamastaabis (me polegi ei nõudnud ega tahtnud, et eesti keel oleks maailmakeel, kuid me tahame, et siin oleks see keel kõigile mõistetav, kes siin tahavad elada, sundust ja kinnihoidmist ju pole. Venemaaltki tullakse juba sellepärast meeleldi siia, et ;”Siin saab hakkama vene keeles!” Venelased on saanud siin õppida oma keeles juba üle 27 aasta ja tulemuseks on umbkeelsed teenindajad nii kauplustes, haiglates kui bussis-trammis. Kui lähete oma perega elama näiteks Saksamaale, siis millegipärast seal peate vajalikuks õppida nii füüsikat kui matemaatikat saksa keeles. Ka türklased õpivad Saksamaal saksa keeles. Meie väiksed lapsed, kes saadeti emadega asumisele Siberisse pidid hakkama saama koolis vene keeles. Esimene aasta olid tunnistusel kahtede rodu, teisel juba mõni neligi, rääkimata kolmandast aastast. See ;”muidugi peab riigikeelt oskama!” on nagu kilp, et varjata tegelikku suhtumist nii riigikeelde kui meie riiki tervikuna, mida peetakse endiselt vasallriigiks, “dabõtšaks”, mida mitte mingil juhul oma teed minna lasta ei tohi. Alati on varnast võtta “vähemuste” õigused, inimõigused, õiguste õigused——aga põlisrahva ÕIGUSED?
aru, et Vadikule meeldiks, kui ka Eestis oleks omad russistanid, kus oleks omad seadused ja kuhu joobannõje tšuhontsõ oma nina ei topiks. Kuid asi pole einult vene keeles ega venelastes, Eestis elavad ka ukrainlased, belarussid, juudid, tatarid, dagestanlased oma kümnetes rahvustes, keskasiaadid, mongolid, kimmid, tsinkplekkpanged ja palju muidki. Miks tahavad venelased kõiki neid oma lipu alla meelitada, et siis koos eestluse vastu seista? Miks ei lubata neile oma kooli, lasteaeda? Muidugi peaks selle eest seisma ka valitsus, kuid kui Mailis Reps esindab Putini okupatsiooniarmeega koostöös olevat keskbandet, siis vaevalt ta sõnakestki ukrainlaste, roomade, belarusside, tatarite ja teiste kasuks leiab. Vähemalt seni pole küll kuulda olnud, kõik on jäetud juhusliku omaalgatuse hooleks. Et kui suudate ise maksta, siis võite küll. Aga venekeelseid asutisi peavad millegipärast ka eestlased ülal pidama. Seal ei kehti enam põhimõte, et venelased pidagu ise oma koole ja lasteaedu ülal.
Nii et, Vaadik, kes ajab meil rahvusi omavahel sõtta ja kes poputab venelasi teiste rahvuste arvel?
Vene kaardiga laiamine näitab, et Reformil ja Isamaal on jätkuvalt puudu pakkuda oma valijatele Eesti elu praktiliselt edasiviivaid argumente , mis vähendaks vaesuse ja rikkuse vahet. Rahvustemaatikaga tegelemisel peab aga – tegija ise olema moraalsel tasemel.Meenutame kas või lähimineviku elamislubade afääri, VEB Fondi ja maailma üht suuremat rahapesu läbi Danske Panga , kus üheks osapooleks on Venemaa – kellega on sobinud tehinguid teha kui mängus on raha. Võib kinnitada, et ideoloogiline rünnak idanaabri suhtes ja Keskerakonna väidetava venemeelsuse esiletoomine on selle seltskonna poolt vaid suitsukate oma senise häbitu tegevuse varjamiseks. Teadmiseks, et valija ei ole mingi porilaud, kuhu võib jätkuvalt oma saasta pritsida.
mõttes tuleb kõne alla ainult keskbande koostööleping Putini parteiga. Kui Jurka oma lähikambaga otsustab selle külmkapist välja võtta ja pidulikult kõigi silme all ära põletada, siis oleks meie poliitikas hoopis uued tuuled. Ka konservandid saaks siis keskbandega koostööd teha ja rehvikatele selgelt ja paksult veel 4 aastat ära panna. Lisaks ka pedesotsidele. Teised üle kringlilaua ääre ei ulatu.
Kui midagi sisukat öelda ei ole, siis jurka ja keskbande nimetamine kõlbab ikka. Oled jälle ennast näidanud.
Aga kui Vadim Belobrovtsev soovib, et vene õppekeelega koolid oleksid ka 7 või 10 aasta pärast, siis tekkib küsimus, et kes hakkab siis vene keeles füüsikat ja keemiat õpetama? Neid õpetajaid me ei ole ju vene keeles ette valmistanud. Ja siis on selle peale juba liiga hilja mõelda.
tuuakse nad sisse Venemaalt. Nagu ukrainlased täna muudele töödele.
Ka praegu saaks tuua Venemaalt või Ukrainast ja isegi tuuakse, aga nagu näha ega sellest suurt kasu ei ole, sest õpetajate keskmine vanus venekeelsetes koolides on juba üle 50 aasta ja suureneb pidevalt. Kui jätkub praegune olukord, siis 10 aasta pärast jääb enamus venekeelseid õpilasi lihtsalt hariduseta.
kuus olin nädala Moskvas. Vestlesin ka ülikooli õppejõuga, vana tuttavaga. Tuli jutuks ka väljamaale ränne ning tema küll kinnitas, et noored oleks kohe valmis minema, topeltpalk vaid vajalik. nii et saaks noori russki õpse siia meelitada küll. Siis tekib aga küsimus, et kui venelastele õpse leidub, mis siis lollidest eestlastest saab? Mailis ei hakka ju elu sees maksma õpsidele topeltkeskmist palka, praegu üle 2400€ kuus.
Sellisel juhul tekib küsimus, et miks seda ei ole siiamaani toimunud? Teatavasti on ju ka venekeelsed koolid väga hädas õpetajate leidmisega ja hetkel tegelikult otsest takistust keegi teinud ei ole, et tuua kasvõi Venemaalt õpetajaid. Aga hoolimata sellest on keskmine vanus venekeelsetes koolides oluliselt kõrgem kui eestikeelsetes koolides ja iga aasta see suureneb ning seda kõikide koolide lõikes. Hetkel liigub kogu asi sinnapoole, et 7-8 aasta pärast ei ole venekeelsed koolid lihtsalt võimelised enam kohustuslikku õppekava läbida.
…on pöördes EKRE väljaütlemiste pärast. Olen 70 aastane ja ütlen teile ausalt-sm Belobrotsev——–EKRE julgeb selle avalikult välja öelda, mida enamus mõtleb (loomulikult ei mõtle nii enamus sotside (näpuviibutamise partei—-oi, oi, seltsimehed, nii ei öelda) ja vene partei-Keskerakonna valijaid (neil vaja venelaste hääli, et võimul püsida. Rõhuv enamus nõukogude venelastest ehk sovjettidest ongi tegelikult kõigil anastatud rahvaste jaoks “vähkkasvaja, mis mürgitab tasapisi elusorganismi. kasutab iga võimalust (ka sõjalist—Gruusia, Ukrainas toimuv) kisada õigustest, kui himustab järjekordset maalappi—sest see on kellegi teise poolt enam-vähem korda tehtud—–siis on argumendiks
küll ajaloolised—(samas teistele rahvastele neid “ajaloolisi territooriume ju tagasi ei anta), küll ainult venekeelsete õigused (aga nende õigused, kelle emakeel ei ole ei eesti ega vene—kus on siis sotside õiglustunne?) Selle asemel, et tahta olla selle ühiskonna liige (unustamata oma keelt ja kultuuri—keegi ei keela te “pesni-Bläskisid) surute te igal pool peale oma mentaliteeti, mis lihtsalt ei sobi teistele. Oma tahtmise saavutamiseks on pidev virisemine, igasorti maailma organisatsioonide uste taga kraapimine, kaebamine, halisemine “raskest võimatust elust”—samas sammugi tegemata oma ajaloolisele kodumaale naasmiseks, olles isegi nõus olema “pisike ahistatud vähemus”—-see on ju naeruväärne, arvestades venelaste ja juba venestatud väikerahvaste hulka. Ikka ja alati teised süüdi. Ja, miks te siis imestate, et heameelega teiega koos elada ei taha, arvestades justnimelt ka ajaloolist tausta—, kus on nüüd teie “õiglustunne” , miks te ei räägi ausalt ,kuidas teid ikka siia niipalju sattus, mille tulemusel.