Interneti väljatöötamist alustati 1960-ndatel USA-s. Tol ajal tekkis vajadus ühendada standardsesse ja töökindlasse võrku akadeemilises, kaitse- ning sõjandusvaldkonnas töötavad arvutid, et kiirendada nendevahelist infovahetust. Internetti võib seega pidada tüüpiliseks külma sõja produktiks.
Esimene proovivõrk saadi tööle 1. septembril 1969, mida peetaksegi Interneti sünnipäevaks. Tollal koosnes see küll ainult neljast arvutist ja sai nimeks ARPANet.
1987. aastal avati seoses külma sõja kadumisega ARPANet kõikidele soovijatele ning nimetati ümber Internetiks. Tol hetkel muutus Interneti areng plahvatuslikuks; sellega liitusid üksteise järel uued piirkonnad ja riigid.
Interneti algusaastad olid üsna nukrad. Side ja sisselogimine arvutiga toimus DialUp-süsteemis. Muidugi oli enamik telefoniliine raudtraadist ja need kulgesid paralleelselt maanteedega. Liinide kvaliteet oli madal ja esines palju häireid.
Eestis oli õnneks olemas sakslaste poolt sõjaajal ehitatud salajane alumiiniumkaabel, mis kulges Tallinnast Pärnu maantee kõrval kuni Königsbergini. Kaabel võeti pärast Vene armee lahkumist kasutusele ja sellest eemaldati iga paarisaja meetri järel olevad „pupiintünnid”, et anda otsetee interneti kulgemiseks. Üks osa mandrist oligi saanud parema interneti.
Lisaks tehnilisele arengule tuli juurde palju tarkvaralisi lahendusi. Nii häid kui ka teistsuguseid. Näiteks muusikat hakati „üles laadima“ serveritesse, kuhu oli vaba juurdepääs kõigil. Kohe tõstsid plaadifirmad kisa, ja nii mõnigi selline „toru” suleti kohtuotsusega. Laeti üles ka tasulisi internetiprogramme ja vabalt olid saadaval terved operatsioonisüsteemid.
Ajalehed pidasid auasjaks olla varahommikul internetis kõigile lugeda ja hiljem ka kommenteerida. Tasuks said nad reklaamiraha, mida iga lugeja oma sisselogimisega neile teenis. Varsti leiti, et võib veelgi rohkem rikastuda, ja artiklid pandi maksu alla. Nüüd oligi reklaamiandjale ainuke näitaja lugejate pandud klikkide arv kommentaariumides.
Kommentaarid olid anonüümsed. Omamoodi mõtte kommentaariumidest andis juba 2013. aastal telesaade „Vabariigi kodanikud“, kus arutleti: kas anonüümsusel on väärtus ja kas kommentaariumid kannavad vaba arvamusplatsi rolli või jäävad sageli pelgalt sõimu ning solvangute kontrollimatu levitamise keskkonnaks? Sedagi, kas anonüümne kommentaar peaks olema osa isiku- ja sõnavabadusest. Anonüümne kommentaar annab üksikisikule võimaluse avaldada oma meelsust ka endast tugevamate seas. Loomulikult tuleb seda teha viisakalt ja seaduskuulekalt, aga ka tehasetööline peab omama võimalust öelda sõna sekka, kui talle omaniku poolt liiga tehakse. Oma näo ja nimega ta seda alati teha ei saa, sest tugevam pool surub ta sel juhul kiiresti nurka.
Kurja ja vaenuliku vahel oskavad moderaatorid üsna ruttu vahet teha, ning vaen kustutatakse.
Nüüd on uueks murelapseks saanud sotsiaalmeedia.
Populaarsust kaotav ja raskustes olev Eesti Meedia telekanal seadis Facebooki üles varikonto, mille kaudu saadi niimoodi ka mitme suletud grupi liikmeks. Jäi silma, et peamiselt jagati portaalide Objektiiv, Uued Uudised ja Sputniknews.ee artikleid, mille kommentaarivoos võimendub negatiivne kontekst.
Kas selline „jälitustegevus” on eetiline endise siseministri Anveldi saatejuhist kaasale, on rohkem kui küsitav. Asja ilmestamiseks pandi oma kurbust avaldama mitukümmend sotsiaalmeedias peksa saanut. Need olid nii lauljad kui ka telesaatejuhid. Kui aga tuli paanikaolukord kaamera ees ja keegi teletegijaist ütles, et „mul ei tulnud sõnad suust välja ja käed hakkasid värisema”, siis on kommentaarid kahjuks negatiivsed. Mures oli ka üks nooruke lauljatar, kes saavat sõnumeid kümneaastastelt ja üheksa-aastastelt või veel noorematelt, kes kirjutasid talle Instagrami “Ma vihkan sind, sa oled rõve inimene!” ja “Su nahatoon on kakavärv ega sobi siia Eestisse.”
Kirjanik Kerttu Rakke võtab sotsiaalmeedias solvamise ja solvumise teemal sõna ning kirjutab, et viimasel ajal tundub nendega eputamine olevat justkui moeasi. „Enese eest võitlemine ja oma seisukohtade argumenteeritud kaitsmine on jäänud tahaplaanile, esimese asjana haaratakse relvaks südantlõhestavatest pisaratest kilp.” Naise arvates võiks enne solvumist mõelda, mille ja kelle peale üldse solvuda. „Kas see inimene on tõesti väärt nii palju, et tema peale oma närve ja energiat kulutada, tema peale mõtlemisega oma päevi sisustada?”
Muidugi tuleb äärmuslikud tekstid kõrvaldada, ja seda saavad teha vaid asjaosalised ise.
Tuleb lihtsalt sellised kontod sulgeda ja asuda oma igapäevase põhitegevuse juurde. Pole kontot, pole ka solvamiste platvormi. Kui on soov midagi rahvale öelda, siis tehtagu seda üle ajakirjanduse, sest seal on üldjuhul kommentaatorid tuvastatavad ja igasugune vihakõne kõrvaldatakse moderaatorite poolt koheselt.
Nii lihtne see ongi.
Kesknädal