Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem
Uudis Postimehe peatoimetaja Lauri Hussari astumisest üleöö parlamendivalimistel kandideerijate ridadesse tekitas tõeliselt eleva olukorra. Kui veel mõni päev tagasi tundus, et kandidaadid ja jõujooned on paika saanud ning algab viimane tavapärane sprint valimispäevade poole, siis nüüd avanes ootamatult veel üks poliitteema, millega saab tegelda terve kuu. Täpselt ikka millal otsustas Hussar poliitikuks hakata ning kas Postimees eelistas erakonda Eesti 200 kõigile teistele? – need on küsimused, mis jäävad õhku ning millele tõenäoliselt päris selget vastust ei saa mitte kunagi.
Eesti 200 jaoks on viimased nädalad olnud valimiskampaania mõttes päris edukad. Erakonnast on räägitud piisavalt ning „tasuta“ eetriaeg viib selle olemasolu kahtlemata suure hulga inimeste ehk valijateni. Ilmselt see eksistentsiaalne küsimus sundis ka Eesti 200-t ette võtma juba kurikuulsat plakatilugu, sest kui sinust räägitakse, siis järelikult oled olemas. Neil on välja pakkuda terve hulk häid kandidaate ja hoolikalt kokku kirjutatud programm, kuid kui valija alles valimiskabiinis või e-hääletusel näeb esimest korda niisugust valikut, ei tekita see suurt tahtmist oma häält tundmatule seltskonnale usaldada.
Plakatiaktsiooni on analüüsitud juba piisavalt, mistõttu pole vajalik seda veelkord lahata. Küll aga on oluline rõhutada, et igal juhul tõi see jõuliselt üle Eesti inimeste teadvusesse Eesti 200 kui poliitilise jõu. See, kas inimestel on valimistel meeles, kuidas nad erakonda Eesti 200 teavad, on juba iseasi.
Postimehe peatoimetaja valimistel osalema veenmine on kahtlemata järgmine samm ihaldatud valimiskünnise ületamise teel. Taas räägib kogu meedia vaid Eesti 200-st ning ühest selle nimekirjas kandideerijast. Kuidas täpselt Hussar valimisnimekirja sai ning kas sellele eelnes ja järgnes mingi jama, on tõenäoliselt taas paljudel valimispäevaks juba ununenud.
Postimehe juhtkond väljendas oma üllatust ja ehk isegi ehmatust toimunu üle võrdlemisi avameelselt. Kahtlemata on tegemist tõsise hoobiga ajalehe mainele eeskätt poliitilise sõltumatuse ja usaldusväärse info edastamise osas. Võib arvata, et suur osa Postimehe igapäevastest lugejatest mõtles hetke järele, mida on see ajaleht siiani neile neutraalse informatsioonina pakkunud ning kas see on ikka tõesti olnud neutraalne. Samas tuleb tõdeda, et ega erakapitalil põhinev meediaväljaanne ei peagi olema neutraalne. Erakätes olev meediaorganisatsioon võib vabalt valida poliitilise seisukoha ja hakata igapäevases töös vaid sellest lähtuma. Selles pole maailma mõistes midagi eriskummalist. Antud juhul tekkis aga probleem mõistagi sellest, et Eesti Meedia on esitlenud end kui poliitiliselt neutraalset meediaorganisatsiooni.
Meediamaastik ongi aga ju muutumises, ning eriti näeme seda Eesti Meedia põhjal. Kui üle päeva tuleb uudiseid sellest, mis toimub meediagrupi televäljundi Kanal 2-ga, miks siis ei võiks samamoodi juhtuda Postimehes? Ikka võib, sest omanik otsustab, mida oma ettevõttega peale hakata. Milline on siis aga Postimehe veendunud lugejate alternatiiv: kas hakata mõnd teist lehte tellima või iga loetud lause üle kriitiliselt juurdlema? Alternatiive on päevalehtede hulgas muidugi vähe, tegelikult vaid Eesti Päevaleht – aga võta näpust! – ka see meediaväljaanne kuulub ühele ettevõtjale, keda on mõistagi korduvalt kahtlustatud toimetuse töö mõjutamises. Kuidas seis päriselt on ning kas Postimees tuleks vahetada Päevalehe vastu, peavad otsustama muidugi lehelugejad ise.
Eesti 200 ja Postimees on mõnevõrra samasuguses seisus, kuigi üks neist on poliitikas täiesti uus tulija ja teine eestikeelse ajakirjanduse kogenud tegija. Mõlematel on terve hulk usalduskrediiti, mida tuleb nüüd rahvale tõestada. Esiteks peab Eesti 200 parlamenti pääsemise korral näitama, et selle erakonna ideid on võimalik tõesti ka ellu viia ning et nendest on riigile ja rahvale kasu. Sest siiani on vaid kisa-kära ja PR-nõksude abil tähelepanu püütud. Võib-olla eesmärk pühitseb sel korral abinõu, aga võib vabalt juhtuda ka hoo raugemine, nagu oleme näinud Vabaerakonna puhul.
Postimees peab aga tõsise löögi saanud poliitilise erapooletuse küsimusest soliidselt välja tulema. Pelgalt juhtkirjas kinnitamine, kuidas ollakse sõltumatud, vaevalt kedagi väga veenab. Seega seisab järgmisel peatoimetajal ees suur töö.
seoses on tõesti palju küsimusi. Miks on kunagisest korralikust loetavast lehest saanud sopakas? Juba oma 5 aastat ma seda ei loe, sest tiblalikke kirjutisi lugedes kardan, et vererõhk hüppab üle 300.
Nüüd olevat omanik teinud pöörde ning hakanud oma lekkivas paadikeses tiblameelseid sulekraapijaid kiilu alt läbi vedama. Kes ellu ei jää, kurat temaga, ajuloputatu aga lasku edasi juba uuel lainel. Kui viimane võte on tõhus, siis võib peagi loota, et Эстония99 ja Каллас läbipestud tiblade näppudest ja ajust kaovad. Samas tahaks oodata ja loota, et ka keskbande pannakse märklauaks. Sest põhjuseid on kuhjaga: koostöölepe meid seni okupeeriva (4,7% 1940.a seisuga vabariigist) võimubandega Peipsi taga, majandusseaduste ja loogikavastane sotsialismiehitamine, töökate röövimine ja laiskade pilpa peal hoidmine, hariduse mannutamine, teistesse riikidesse sekkumine ja selle heakskiit, algul vastikute rehvide lolluste kiirendatud elluviimine, viha eesti keele vastu, raudkindel tahe eestlasi venekeelsetega lõimida, majanduslikud sahkermahkrid igal sammul, kurjategijaid soosivate kaitsjate ja kohtute toetamine, karistusseadustiku roppude vigade mitteparandamine, põhiseaduse rikkumine selle vastase valimisseaduse säilitamisega ja palju palju muud.
Siis hakkaks ka mina taas Postimeest lugema.
kolmapäeval Laurilt kirjutist “Kuhu lonkad, keskbande? Kuhu lonkad, Kesknädal?”
Ehk muutub midagi. Minu arvates on Postimees olnud Reformi tagatoa hääletoru aidates neil laimata parimaid inimesi, õhutada vihavaenu. Nad pole valgustanud keskerakondlaste tublit tööd, vaid halvustanud.Postimehe mõned ajakirjanikud ju kirjutasid, et neile öeldakse ette millest peavad kirjutama ja keda laimama. postimehe peatoimetaja ei peaks poliitikaga tegelema vaid leidma mõne teise töökoha kus tema ebaõiglus nii silmapaistev poleks.